Kairi Leivo – naine folgiköögist

  • Kairi Leivo on endine diplomaat, kes praegu meie pärimusmuusikat edendab.
  • Peatselt ilmub tema kirjutatud raamat Viljandi folgi 25-aastasest ajaloost.
  • Endine punkar on menubändi Naised Köögis liikmena hakanud isegi kleiti kandma.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kairi leivo.

Viljandi pärimusmuusika festival saab nädala pärast veerandsaja-aastaseks ja pole olnud festivali, millest pärimusmuusik, ansambli Naised Köögis ainus brünett, Kairi Leivo – kas külastaja, esineja või korraldajana – osa poleks võtnud. Vähesed teavad aga, et see temperamentne ning pea alati heatujuline naine on maitsnud ka diplomaadi leiba.

See kahekorruseline vana puumaja Viljandi kesklinnas, mõne sammu kaugusel nooblitest kaubanduskeskustest, sobib loomingulisele boheemlasele ideaalselt. Esimese korruse korteri hoovipoolsest köögiaknast avaneb vaade pisut käestlastud aiale, aga just selle akna all, mõnusas lambanahaga kaetud tugitoolis on hea lasta mõtteid lendu ja – miks mitte – isegi uusi regilaule luua. Siit kodusest köögist on nii mõnegi menubändi Naised Köögis viis ja sõnad alguse saanud.

Pidevalt mööda Eestit kas kontsertreiside või pärimusmuusika õpetamisega kihutava Kairi Leivo jaoks on kodu muutunud viimasel ajal siiski justkui ajutiseks peatuspaigaks. Alles eile naasis ta Ruhnu viiulilaagrist, seetõttu pole ta jõudnud pärastlõunaks asjugi lahti pakkida. Aga Kairi on sellise elurütmiga juba ammu harjunud. Lapsed on suured ja elavad omaette, pikaaegne kaaslane, emane kass Kutsu on samuti piisavalt iseseisev, aeg on enda rõõmuks elada.

Järske kannapöördeid teinud Kairi elab Viljandis juba mitmendat aastat, juhuse tahtel on temast saanud pärimusmuusika keskuses tegutseva August Pulsti õpistu juht, mille eesmärk on inimesi pärimusmuusika või -tantsuga tegelema panna. See on vabahariduskool, kus saavad õppida kõik soovijad.

Mul on nii kahju, et pole muusikakoolis käinud ega tunne nooti, aga tõestan iseenda näitel, et võtan kandle sülle ja see heliseb mul käes.

Ja siin, just selles köögis on kirjutatud ka järgmisel nädalal ilmuv «Viljandi pärimusmuusika festivali lood», mis võtab Viljandi folgi 25-aastase ajaloo tegijate ja osaliste jutustatud isiklike lugude kaudu kenasti kokku. Õnneks lendas arvuti kõvaketas õhku alles pärast teose valmimist.

- Kõikidest folkidest osa võtnuna olid ju täitsa õige inimene seda raamatut kirjutama.

Oli aasta 1993, kui tulime pere ja lastega lossimägedesse jalutama ja avastasime, et kusagil mängitakse rahvamuusikat. Poeg oli siis alla aasta. Sellest saati jäingi käima – vahel üksinda, vahel perega, ja kui lapsed said suuremaks, hakkasid nad festivalikülastust iseseisvalt nõudma.

See oli vist 1999, kui otsustasime, et tuleme ansambliga Laudaukse Kääksutajad folgile esinema. Õigupoolest polnud bändil veel nimegi – olime pedagoogikaülikooli rootsi keele osakonnas rootsikeelseid, minu kirjutatud ja rahvalaule mitmehäälselt ja mõnusasti laulnud, ja mõtlesime, et teeme mingi kava. Kääksutajatega oleme olnud viis korda laval ja Naistega Köögis läheb juba kolmas aasta. Ent olen vedanud ka festivali Regilaulupesa ja laulutubasid, kus laulsime hommikust õhtuni, ning toimetanud folgi lehte. Viimastel aastatel korraldan täie auruga juba kõiki festivali asju.

- Süda jätab eelseisva sündmuse ootuses juba praegu lööke vahele?

