Külluslik praad ja svammist magustoit

Pixies esinemas Positivus festivalil 14. juulil 2017. Foto: Gert Kiiler

Külastasin tänavust Positivuse festivali üksnes selle avapäeval. Korraldajad olid kohale tellinud ilusa suveilma ning kaks artisti, kelle kuulamiseks ja oma silmaga nägemiseks oleksin nõus sõitma ka kaugemale kui kümmekond kilomeetrit üle kalli kodumaa lõunapiiri Salacgrīvasse. Pixies ja Grandmaster Flash. Praad ja magustoit.

Pixies on minu jaoks indie-rock'i ilusaim õis, selle žanri The Ramones, AC/DC ja Motörhead (kui tuua paralleeli pungist ja hard rock'ist). Elurõõmsa elutunnetuse vajuvale liivale ja primitivismi savijalgadele on nad ehitanud elegantse hooletusega ning iseennast ülemäära tõsiselt võtmata suure, uhke ja isikupärase lossi. Nagu seda suudavad üksnes suured meistrid.

Kui kuuldused Pixiese laialiminekust 1993. aastal minuni jõudsid, olin natuke nördinud. Kaks aastat hiljem Roskilde festivalil Frank Blacki soolokontserti külastades lootsin, et küllap ta teeb sekka ka mõned oma endise bändi lood. Paar tükki ehk tegi, rohkem küll mitte. Nüüd siis peaaegu veerand sajandit hiljem terve kontsert ansamblilt endalt, kes 2004. aastal uuesti kokku tuli ning on sestpeale avaldanud kaks uut albumit.

Ehkki nii bänd ise kui ka suurem osa nende püsipublikust tunneks end ilmselt mugavamalt mõnes väikeses klubis, kehtestas Pixies end Positivuse suurel vabaõhulaval ning päeva peaesineja staatuses kiiresti. Kõik need vastandlikud poolused, mis nende loomingu juba kolm kümnendit tagasi nii vastupandamatuks tegid, jõudsid kogu oma ilus ja jõus publikuni: pungilik lihtsus ja sirgjoonelisus segatuna häbitu meloodilisusega, ülim väljenduslik primitiivsus läbisegi sisulise psühhedeeliaga, elurõõmus sürrealism käsikäes ürgpimedusse sirutuvate tumedate tundekoridoridega.

Pixies esinemas Positivus festivalil 14. juulil 2017. Foto: Gert Kiiler

Raadiosõbralike alguste ning popilike refräänidega lood lõppesid sageli rajus riffide ja trummibiitide orgias, kiskudes selle stiihia meelevalda ka kuulajad. Kaunil päikeseküllasel kaldaveerel madalas vees kepslemisest sai mitmes palas sihitu olelusvõitlus pimedal ulgumerel. Pixies ajas paljude läti hipsterite kammitud habemed vähemalt pooleteiseks tunniks päris sassi. Loodetavasti mõne puhul ehk kauemakski.

Kogu etteaste üle valitses teatav masinlikkus. Frank Blackil – sel kõigist ebakarismaatilistest frontman'itest ühel kõige karismaatilisemal – polnud lõunanaabritele öelda rohkemat kui üks sõna, milleks oli paar pala enne lõppu hõigatud «Hey!». Bänd pani pikemaid pause tegemata üksteisele kiirelt järgnevate lugudega muudkui puid alla. Ikka vanad ja uued segamini, sekka surematuid hitte («Where Is My Mind?», «Here Comes Your Man», «Monkey Gone to Heaven»), mis näisid ekstaasi viivat ühtaegu nii sügavas keskeas alternatiivroki sõpru kui ka varateismelisi poisse ja piigasid. Pixies oli ühtaegu nii oma reputatsiooni vääriline kui ka ajatu ning generatsioonideülene.

Kohe pärast seda väiksemal välilaval üles astunud 59-aastane Grandmaster Flash, kelle kohalekutsumine jätkab Postitivuse 2014. aastast elus hoitud tänuväärset traditsiooni tuua publiku ette alternatiivse popmuusika žanrite loojaid ja elavaid klassikuid (Kraftwerk, Robert Plant ja Iggy Pop), pidi festivalipäeva menüüs olema minu magustoit.

