Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kõrgkultuurina turundatud muusikaline kitš

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ott Lepland ja Lenna Kuurmaa lavastuses «Nurjatu saar». | FOTO: Gunnar Laak

Liiginimed ja žanrimääratlused pole enamasti välja mõeldud ja kasutusele võetud mitte hinnanguliste otsustustena, vaid mõtlemise ja eneseväljenduse tööriistadena, mis võimaldavad inimesel mõtteid, kogemusi ja mälestusi korrastada ning oma liigikaaslastega viljakal moel suhelda. Sageli, ehkki suuresti märkamatult, aitavad selged klassifikatsioonid ennetada segadust ja teatud olukordades isegi surma.

Just sellepärast, kui tuua paar suvalist näidet, eristavad zooloogid üksteisest kassi, ilvest ja lõvi ning toidutöösturid piima, keefirit ja jogurtit – ehkki sisuline vahe nimetatute vahel on väga väike. Mina näiteks ei sooviks endale kodukassi ostes saada tiigrit. Samuti pole mul midagi teha piima ja keefiriga, mida ma vastupidiselt jogurtile üldse ei joo. Seega on meie elu ja turusuhete jätkusuutlikuse huvides mõistlik nimetada olendeid, asju ja nähtusi õigete nimedega.

Sama peaks kehtima ka kultuuriturul. Kuid Eesti muusikateatri maastikul on viimasel kümmekonnal aastal olnud palju segadust, kuna ridamisi uusi algupärandeid (nt «Rehepapp», «Prints ja kerjus», «Katuselt»), mis vastavad oma komponeerimislaadi, orkestrikõlade ja vokaalesteetika poolest kas eelkõige või täielikult (rokk)muusikali žanritunnustele, on leidnud turundamist kui ooperid. Ehkki muusikal on igati väärikas ja nõudlik kunstiliik, eelistavad mõned heliloojad liigitada oma teoseid ooperižanrisse, mis evib vastupidiselt muusikalile kõrgkultuuri glamuuri ja on seega mitte tingimata tõsine, ent väliselt tõsiseltvõetav nähtus.

Seda rida jätkab ka Rein Rannapi «märuliooperiks» ristitud «Nurjatu saar», milles pole minu arvamuse kohaselt midagi ooperlikku. Kui selleks mitte arvestada Rullo tegelaskuju avastseeni retsitatiivi esimest paari rida («Meri punane on verest...», mis mõjusid stiilitsitaadina Verdi loodud Jago tegelaskujule ooperist «Othello») ja sellele vahetult eelnenud orkestrisaate teatud noote ja kõlasid (mis tegid justkui viipe Wagneri «Lendava hollandlase» suunas).

Täiskasvanutele mõeldud ooperiteostega käib alates Wagnerist ja 20. sajandi alguses mõjule pääsenud kõrgmodernismist kaasas originaalsuse pretensioon – nii baroki-, klassitsismi- kui ka romanistmiperioodil moes olnud žanrioopereid ei komponeerita enam peaaegu üldse, selle asemel püüdlevad heliloojad teadlikult ja sihipäraselt isikupärase ning originaalse kompositsiooni-, vokaal- ja kõlaesteetika poole.

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. Esietenduse publik. | FOTO: Gunnar Laak

«Nurjatu saar» on täiskasvanutele turundatud teos, milles puudub kõrgkultuuri standarditele vastav täiskasvanulik sisu ja käsitluslaad. See võiks sobida ideaalselt «nooremale ja keskmisele koolieale». Või täiskasvanuile, kelle ootused ja nõudmised kunstile pole algkooli päevist saadik suurenenud.

Andrus Kivirähki kirjutatud stsenaarium on kirjanduslik kirvetöö – skemaatiline, ebaloogiline, igav, isikupäratu ja vähimagi sügavusmõõtmeta. Kivirähk on varem mitu korda tõestanud, et suudab mütoloogilisest ainesest vormida isikupäraste sisuliste ja vormiliste krutskitega, üldistusjõulise, põneva, humoorika ja tänapäevase kõnetava teose, kuid «Nurjatu saare» alusmaterjal on Eesti ühe kõigi aegade parima kirjaniku haltuuravili. Ei saa naerda, nutta ega kaasa mõelda, ja eriti põnev ka ei ole.

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. Markus Teeäär. | FOTO: Gunnar Laak

Armastus võidab siin juba esimese vaatuse keskel ja headus seljatab kurjuse teise vaatuse teises pooles, jättes publikule pika ja lohiseva finaali, milles tõusevad ebahuvitaval, ebadramaatilisel ja ebaromantilisel moel peategelasteks hoopis kaks senist kõrvaltegelast. Olgugi, et lavale jäävad peale tapetud kahjuri ka kahe positiivse tegelase laibad, toodi lõpustseenis selle päästmise nimel mängu labane huumor, mida varem paatosele rõhudes hoolikalt välditi.

Tegelased on üheplaanilised ja plakatlikud, ilma siseelu (sh sisemiste konfliktide) ja sisemise arenguta. Neist ainsana läbib teose käigus psühholoogilise muutuse Lenna Kuurmaa kehastatud Hallatüdruk, ja seda koguni kaks korda, kuid need mõlemad on nii sõnalises kui ka muusikalises dramaturgias suureks mängimata. Wimbergi libreto on ladus ja lauldav, ent kaugeltki mitte sedavõrd sõnaosav ning vaimukas nagu suur osa tema kirjutatud lasteluulest (võimalik muidugi, et seekord temalt krutskeid ei tellitudki).