Mitte et jätab lööke vahele, aga korraldajatel on ju tohutu vastutus, et iga peole tulev inimene ennast hästi tunneks. Usun, et rahvast saabub sama palju nagu mullu – 25 000. Viljandis toimub küll iga jumala päev kontserte ja asju ja pidusid, aga nii palju rahvast kui Viljandi pärimusmuusika festival ei too siia miski.

- Kuidas sulle, paljureisinud inimesele tundub, kas eestlased ongi folgirahvas või ainult näib nii?

(Mõtleb veidi.) Raske öelda. Võib-olla nüüd on, aga 25 aastat tagasi oli olukord hoopis teine. See ongi olnud festivali töö – tekitada inimestes tunne, et pärimusmuusika läheb neile korda, ja Viljandi toob kogu Eesti kokku.

- Mina näiteks ei suuda üle paari regilaulu või lõõtspilliloo järjest kuulata. Kas ma vajan psühhiaatri abi?

Vaata, see ongi põhjus, miks me seda tööd teeme. Et kasvatada kuulajat sellist muusikat kuulama. See on ka põhjus, miks toome välisesinejaid. Võiks ju vabalt Eesti artistidega peo teha, poleks probleemi, neid on väga palju, aga näidates teisi rahvaid, et kuidas nemad samuti oma pärimusmuusikat esitavad – see on justkui innustav eeskuju, mille läbi jõuame iseendani, oma rahvamuusika väärtustamiseni. Õpime oma muusika ilu ära tundma.

- Eestlased peavad end laulurahvaks, aga laulupeol on paljudel laululehed ees – me ei suuda isegi laulusõnu meelde jätta!

Laulupeol käib suures osas noodi-inimene. Koorilaulukultuur on paljus seotud noodist lugemisega, aga regilaul on sõnaline, see kõik käib kuulmise järgi. Kuulmise järgi laulma õppides on sõnu parem meelde jätta.

Mulle jäävad regilaulud küll lihtsasti pähe, kümnenda korra laulmise puhul ei teki enam küsimust, et mis järgmine rida on. Lisaks tekib tunne, et mul endalgi on selle lauluga midagi öelda. Ma ei tee seda nii, et võtan heliarhiivist laulu koopia ja laulan täpselt selle häälega, nagu sealt kostev memmeke, ma panen iseennast sinna sisse. Lasen laulu läbi enda, ja kui mul on memmekesele lisaks sõnu öelda, siis panen needki laulu sisse. Siis muutub laul enda omaks.

- Mitme laulu autor sa ise oled?

Ma pole kokku lugenud. Tõesti ei tea… Võib-olla poolsada. Regilaule on neist kindlasti paarkümmend. Kui teeme pojaga bändi, tema mängib kitarri ja mina laulan, siis esitame ainult tema või minu lugusid. Tund ja viisteist minutit saame kokku.

Noh, näiteks istun rollerile ja sõidan Päikesemäe tallu, mille Laudaukse Kääksutajatega juba aastate eest soetasime. Ümised, ümised vaikselt, ja siis tulevad sõnad. Need sünnivad hetkes ja võivad ka hetke kaduda, aga mõni laul jääb pikemaks ja nende sõnad ma kirjutan üles, mõni jääbki tee peale. Need ongi tee peal olemise laulud.

- Mida näen, sellest laulan?

Mitte ainult, mida näen, vaid ka see, mis tuleb südamest. Mis meelel, see keelel. Setod, kelleks ennast isapoolse suguvõsa poolt pean, võtavad oma laulud ju sõle alt. Rinnast, kuskilt südame kohalt.

FOTO: Kaari Saarma

Naised Köögis ehk Kristiina Ehin, Kairi Leivo, Sofia Joons ja Katrin Laidre avaldasid äsja oma oma teise plaadi «See tantsusaal on nugadega kaetud».

- Aga tegelikult oled ju ka Mustamäe tüdruk, kes laulda ei osanud?

Jah, aga see on kõik Celia Roose töö vili. Ta tegi konservatooriumi praktika ajal meie koolis laulukoori nendest, kes kooli «ametlikus» kooris ei olnud. Mõned olid lihtsalt särasilmsed, mõned ei pidanud viisi nagu mina. Ta treenis meid ja õpetas ka regilaule. See on tema suur töö, et minust üldse on lauluinimene saanud.

