Ooper, mis poeb naha vahele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Metsatölli solist Markus Teeäär lavastuses «Nurjatu saar».

FOTO: Gunnar Laak

Kes siis ei teaks, et saarlased põlvnevad vanadest paganatest ja mere tagant röövitud nunnadest. Ja et saarlased olid lähedased kardetud Skandinaavia viikingitega ja hoidsid hirmu all kogu Läänemerd. Rootslased pidid kulutama tohutu hulga raha tegemaks teaduslikult kindlaks, et XII sajandil ei põletanud saarlased nende pealinna Sigtunat maani maha. Muidu oleks häbi nende hinge hävitanud. 

Kui Ivan Julm Liivi sõja ajal Mandri-Eesti peaaegu maatasa oli teinud ja kohalikud tšuhnaad maha nottinud, asustasid mandri noodsamad vanade paganate ja nunnade järeltulijad Saaremaalt. Pireti (õigemini Birgitta) ja Tõllu (õigemini Tölpa) järeltulijad oleme kõik, Kalev, Linda ja nende lauavedajast poeg kaasa arvatud. Keegi peab lunastama esiisade patud. Verest punase mere ja põletatud maa. Puud, jänesed ja hülged üksi ei saa hakkama. Vaja on suure talu perenaisi, kalamehi ja õllepruule.

Kuidas see kõik ooperisse panna? Selleks tuleb tunda ussisõnu. Kui mingi imelik jõud viib kokku helilooja, kirjaniku ja luuletaja, kes kõik seda kunsti valdavad, tuleb olla valmis kõigeks. Et Rein Rannap, Andrus Kivirähk ja Wimberg midagi koos teevad, on veidi ootamatu. Et sellest veel ooper saab, on veel ootamatum. Kui aga mängus on Rannapi käsi, on selge, et ette on võetud suurelt.

Tõeline teatrirahvas

Mis ei ole ootamatu, on see, et sellised suured asjad tehakse Eestis ära. Ühiskondi, kus iga inimese kohta tuleb aastas rohkem kui üks teatrikülastus, ei ole maailmas just palju. Veel vähem on riike, kus 1,3 miljoni elaniku kohta on kaks professionaalset muusikateatrit koos balletitruppidega. Riike, kus peale selle pannakse mahajäetud küünis või tehasehoones püsti tuhandeid piletiostjaid ligimeelitavad projekte, mis eiravad kunstide piire, on ainult üks. 

Ooperifestivale on maailmas palju. Selliseid, mis vahendavad professionaalseid teatreid ja on samas ka ise produtsendiks, eriti palju ei ole. Veel vähem on neid saartel, kus elab alla poolesaja tuhande inimese ja millel täismõõtmetes lennuvälja olemasolust hoolimata sisuliselt pole lennuühendust, kuid kus sellegipoolest müüakse festivalinädalal kalli hinnaga maha 7–8 täismaja, 2200 kohta igaüks.

Seejuures pole tavaline, et kallist piletihinda maksnud publik näitab oma rahulolu ebaeestlasliku avatusega välja ja tegijad ise jäävad rahule ning kiidavad üksteist. Jääb vaid oodata, millal astuvad areenile need sulesepad, kelle suurim mure elus on see, et mälestus loojatest on visa kustuma. Viimane nähtus ei ole paraku ebatavaline.  

Saaremaa ooperipäevad on üks võimas ettevõtmine. Eesti Kontsert nende korraldajana on vahendanud meile maailma muusikateatri koorekihti. Hea programm ja tasemel korraldus on selle festivali juures juba harjumuspärane. Nagu ka see, et kunsti vahendamise kõrval muututakse ise produtsendiks. Aga selleks ju Eesti Kontsert ongi ja selleks maksumaksja teda toetab. Meil on õigus seda talt nõuda. Aga keegi ei keela ju Eesti Kontserti õnnestumiste puhul kiita. Ehkki meie inforuumis on hea sõna ebatavaline ja harjumatu. 

Selle aasta ooperipäevade jaoks autoritelt tellitud «Nurjatu saar» on aga ikkagi midagi üsna erilist ja seab lati kõrgusele, mille ületamine on keeruline. Hea töö, Eesti Kontsert!

Kiiksuga lugu, Kivirähkile omane. Saaremaad valitseb jõhkardist viikingipealik Rullo (Marko Matvere), kes on teinud oma käsutäitjaks vanapagan Uude (Tõnis Mägi) ja tulehaldjas Lauritsa (Markus Teeäär). Rullole taob mõõku tõbine sepp Vesse (Ott Lepland). Nende toel seilab Rullo üle mere, röövib kloostreid ja toob Saaremaale orjaks nunni ja munki.

Peapiiskop Viilmal võis olla natuke ebamugav vaadata, kuidas jumalasulased lapsikult palvetades vabatahtlikult põrgutulle astusid ja ainus, kes pääses, oli vastuhakku õhutanud, kuid siis usus pettunult eneselt nunnarüü heitnud õde Birgita (Kristel Aaslaid), kelle vanemad olid kloostrisse pannud selle eest, et ta oli koolikiusamisele vastanud vastu vahtimist andmisega.

Toonelast laskub aga maa peale hallatüdruk (Lenna Kuurmaa), armub sepp Vessesse, kelle ta teeb terveks ja kes seepeale saadab Rullo nõudmised talle uusi mõõku taguda pikalt. Hallatüdrukut saadavad murueide tütred, kes ajavad lõplikult sassi vanapagana poja Tölpa (Andrus Albrecht) isa käsitööõlle joomisest niigi segase mõistuse. Tölpa ongi tore noore eesti mehe võrdkuju: veidi kohtlane, isa teadmised ja nipid talle külge ei hakka ja õnn jookseb lõpuks talle naise näol ise sülle.