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. Andrus Albrecht, Tõnis Mägi ja Ott Lepland. | FOTO: Gunnar Laak

Rein Rannap rõhub heliloojana rokkbändi ja orkestri kooskõlale, mille muusikud Martin Sildosi juhatusel hea hoo ja energiaga publikuni tõid (ehkki helivõimenduse tugevus oli rokiklubi karastuseta publikuliikmetele kuuldavasti liiast). Muusikalised ideed, meloodiad ja karakteriloome on «Nurjatus saares» uputatud kitši, detsibellidesse ja rokkooperi klišeedesse. See on muusikadraama inimestele, kes ei kuula, väärtusta ega ilmselt ka vaja muud muusikat kui see, mida mängitakse kommertsraadiojaamades ja Eurovisioni-tüüpi telesaadetes. Mis on loomingulise ambitsoonina täiesti aktsepteeritav muusikali, ent mitte ooperi puhul.

Muusikali väärtust võib muu hulgas mõõta nende laulunumbrite hulgaga, mis suudavad vajadusel läbi lüüa ka iseseisva poplauluna. «Nurjatus saares» jäi mulle selliseid teose ühekordsel kuulmisel kõrva vähemalt üks: Kristel Aaslaiu teises vaatuses artistikult esitatud «Annan vastu vahtimist». Lummav oli Hallatüdruku ja Vesse armudueti hääleseade.

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. Ott Lepland ja Lenna Kuurmaa. | FOTO: Gunnar Laak

Üsna ühtlase nivooga paatosliku glasuuri alla uputatud muusikamassiivi tõid tervitatavat vaheldust Rullo tegelaskujule kirjutatud süngema alatooniga saated ja funky’lik võrgutuslaul ning Lauritsa tegelaskuju rokkiv partii, milles leidus ka rahvamuusika elemente (minu jaoks peitub rahvamuusika vähese kasutamise faktis selle mütoloogiaainelise teose kaotsiläinud võimalus püüelda suurema isikupära ja mõjuvuse poole).

«Nurjatu saar» ägab oma liigse pikkuse all (koos vaheajaga 3,5 tundi), mida teose sisuline ja muusikaline dramaturgia oma primitiivsuses kuidagi õigustada ei suuda. Laulunumbrid on üsna eranditult ilma mõjuva arenguta ja võinuksid seega olla sootuks lühemad.

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. Marko Matvere. | FOTO: Gunnar Laak

Solistidena astusid üles eri taustaga (blueshard rockcountry rockfolkmetalpopelectro pop) poplauljad. Kõik olid sümpaatsed, võimekad ja selge diktsiooniga, kuid minu silmis suutis end laval tõeliselt huvitavaks laulda ja näidelda üksnes Marko Matvere (tema rollitäitmise teeb iseäranis tähelepanuväärseks asjaolu, et negatiivse karakteri kehastamiseks pidi ta muuhulgas seljatama omaenese positiivse kuvandi ja aura – saavutus, mis polnud omal ajal jõukohane isegi Georg Otsale). Kõik head tegelased tundusid igavad, esiemene armastusliin (Hallatüdruk ja Vesse) oli ühtaegu nii ebahuvitav kui ka ebausutav, teine (Birgitta ja Vesse) mõjus rohkem omaenese paroodiana.

Vahur Kelleri lavastuses oli hoogu ja mastaapsust, ta kasutas ära nii Kuressaare pop-up-oopermaja saali laiust, sügavust kui ka kõrgust. Kunstnik Jaanus Laagriküll oli lavaruumi leidlikult ja efektiivselt liigendanud valgete langevate kangastega, mis toimisid ühtlasi tänuväärt pinnana videoprojektsiooni tarbeks. Visuaalset dünaamikat tõid lava tagumises alaosas pakinenud ekraanil jooksnud Taavi Varmi loodud eklektiline videograafika ja Margus Vaiguri jõuline, ent tundlik valguskujundus. Iseäranis efektne oli live-videopildi close-up-kaadrite kasutamine kujunduselemendina.

Lavastuse pealispinnal andis tooni veider kihistus (nt ülevõlli värvikirevus, camp-koreograafia, stiliseeritud kuused, mudilasteatri stiilis jänesed ja hülged), mis kõikus kuskil lapsemeelse sürrealismi ja tahtmatu kitši vahelisel eikellegimaal.

Rein Rannapi «Nurjatu saar» Saaremaa ooperipäevadel. | FOTO: Gunnar Laak

Minu silmis võtisid selle teose koguterviku kujundlikul moel suurepäraselt kokku finaali videograafikas pisut sihitult sinka-vonka üle noorest heinast rohetava põllu riburada sõitvad traktorid. «Nurjatu saar» laperdab ja loperdab üle lava lennates päris kõvasti, ent veab end vähenõudliku popesteetika, glamuursete osatäitjate, lavastusliku hoo ja detsibellide kaasabil võidukalt finišisse, pälvides minu nähtud etendusel (15.07) publiku marulised ovatsioonid. Sest eks ole ju tore, kui ooperilavalt räägitakse sinuga samas keeles kui kommertsraadiojaamade eetrist...

Eesti Kontserti ja Saaremaa ooperipäevi tahan aga kiita, et juba teist aastat järjest peeti vajalikuks ja võimalikuks tuua gastrollide vahendamise kõrval suures ooperitelgis omaproduktsioonina välja täispikk uus algupärand. Loodan väga, et see traditsioon jätkub ja edaspidi juba teostega, mida võib žanriliselt õigustatult ooperiteks klassifitseerida.

Rein Rannap «Nurjatu Saar»

Etendused  14. ja 15. juulil Kuressaare lossi ooperimajas

Lavastaja Vahur Keller

Libreto, laulutekstid: Andrus Kivirähk, Wimberg

Osades  Marko Matvere, Tõnis Mägi, Ott Lepland, Lenna Kuurmaa, Andrus Albrecht ja Kristel Aaslaid

Tagasi üles