Ja praegu on mul missioon. Tahan, et ka need, kes asjast midagi ei tea, saaksid puudutuse sellest muusikast ja sooviksid seda ise teha. See on elurõõm, mis pärast tööpäeva peale tuleb, kui saan pilli mängida. Olen endale kolm karmoškat, kaks kannelt, Hiiu kandle, vilepille, elektrilise oreli, viiuli ja 30 parmupilli hankinud.

Mul on nii kahju, et pole muusikakoolis käinud ega tunne nooti, aga tõestan iseenda näitel, et võtan kandle sülle ja see heliseb mul käes. Võtsin kümme karmoška õppimise tundi ja nüüd oskan juba kolme lugu, «Serjožat», «Nõianeitsit» ja «Piimanaiste polkat» mängida. Valssi ma veel ei oska, aga katsun iga päev vähemalt veerand tundi seda pilli mängida ja võib-olla oskan kümne aasta pärast kümmet lugu.

Ja tegelikult polegi mul mingit vajadust lavale ronida. Mängin iseenda pärast. Tulen koju, võtan viiuli, mängin paar pala ja maailm muutub hoopis teiseks, värvid lähevad rõõmsamaks ja kõik on kuidagi jälle paigas. Tihtilugu laulan üksinda. Naabrid võivad rääkida.

- Millal sa noka lahti teed?

Siis, kui on midagi öelda. Inimene ei hakka ju isegi rääkima, kui tal midagi öelda pole. Vabastan lauluga endast kõik pinged, ehkki mul on neid vähe.

- Ja vahel ka nutad?

Väga harva. Eelmine nädal korra nutsin. Vist esimest korda üle 15 aasta, sest oli põhjust. Raamat hakkas trükki minema, aga ega ma raamatu pärast nutnud. Nutsin, sest kõik oli tehtud ja pinge langes. Ühel ajal raamatu kirjutamisega tegime ka Naised Köögis plaati «See tantsusaal on nugadega kaetud», mistõttu pidin vahepeal kaks nädalat kirjutamises pausi tegema ja raamat põles kõrval.

Tegelikult mulle selline rööprähklemine sobib. Mulle meeldib, kui on palju teha, aga sama palju meeldib laisklemine, ja laisa inimese üks võlusid on see, et kui ta midagi teeb, siis ei viitsi ta sellega väga kaua tegelda. Ta teeb selle võimalikult ratsionaalselt ja vähese energiakuluga ära, hakates leiutama, kuidas kergemalt saada.

Näiteks seesama Päikesemäe talu. Meil on seal tohutult võsa ja kõik need kümme aastat oleme pidanud mehi paluma, et palun võta see puu maha või saad sa palun saega appi tulla. Sel suvel mõtlesin, et mis keerukus see palgi pooleks saagimine ikka olla saab. Ostsin mootorsae ja nüüd olen juba neli korda saaginud, saades töö kõrvalt koolitust. Vaat see ongi laiskus.

- Tahad ikka asju ise ja teistmoodi teha. Kunagi olid ju pungitüdruk?

Ma ei olnud punkarluses millegi vastu, tahtsin olla mitte nii ühtlane nagu teised, kes samuti nõukaaegsetes viljakates tingimustes sirgusid. Mul oli protest ühesugune olemise vastu. No mis ma siis ikka nii väga tegin? Jorisesin rahvalaule, käisin rahvariietes ja pasteldes ringi, vahel kandsin vanaema õmmeldud triibulist pükskostüümi ja käisin Singer Vingeri ja Vanemõe kontsertidel. Mul ei olnud eriti välist punkarijoont, see oli pigem sisemine võitlus.

- On see üle läinud?

Ei. See ei saagi üle minna. See on see, mis jääb minuga.

- Mõnel muutub punkarisoon ajaga harmoonilisemaks. Kuidas sinuga lood on?

Ma olen isegi kleite kandma hakanud. Aga see on kindlasti vaid Naised Köögis mõju. Ma ei saa ju teksades lavale minna, ja botaseid pole mul kunagi olnud, sest sporti ma ei armasta. Teen aastas ühe küki ja sellest piisab.