Grandmaster Flash & the Furious Five olid ja on hip-hop-kultuurile sama, mis Chuck Berry rock'n'roll'ile või Black Sabbath heavy metal'ile – nende 1970. aastate teisel poolel ja 1980. aastate alguses valminud loomingus on rohkem või vähem embrüonaalsel kujul olemas kogu žanri hilisem areng. Furious Five ei eksisteeri kahjuks enam ammu ning Grandmaster esineb nüüd sooloartistina.

Sellegipoolest ootasin seda kohtumist justkui katoliiklane paavsti visiiti. Selline mees seisab teatud mõttes väljaspool kriitikat. Tehku, mis tahab, mina ainult kuulan ja plaksutan – väärtustan iga tema peol viibitud hetke ja kuuldud biiti.

Master alustas 30 minutit väljakuulutatud ajast hiljem. Ja nagu kiiresti selgus, oleks võinud minu poolest üldse mitte alustada. Sest mees, kes tegi vinüülplaadimängijast muusikainstrumendi, kes pani ühena esimestest näpud vinüülplaadile ning lõi ilma kellegi juhatuse või tellimuseta kunsti tekitada lugude segamise näol biitide sisse biite, tuua laulust välja tema essents ja ehitada sellele uus lugu, oli sõitnud Läti Vabariiki «diskot tegema». Selle sõna kõige halvemas mõttes.

Grandmaster Flash esinemas Positivuse festivalil 14. juulil 2017. Foto: Gert Kiiler

Grandmaster Flash mängis muusikat arvuti digifaililt ning – niipalju kui mina kuulamise ja visuaalse vaatluse teel aru sain – ei toimunud kohapeal mingit miksimist ja loop'imist, kogu mäng käis üksnes volüümikangiga. Suurmeistri töölaual oli kaks plaadimasinat, millel ta vähemalt oma etteaste esimese pooltunni jooksul (see oli kõik, mis ma välja kannatasin) ei vahetanud kordagi plaati, kasutades neid üksnes skrätšimiseks, tehes seda täiesti kiretult ning ideevabalt.

See set ei sisaldanud mitte mingit muusikalist teekonda ega isikupärast ja meisterlikku lugude valikut ning esitust. Nagu mõni raadioonu kommertsjaamast mängis ta vaid tuntud lugude refrääne, lüpstes neist mõne (nt «That's The Way I Like It») täiesti tühjaks. Kogu selle maitsetuse tipuks oli Masteri suhteliselt küündimatu ning biitide voolu korduvalt katkestanud tegevus MCina.

Kui «Stayin' Alive» tuli mahamängimisele originaalist märkimisväärselt kiirema tempoga, tappes seeläbi täielikult selle pala sisemise ilu ja tõe, mis seisneb falseti ning ülimalt tempotundlike soul´i ja funk´i elementide paaritamises mahedate diskobiitidega, katsin kõrvad ning hakkasin otsima teed lähima väljapääsu poole.

Umbes täpselt 35 aastat tagasi olid New Yorgi Bronxi linnaosas oma uue muusikalise esteetikaga kõrgvormi jõudnud Grandmaster Flash ning tollase Nõukogude Liidu läänepiiril asunud Salacgrīva väikelinn kultuurilises mõttes üksteisest valgusaastate kaugusel, täiesti erinevates galaktikates. 2017. aastal näib see vahe olevat uuesti mõõdetav mõttelistes valgusaastates. Kuid sedapuhku Salacgrīva kasuks. Sellist vähenõudlikku ja maitsetut jama, mida Master pakkus, võiks ehk esitada mõnes alevi pubis õlle ja paaritumistantsude kõrvale, ent mitte Postitivuse publikule. Ja selleks poleks vaja kohale tuua elavat legendi, selle teeks ära peaaegu igaüks.

Pixies ja Grandmaster Flash

Kontserdid Positivuse festivalil Salacgrīvas 14. juulil