Lunastajalugu ja laibahuumor

Fatalisti palk on surm. Alfio (Johannes Scwärsky) eskordib Turiddu (Michael Wade Lee) «Talupoja au» lõpupildis lavale. Foto: Gunnar Laak

Vähemalt üheks suvenädalaks kuuluvad Kuressaare ja ooper kokku nagu meri ja tuul. Ludmilla Tooni 1999. aastal Kuressaare ooperipäevade nime all algatatud traditsioon, mille Eesti Kontsert 2008. aastal üle võttis ning uuele elule virgutas, elab ja õitseb. Kui varem sõideti suvel mandrilt Saaremaale eelkõige rannamändide alla jooma, tümpsu kuulama ning siilidega jalgpalli mängima, siis nüüd tullakse üha enam, pidulikud õhtutualetid riidepuul ning vaim häälestatud nautima õhtumaa klassikalise kultuuri tippsaavutusi, mida klassikaline ooper enesest vaieldamatult kujutab.

Ehkki pääs Kuressaare linnusehoovi püstitatud 2000-kohalise ooperitelgi glamuursesse õhkkonda on kallis (u 60–80 eurot istekoha eest), müüdi ligemale kolmandik tänavuse festivali etenduste ja kontsertide piletitest ära juba eelmisel aastal. Sealjuures hakkab silma, et aastatetaguse ajaga võrreldes on publiku hulgas järjest enam eestlasi ja järjest vähem soomlasi.

Ludmilla Tooni korraldusel sai ooperipidu enne pankrotistumist Kuressaares toimuda kaheksa korda, Eesti Kontsert jõudis tänavu kümnenda toimumiskorrani. Selle aja jooksul on ooperipäevadel terviklavastustega üles astunud külalistrupid Ameerika Ühendriikidest, Lätist, Venemaalt, Türgist, Gruusiast, Ukrainast, Itaaliast ja Poolast. Tinglikult võib sellesse ritta lisada ka Soome (mida korraldajad kavalehele äratükitud ajaloolises tagasivaates pole teinud), sest 2009. aastal esitas Helsingi Linnaooper festivali raames Kuressaare linnateatri laval ühe kammerooperi.

Tänavuse festivali peakülaliseks oli Krefeldi-Mönchengladbachi ooperiteater Saksamaalt. See nimi kõlab provintslikult, ent osutatud asutus «teenindab» kahte linna, milles elab kokku umbes pool miljonit inimest. Alates 2012. aastast töötab selle teatri peadirigendina Mihkel Kütson.

Mihkel Kütson Saaremaa ooperipäevadel. Foto: Gunnar Laak

Sakslastel oli kaasas neli ooperilavastust, millest mina nägin ja kuulsin kolme. Väga võimsa mulje jättis Richard Wagneri «Lohengrin», mis oli nii esituses kui lavastuses kõrgetasemeline, mõtestatud, maitsekas ja detailideni paigas. Eva Maria Günschmann (Ortrud), Izabela Matula (Elsa), Johannes Schwärsky (Telramund) ja Matthias Wippich (Henrik) moodustasid ühtlaselt võimsa solistide ansambli, nimiosas üles astunud Peter Weddi tenor kõlas minu kõrva jaoks natuke kulunult ja väsinult. Orkester oli super, koor hiilgas nii lauldes kui näideldes.

«Lohengrin» on mütoloogiline lugu lunastajast. Wagner, kes oleks ilmselt ka ise soovinud kuuluda Püha Graali vennaskonda, siin ilmselt kujundit ei näinud. Neil kaasaja ooperilavastajatel, kes ei usu mütoloogiaaineliste lugude ja tegelaste dramaatikasse ning traagikasse, tuleb nimitegelase isik tõlkida kunstiliseks sümboliks.

Robert Lehmeier on toonud tegevustiku kaasaega, kolme vaatuse pildid leiavad aset moodsas koosolekusaalis, leinamaja saalis ja pulmasaalis. Lavastaja ja tema meeskond polnud hakanud visuaalse ja semiootilise müraga Wagneri muusikast üle karjuma, vaid tõid kontseptuaalse teise plaani sisse tasapisi, saavutades publiku üha suurenevat hämmastust tihenevaks tähelepanufookuseks konverteerides hea efekti.