- Ülikoolis õppisid hoopis rootsi ja taani keelt?

Võin neid keeli õpetada ja neist keeltest tõlkida, aga see kõik jäi kaugesse minevikku. Olen paar raamatut tõlkinud, aga enam lihtsalt pole selleks aega.

- Ja miks sinust vahepeal hoopis diplomaat sai?

Sest elus on kõik juhuslik ja suured juhused viivad edasi.

Olin just ülikooli lõpetanud ja mõtlesin, mida eluga peale hakata. Olin oma lapsi kasvatanud, Vanalinna Hariduskolleegiumis folkloori õpetanud, ja printisin CV, kus mul peaaegu midagi kirjas polnud, välja. Vaatasin, et rahandusministeeriumis pakuti mingit toimetaja kohta, et äkki oskan midagi kirjutada, hakkaksin buklette tootma. Aga kuna mul endal printerit polnud ja olin koopiakeskuses kaks eksemplari printinud, siis teel rahandusministeeriumisse jäi ette välisministeerium. Mõtlesin, et ka siin on personaliosakond, ja andsin CV valvelauda.

Rahandusministeeriumisse mind ei võetud, aga välisministeeriumist tuli kaks nädalat hiljem kõne, et kas saaksin vestlusele tulla. Nädala pärast töötasin pressi- ja infoosakonnas. Kokku olin välisminnis kümme aastat.

- Neist kuus aastat saatkondades. Kuidas sa Soome sattusid?

Mul oli pere, lapsed, ma eriti ei tahtnud välismaale minna, tundus, et Eestis on kõige parem elada, aga diplomaatidel on rotatsioon, sa pead saama kätte välislähetuse kogemuse. Mõtlesin, et läheks sinna, kust on lastel mulle kõige lähemal külla tulla, endal kodus käia ja kus saab ka rootsi keelt kasutada.

- Mida need kolm aastat Soomes Eesti saatkonnas õpetasid?

Ma pole turistina kunagi armastanud välismaal käia, mulle meeldib võõra rahva kultuuri vereringe tajumine. Et sa pole pelgalt vaatleja, vaid osaled kultuuris omal moel. Nii Helsingis kui hiljem Moskvas aitasin meie kultuuri maale tuua.

Sain kogemuse, kuidas teise rahva mõttemaailm toimib, mida nad elust arvavad ja kuidas saada nendega sõbraks. Sõpru sa ju näpunipsust ei leia, aga kolme aastaga tekkis mul neid palju.

- Mida sa soomlaste kohta teada said?

Vist ei hakka seda praegu analüüsima. See võtaks liiga pika aja. Aga ma mõistsin, et olen seal kohal. Mulle väga meeldis nende mõttemaailm.

Näiteks meeldivad soomlastele väga seminarid – kui kaks soomlast saavad õhtul saunas kokku, tekib neil hommikuks plaan, et võiks käsitletud teemadel seminari korraldada.

Nii käisingi päris mitmel pool esinemas, ja kord kutsuti mind esinema Oulusse, teemaks Eesti julgeolek ja NATO viies paragrahv. Valmistasin jutu ilusasti ette, aga korraldajatel oli palve, et kui juba külaline nii kaugelt tuli, siis võiks seminari teise poole hoopis Eesti torupillist rääkida ja mõned lood esitada. Nii mängisingi pärast julgeolekuprobleemide lahkamist «Jõelähtme pulmamarssi». Keegi ära ei läinud.

Või teine variant. Kutsuti Kotkasse rääkima seto kultuurist ja turismivõimalustest Setomaal. See toimus laupäeva hommikul kell 9, olin veendunud, et ükski eestlane sel ajal seminarile küll ei tuleks. Kui kohale jõudsin, oli saal puupüsti täis ja kõik kuulasid – aastal 2005 olime neile veel natuke huvitavad. Loodan, et ikka tänaseni ka.

Kui algul valmistasin esinemisi ette nii, et ei suutnud kolme soomekeelset lausetki ritta panna, siis kolm aastat hiljem panin Helsingi ülikoolis seto kultuurist kõneldes kirja kümme märksõna ja loeng kestis kaks tundi.