Ott Lepland ja Lenna Kuurmaa lavastuses «Nurjatu saar».

FOTO: Gunnar Laak

Teises vaatuses saab klassikalisele ooperile omaselt enamik tegelasi surma: Rullo tapab reeturlikult Uude ja Vesse, hallatüdruk omakorda Rullo ja läheb ise vabasurma. Birgit leiab Tölpa (paremat pole jäänud!) ja neist saavad Piret ja Tõll (või Töll). Grand finale’s saab lava täis saare naist: Piret lükkab tagasi Tõllu ettepaneku kolida tema metsaonni ja kuulutab, et ta tahab saada suure talu perenaiseks. Ja saabki – puude, jäneste ja hüljeste heakskiidul ja Rail Balticu vurinal. Ehitab ja künnab. Töll Tõll teeb seda, mida ta oskab: läheb kalale ja pruulib õlut. Kala ja õlut saab palju. Publik aplodeerib ja huilgab püsti seistes.  

Lummav muusika

Rein Rannap on kirjutanud muusika, mis poeb inimestele naha vahele. «Ilusa maa» autor on jälle tagasi. Endale omaselt on Rannap kirjutanud konkreetsetele lauljatele. Silmas pidades nende isiksust ja võimeid. Kohati on tulemus peaaegu täiuslik. Matvere Rullo oli nii ehe, et kui ta oleks pimedal Kuressaare tänaval pärast etendust vastu tulnud, oleks ma vist igaks juhuks hirmuga teisele poole teed läinud.

Armastajate duetid kõlasid sama võimsalt kui mõnes Webberi loos Londoni West Endis. Metsatöllulik regihevi pani kartma, et äkki laulabki Teeäär lava põlema. Albrechti iha mureide tütre järele muutus lausa füüsiliselt tajutavaks. Vanapagan Tõnis Mägi oligi ehtne, isiklike kompromisside all kannatav Vanapagan. Ja siis veel lõpuks Kristel Aaslaiu Piret, kellest jääb mulje, et ta tassibki vabal ajal põlle sees rändrahne – saamaks suure talu perenaiseks. 

Orkester ja rokkansambel Martin Sildose taktikepi all näitasid üles tõelist klassi. Omaette tegelaskujuks kujunes klassikatähest löökpillimängija Heigo Rosin. Kuna aga laval toimus kogu aeg pulbitsev tegevus, et jätkunud ilmselt suurel osal publikust tema jaoks lihtsalt enam tähelepanuvõimet, millest on natuke kahju. Kõlapilt oli suurepärane – Tanel Klesment ja Keijo Koppel puldis olid tipptasemel mõlemal etendusel.

Lavastaja Vahur Keller tuli, nägi ja võitis. Sellist hulka isiksusi panna koos tegutsema on omaette saavutus. Ja tegutseti isu ja rõõmuga. Sooviga teha oma osa tervikust parimal võimalikul viisil. Lavastaja nukukogemus tuleb minu arvates tervikule pigem kasuks. 

Aga sõnumid? Kandev idee? Miks nurjatu? Kas jänesed ja hülged kujutavad elu järjepidevust? Miks vanapagan elab hülgena edasi, Rullo aga mitte? Miks rong sõidab edasi-tagasi? Mis Laurits praegu teeb? Loo suurim võlu ongi see, et ta annab igaühele võimaluse luua endale oma seletuse – ilu ongi vaataja silmades. Kui just parajasti ei viitsi mõelda, võib lihtsalt ilusa muusika endast läbi lasta. Kui vaadata kaks õhtut järjest, hakkavad meloodiad kummitama ja täiesti ootamatult tabad ennast kasutamast teosest pärit lauseid. Nii et nakkav ka veel...

Mis saab aga edasi? Kaks väljamüüdud etendust 2017. aasta Saaremaa Ooperipäevade avaakordina ja kõik? Soojendusesineja staatus Saksamaa Krefeld-Mönchengladbachi ooperiteatrile? Kusagilt peaks nüüd kohe ilmuma Kögertal ja tööle hakkama. Saaremaa koorid tahavad ju «Nurjatu saare» avamängu noote. Millise kirjastuse poole pöörduda? Vähemalt plaadijagu teosest tahab salvestamist ja väljaandmist, raadios mängimist, lugematute harrastusmuusikute poolt esitamist. Ehk paneks loo lavale ka Nordea kontserdimajas või Tartu Vanemuises. Publikut ju on – jutt levib.

«Nurjatu saar» jätkab seda arengurada, mille on sisse tallanud Peeter Jalaka lavastatud «Eesti ballaadid», «Meeste laulud» ja mitmed teised, mida on raske mingisse konkreetsesse kasti liigitada. «Nurjatu saar» seadis lati kõrgele. Kõik me teame, et kord ületab selle taas keegi. Ma ei imestaks, kui ületajateks on need, kes lõid «Nurjatu saare». Vahepeal oleks aga tore, kui tehtust saaks osa oluliselt rohkem inimesi kui need õnneseened, kes 14. ja 15. juulil Saaremaa ooperitelki mahtusid.

Rein Rannap «Nurjatu Saar»

Etendused  14. ja 15. juulil Kuressaare lossi ooperimajas

Lavastaja Vahur Keller

Libreto, laulutekstid: Andrus Kivirähk, Wimberg

Osades  Marko Matvere, Tõnis Mägi, Ott Lepland, Lenna Kuurmaa, Andrus Albrecht, Kristel Aaslaid

Tagasi üles