Lunastaja (Peater Wedd) ja süüdistaja (Johannes Scwärsky) «Lohengrini» 3. vaatuses. Foto: Gunnar Laak

Luige ja Graali vennaskonna osas Lehmeier seisukohta ei võtnud, ent Wagnerit paelunud lunastaja arhetüübi suhtes näis ta olevat skeptilisel positsioonil (nagu ka 2010. aastal Birgitta festivalil publiku ette jõudnud Moskva Novaja Opera lavastus). Lehmeieri tõlgenduses militariseerib Lohengrin kogu riigi, kolmandas vaatuses kannavad sõjamehi saatvad pruutneitsid kaelas automaate. Finaalis tapab nõidusest pääsenud Gottfried lisaks Ortrudile ka triviilelanikke (või vähemalt nii mulle tundus), juhatades justkui sisse järjekordse lunastaja järjekordse militaarse diktatuuri.

Teisel õhtul ette kantud Pietro Mascagni «Talupoja au» ja Giacomo Puccini «Gianni Schicchi» moodustasid harjumatu, ent suurepäraselt koos toimiva lühiooperite paari. Üks on tragöödia, teine komöödia. Esimene lõpeb laibaga, teine algab laibaga. Lavastaja Francois de Carpentries oli püüdnud neid kahte teost koguni üheks tervikuks lavastada, jäädes selles ettevõtmiseks õnneks arglikult poolele teele.

«Talupoja au» on lühike, lihtne ja lööv lugu, mis ei vaja eriti dekoratsioone ega ülemäära innukat lavastamist. Sest veristliku teose puhul, mille muusikaline dramaturgia peegeldab üsna täpselt sõnalist, on oht ülelavastamisele tuleohtlikult suur. De Carpentries oli armastuse ja liiderlikkuse teema teose armunelinurgas ilusti välja joonistanud ning lasi lool ilma kontseptuaalsete vahelehõigeteta ilusti oma loogilise lõpuni areneda. Fatalisti palk on surm.

Paljudele, sealhulgas mulle, jäi üksnes meeldivalt arusaamatuks, millise tegelase saatuse pärast muret tundes jalutas paaril korral üle lava üks väike ingel. Minu silmis laulis end peategelaseks Santuzza osas üles astunud Janet Bartolova. Talle assisteerisid võimsalt Agnes Thorsteins (Lola), Michael Wade Lee (Turiddu) ning Johannes Scwärsky (Alfio).

«Gianni Schicchi». Laip jahtub, sugulased loevad ootusrikkalt testamenti. Foto: Gunnar Laak

«Gianni Schicchi» oli oma parimatel hetkedel igati lavastuslikult ja esituslikult draamakomöödiate tasemel. Kõigest pool tundi varem etendunud «Talupoja aus» petetud abielumehest mõrtsukaks saanud Alfiot kehastanud Johannes Schwärsky laulis siin aferistist nimitegelase rollis ning vedas suurepäraselt kogu etendust.

Ülejäänute partiid olid lühemad, ent kogu tunnikese kestnud etenduse vältel hetkekski rollist välja langemata suudeti anda meeldejääv elamus ansambliteatri vallas, mida ooperilaval kahjuks eriti sageli ei kohta. Lavastus oli oma jämekoomilisuses julge, hoogne, leidlik ning maitsekalt maitsetu. Viimane osutus käib iseäranis režii peamiseks leitmotiiviks kujunenud laibahuumori kohta.

Tuleval suvel astuvad Saaremaa ooperipäevadel kokku viie lavastusega üles Shanghai ooperiteater Hiinast ja Ungari rahvusooper. Eriti põnevalt eksootiline tõotab tulla hiina kaasaja helilooja Wen Deqingi ooperi «Riskantne mäng» ettekanne.

***

Saaremaa ooperipäevad

Richard Wagner «Lohengrin»

Pietro Mascagni «Talupoja au»

Giacomo Puccini «Gianni Schicchi»

Dirigent Mihkel Kütson

Krefeldi-Mönchengladbachi ooperiteatri solistid, orkester ja koor

Etendused Kuressaare lossihoovis 18.–19. juulil