- Helsingist viis tee – koos kass Kutsuga – otse Moskvasse.

Otse Moskvasse, rongiga, sest Moskva tundus kuidagi nii põnev, kuigi riikidevaheline olukord oli väga keeruline nagu alati. Just oli olnud pronkssõdur ja našistide rünnakud saatkonna vastu. Ütleme nii, et riikidevahelisi kõrgemal tasemel suhteid peaaegu polnudki ja ainus, kuidas neid elavdada, oli proovida seda teha kultuuriga. Mul oli ka isiklik huvi mängus: tahtsin õppida korralikult vene keelt, näha oma silmaga «Meistri ja Margarita» maja, külastada muuseume, kuulata muusikat ja käia teatris. Leidsin Moskvast isegi torupilliklubi ja vene tantsude maja üles!

- Ja tantsisid vene tantse?

Tantsisin, jah! Selles suures linnas on nii palju erinevate huvidega inimesi, et võid võtta ükskõik mis valdkonna, ja võid olla kindel, et leiad vähemalt sada huvilist.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Koduvalvur ja koerakommetega kass Kutsu on kaasa teinud kõik maailmareisid.

- Töö saatkonnas tähendas töölähetusi, eriti meie hõimurahvaste juurde?

Igal aastal oli Soome, Eesti ja Ungari suursaadikul ühe soome-ugri piirkonna külastus kokku lepitud. Käisime kord aastas külas, rääkisime, tutvusime, kohtusime kohalikega, rajoonijuhtidega, käisime koolides vaatamas, kas emakeeleõpet on või mitte. Enamasti polnud, ja olukord läheb aina halvemaks – neil on venekeelses ühiskonnas väga raske oma keelt ja meelt säilitada, nende vaimseid liidreid on mutta tambitud ja alla surutud. Ütlesin kord maridele, et teile oleks vaja üht suurt ja valget nõida nagu Gandalf, kes tuleks ja juhiks oma rahvast. Nad peavad pidevalt laveerima riigile meeldimise ja enda elus hoidmise vahel.

- Tuli nõukaajaga kõrvutades tuttav ette?

Kindlasti. Aga meil ei jää üle muud kui oma eeskujuga näidata, kuidas oma keelt ja meelt hoida.

- Nii mõnigi kord märkasid, et sa polegi üksinda, et sul on «saba» järel.

Loomulikult on vaja kontrollida eestlasi, kes võib-olla ässitavad kohalikke võimu vastu üles, on vaja teada, kus nad käivad.

Olime näiteks Hantõ-Mansiiskis, kus peeti hõimurahvaste kongressi ja kohal oli suur Eesti delegatsioon. Sai öösel mööda linna jalutatud ja kohalikega suheldud. Kui Juku-Kalle Raidiga parajasti kohalike noortega peatänaval suurt poliitikat ajasime ja päris palju laulsime, tuli üks mees ja ütles, et palun minge hotelli magama, sest kohalikud noored võivad meie laulmisest ärrituda. Me ei läinud. Pool tundi hiljem saabus mingi buss ja viis kohalikud noored ära. Ei tea, kuhu, et välismaalased ei saaks neile kahjulikku mõju avaldada.

Eks neid juhtumisi oli veelgi, aga mis me neist ikka räägime.

- Milline oli Moskva aja kasutegur sulle?

Aga mis on üldse inimese elu kasutegur?

- Seda peaksid just sina teadma, sest rääkisid ühes raadiosaates, kui tore on õhtul magama minna ja kui tore hommikul ärgata, et taas otsast alata ja tööle minna. See on ju ehtne elu absurdsus.

Vaata, kui ma nüüd järele mõtlen, siis elu ongi täiesti absurdne, aga kui sa sellest absurdist rõõmu ka ei tunne, siis võid kohe kirstu ära tellida. Minule on see kõik olnud mõnus kulgemine, sest ükskõik mida teed, näed või koged või millest elamusi saad, on see sulle antud pagas. Kui oled teatud hulga pagasit kätte saanud, saad astuda järgmise sammu.

