Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/17/11719823t1ha106.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/24/6922271t1h4400.jpg)
Vist oli Endel Pärn, kes kuskil kunagi ütles, et teater on hullumaja ja operett maruhullude osakond. Võimalik, et ta viitas kellelegi. Igatahes sellepärast, mitte paha pärast, sihuke pealkiri. Millise väitega ei oska ei nõustuda ega vastu vaielda. Kui teater vastu tuleb, läheb mõni mees igaks juhuks üle tee – tea, kes või mis sealt välja võib karata.
Kuigi loogilisem, õpilane Kivimaa, olnuks «Sa oled mu majakas». Julgeb siiamaani väita, et samanimelises 1976. (appi!) aasta muusikafilmis lauldud laul virutas perekond Puura igasse Eestimaa kodusse. Tuues kindlasti kaasa õhkamisi, et oi, nad ongi abielus, oi, näe, oma naisele laulab, oi, kui ilus noormees, oi. Õelamad kindlasti omalt poolt: jaa-jaa, teada need artistid, teada need majakad ning muud meremärgid.
No vat, õelutsejad. Ilus paar ikka koos ega ole suurt muutunudki. Vabandust nüüd lollide naljade eest, Väino Puural on ikka lustlik moosivarga nägu peas ja Sirje Puural: seda moosipurki pole kunagi olnudki! Veel kord vabandust.
Paras anekdoodikogumik. Selles anekdoodi mõttes, et lustakad, päriselt juhtunud, aga vähe teada lugusid räägitakse. A-st ehk lapsepõlvest, talupoeglik-antvärklikust päritolust tänasesse päeva välja. Teatrist niikuinii, olmeseiklustest ja tänapäeval võimatuna näivast pikast abielust.
Mõnigi lugu on nii uskumatu, et peab tõsi olema. Mõni lugu on hullult karm, aga jutustatud ikkagi muhedalt. Mina ei teadnud, et Väino Puura esimene keel oli võro, aga jutust tunda küll, lõunaeestlane ei rebi kildu iga hinna eest, vaid teeb seda justnagu kogemata ja tõsise moosivarga näoga. Sirje Puura jutt on natuke, väga natuke tõsisem, aga ega Tartu Võrumaast väga kaugele jää. Mis tõestab veel kord, et ilma pideva talentide sisserändeta Lõunast oleks Kilulinn ammu käpuli.
/nginx/o/2017/07/24/6922277t1h67fd.jpg)
Kas pole kaunis, kui perekond hakkab arutama, mitu korda nad on laval omavahel abiellunud või muidu teineteist leidnud. Või siis, kumba on rohkem laval ära surmatud. Õigupoolest võiks meie rõõmsal edetabelite ajastul sihukese pingerea koostadagi: milline eesti lavakunstnik on kõige rohkem laval tapnud või tapetud.
Kas pole ohoo teada saada, mis selle ooperi, opereti ilu või pidulikkuse taga seisab. Lühidalt, nagu ma aru saan, ei tasu kostüüme lähedalt vaadata. Ja meesterahvale võidakse stringid kunsti nimel jalga käsutada.
Need on puhta lõbusad. Miskipärast on nõnda, et veel enam mõjuvad ja meelde jäävad mõrkjad. Miks ei tohtinud naissolist sõbralikus poolsotsialistlikus araabia vabariigis esinedes mingil juhul lava ääre ligigi minna. Või kuis ellu jääda La Scala sööklatoidu peal, et saaks naisele kuldsed sukkpüksid osta. Möödaminnes alandused, mis võivad tulla nii-öelda ülisõbralike väliseestlaste suust.
Lõbus kindlasti. Huvitav väga, mina ei teadnud mõhkugi sellest, kuis laulja oma häälega ümber käima peab. Igapäevaselt, tööriista tuleb ju hoida. Õpetlik kahtlemata, kuigi pole kunagi põlastatud, et töö või asi. Kuuldud küll, mis viga elada, keksid seal laval paar tundi ilusas kleidis või pintsakus, paned raha tasku ja. «See töö on ju töö nagu iga teinegi,» ütles Majakovski.
Omaette kiidaks nüüd õpilane Kivimaad, kes teose kokku kirjutanud. Idee panna peatükkidele nimeks itaaliakeelsed laulustiilid on üksinda üliväga lahe. Muidu ka hästi küsitud, juttu juhitud, kirja pandud. Viis pluss, Evelin!
***
Evelin Kivimaa
«Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett»
Tammerraamat 2017
303 lk