Mulle on meeldinud tundmatusse kohta vettehüpped ka elus. Võtta vastu väga suuri, kardinaalseid muutusi just sellepärast, et muidu ei õpi ma mitte midagi. Aga ma olen kohutavalt uudishimulik, kogu aeg tahaksin midagi uut, ning uue otsimine ongi seotud sellega, et pean vanast lahti laskma ja eelmisest teemast tühjaks mõtlema.

- Sul puudub alalhoiuinstinkt?

See just alalhoiuinstinkt ongi. Kui kuskile pidama jään, hakkan tundma, et miski saab väga selgeks, siis ma väsin sellest ära. Ja ma ei taha ära väsida, ei taha manduda, tahan kogu aeg õppida ja värske olla.

- Seepärast tulidki Moskvast Viljandisse?

Just. Mäletan, kuidas peaaegu pisaraid valades toonase suursaadiku Simmu Tiigiga saatkonna õuele läksin ja ütlesin, et anna nõu. Et mul on kandikul võimalus Ugalasse avalike suhete juhiks minna, ja Simmu ütles, et sina julged ja sina suudad. Oled noor ja kõik teed on valla. Ja kui tema juba nii ütles, siis mis mul enam põdeda?

- Millest selline kotka julgus?

Olin Viljandisse tulekuks õlekõrsi pikka aega otsinud, aga kaua polnud tööd, mida siin minu valdkonna kõrgharidusega naisele pakkuda. Tahtsin teada, kuidas teatrielu seestpoolt toimib, kuidas see käib. Olin seal kaks aastat, aga siis moodustati uus meeskond ja samal ajal hakkas Pulsti õpistu juht Sofia Joons Viljandist Tallinnasse kolima. Jälle mängis elu suure juhuse kätte.

- Kas sind väikelinna elu, kus kõik kõiki tunnevad, ei ahista?

See pole väikese linna elu. Viljandi on nagu Eesti keskpunkt, ma ei tunne, et Viljandis magamine mind kuidagi mujal Eestis kohal olemast takistab. Sups, ja sa oled igal pool kohal. Kui oled uudishimulik, pole see probleem.

Aga eks inimene õpib kogu elu kõige rohkem iseennast tundma.

- Ja millega oled viimasel ajal ennast üllatanud?

Enda raamide testimisega. Et kui astun oma turvatsoonist välja, kas saan sogases vees hakkama. Neli aastat tagasi otsustasime, et hakkame Ruhnus viiulilaagrit tegema, et viime sinna pillimängu tagasi. Hakkasin ka laagri kokaks ja nüüd olen neli suve kahel pliidiraual 35 inimesele süüa teinud. Tahtsin teada, kas on võimalik teha toitu, mis ei maitse nagu suvaline pläust, vaid mis on midagi mõnusat ja head. Näiteks ahjupeeti kana-pähkli-kookosekastmega või valge šokolaadi kreemi maasika toormoosiga. Mul ei ole retsepte, teen tunde järgi.

- Kas seda toitu võiks ka müüa? Näiteks sööklas?

Olen unistanud oma restoranist Päikesemäel, mis toimiks kolm korda aastas, rohkem ei viitsiks. Kolm korda aastas oleks üheksakäiguline pidulik õhtusöök valgete linade, küünalde ja pillimänguga, millest saaks osa kõige rohkem 15 inimest. Nad peavad ära kannatama ka kõik minu laulud ja kõik söögid peab ka ära sööma. See oleks einelaud, mis inspireerib ja vaimustab, tekitades keelele ja meeltele kõdi. Et rõõmu oleks.

- Kuidas sünnivad sinu uskumatult tabavad sotsiaalmeedia sissekanded?

Kui tuleb mõte, panen selle kirja. Vahel võtab mõni mõte mitu aastat. See on igasuguse loominguga nii. Loomise hetkel oled nagu jalgadega maast lahti, sa pole nagu ise, vaid teises energeetilises võbeluses. Teed valmis, ja kui järgmisel hommikul kirjapandu üle loed, sa peaaegu ei usu, et oled ise selle kirjutanud. Iseenda tõstmist loomingulisele lainele peab õppima, see on treenitav.

- Kohati on neis tekstides tunnetatav armastuse otsimise teema.

(Naerab.) Üksindus on ka väga tore tunne. Naudin, et saan ise olla ja ise teha ja ise mõelda. Mis siin ikka otsida, kui tuleb, siis tuleb! Südame- ja armastuse teemad on tihti inimvaatluste tulemused, mitte iseenda piinarikkad läbielamised.

- Me istume praegu Baleriini korteris?

Päris kindlasti. See pole ümberkehastumine, vaid ma olen loonud lihtsalt sellise tegelase. Tegu on endise Suure Teatri pensionile läinud baleriiniga, kes elab provintsilinnas, ja tal on otsa ees tempel «tropimagnet». Ta tõmbab ligi igasuguseid tüüpe ja karaktereid.

- Juba paari aasta eest lubasid ilmutada Baleriini lugudest raamatu.

Praeguseks on lugusid nii palju, et pean hakkama mõnesid lugusid välja viskama. Osa pole enam nii head, sest kogu aeg tuleb paremaid peale. Tütar Kärt on tekstid kõik kätte saanud ja ta mõtleb juba kujundust.

FOTO: Elmo Riig

See Piaggio roller on olnud truu kaaslane 2005. aastast saati. Pikim sõit: Helsingi - Karula rahvuspark.

Lugusid Baleriinist

Baleriin istus sõpradega puhvetis. Joodi veini ja lahati elu.

«Mu elu on üks suur Eleegia,» ütles Baleriin.

«Minu elu on üks suur Passioon,» teatas Ohvitser.

«Üks suur Dance Macambre kõik,» noogutas Psühholoog.

«Kõik püüavad oma eksistentsi miskipärast nii erialakaugelt tõlgendada,» tõdes Kunstiteadlane.

«No kas te võtaksite mind tõsiselt, kui ma räägiks, et mu elu on ikka nagu ebaõnnestunud Grand Plié?» küsis pensionil Baleriin.

«Ja minu oma nagu juhitamatu ballistiline rakett?» irvitas Ohvitser.

«OK, mul on siis hebefreenne skisofreenia suitsidaalse patoloogiaga,» kõkutas Psühholoog.

Üle puhveti kõlas kõrvulukustav kajakanaer.

Ainult Elumees oli seltskonnas miskipärast väga vait. Esiteks ei saanud ta võõrsõnadest aru ja teiseks ei teadnud ta, mis ta eriala on.

----------------------

Baleriin otsustas takso võtta. Istuski taksosse ja sõitis mööda provintsilinna tänavaid punktist A punkti B. Taksojuht tundus normaalne kuni selle hetkeni, kui ülekäigurajale ilmus Jalakäija.

«Kurat, mida nad loivavad siin varahommikul,» porises mees. «Niimoodi kuluvad veel autol pidurid ära.»

«Kulla mees. Mitte auto ei ole teie elatusvahend, vaid inimesed,» ütles Baleriin väga tõsisel ja sisenduslikul häälel. Taksojuht oli kogu ülejäänud teekonna vait. Ta ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud.

--------------------

Baleriin istus, suu vatti täis, hambaarstitoolis.

Kunstripsmetega Blondiin-Õde võttis noore Meesarstiga üles uue värske ja kõiki paeluva jututeema.

«Huvitav, mis värvi juuksed võiks olla, kui violetset ja oranži omavahel segada? Tahaks täiega proovida.»

«Rohelised, raudselt,» vastas arst surmtõsiselt edasi puurides.

Baleriin hakkas sisimas naeru puksuma, nii et kõht rappus.

«Proovige klooriveega loputada, siis kinnistub paremini,» lisas tohter.

«Tõesti? Pean proovima,» vastas Blondiin-Õde huvitatult.

Baleriin hingas väga rahulikult, silmist veeresid naeru tagasihoidmisest tekkivad valupisarad.

Perspektiiv kogu puur koos juhtmega alla neelata ei tundunud päeva parima naljana.

-----------------------

Vankumatu Tinasõdur möödus taas «juhuslikult» Baleriini akna alt.

«Noh, sa ei julge välja tulla?» küsis ta kavalalt naeratades.

«Ei saa tulla, kui valvur muudkui edasi-tagasi saalib,» kostis Baleriin.

«Ma ei näe siin ühtki valvurit,» kostis Vankumatu Tinasõdur imestunult nurga taha kiigates.

«Aga mina näen,» kostis Baleriin ja tõmbas akna mürtsuga kinni.

-------------------

FOTO: Erakogu

Vanaema uni

Istun Kalevi tänaval vanaema sohval koos vanaisa Fredy ja vanaema Ernaga (nüüdseks on mõlemad juba taevaskäijad). Vanaema on hästi särtsu täis ja energiline. Jutustab, et tahab mulle oma purjekat kinkida, aga ütleb, et tema purjeka postid olid kehvad ja need on vaja välja vahetada. Sulatab siis köögipliidil eluaeg kogutud hõbelusikatest mu purjekale hõbedast postid ja kingib mulle purjeka, siidpurjed peal ja hõbedased läikivad postid. Ikka sellise suure, päris! Ütleb nii soojalt, et selle purjekaga võin eluaeg mööda ilma purjetada, ilma et postid painduks. Vanaema räägib, et tal on vähe aega ja palju asju oli tal elus ripakile jäänud või pooleli. Tuletab mulle meelde, et elu teine pool hakkab palju kiiremate viuhidega liikuma kui esimene ja palub meelde jätta, et iga hetk on tähtis, siis on aega rohkem.

Mõtteid sotsiaalmeediast

Kui iseenda seest õnne üles ei leia, ei ole mõtet seda ka mujale otsima minna.

Päeva tõdemus: need, kellel on väga kõva hääl, võib olla hoopis kõva kuulmine.

Kahekõne.

«Tütarlaps, kas teiega saaks tutvuda?»

«Teate, mu latt on nii kõrgel, et isegi teie saate selle alt sirge seljaga läbi jalutada.»

Argihallust peaks saama hõlpsasti ravida argihellusega.

Olin ühe saatmata kirja lõppu kirjutanud, et armastan sind igavesti. Ja nüüd ei mäletagi, kellele kirjutasin. Miski pole igavene.

Kortsud ei ole midagi muud kui jäljed neist kannatustest ja elukogemustest, millest sa oled võitjana väljunud.

Kõik punk on folk ehk vana ja lihtne on uus diip.

Diagnoos: lahtine südamemurd. Juhtum, mil meditsiiniline esmaabi ei anna abi.

Külmavares ja Soojavares said saunas kokku. Kumbki ei kraaksunud. Ühel oli parasjagu soe ja teisel parasjagu külm.

Leitud mõte. Ärge kartke tarku naisi. Kui tuleb armastus, lülitub nende mõistus välja.

Mu eluheitlus on elueitus. Mu elusaatus on elujaatus.

FOTO: Erakogu

Teatris töötamise ajal tuli vahel ka Kübaramoori kostüüm selga panna, et linna peal rahvale etenduse flaiereid jagada.

CV

Kairi Leivo

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas, isa poolt seto, ema poolt Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Lõpetanud Tallinna 44. keskkooli (1989) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli skandinavistika eriala (1998), õppinud ka infoteadust ja maailmakirjandust.

Töötanud folklooriõpetajana, tõlkijana, välisministeeriumi infobüroo atašeena ja saatkondades lauaülemana pressi, info ja kultuuriküsimustes, Ugala ja folkloorifestivali Baltica avalike suhete juhina. Praegu Eesti Pärimusmuusika Keskuse August Pulsti õpistu juhataja ja Viljandi tantsumaja perenaine.

Löönud kaasa ansamblites Kaimud, Siidisõsarõ, Õiõ Seto, praegu kaastegev ansamblites Laudaukse Kääksutajad ja Naised Köögis ja duos Kairi Leivo & Kaur Einasto.

Keeled: inglise, rootsi, taani, soome, vene, prantsuse, seto.

Poeg Kaur on hariduselt semiootik ja astus Elleri muusikakooli rütmimuusika erialale kitarriõppesse. Tütar Kärt on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ning on muuhulgas kujundanud Viljandi pärimusmuusika festivali raamatu ning Laudaukse Kääksutajate ja Naised Köögis plaadiümbriseid.

Tagasi üles