Kuigi loogilisem, õpilane Kivimaa, olnuks «Sa oled mu majakas». Julgeb siiamaani väita, et samanimelises 1976. (appi!) aasta muusikafilmis lauldud laul virutas perekond Puura igasse Eestimaa kodusse. Tuues kindlasti kaasa õhkamisi, et oi, nad ongi abielus, oi, näe, oma naisele laulab, oi, kui ilus noormees, oi. Õelamad kindlasti omalt poolt: jaa-jaa, teada need artistid, teada need majakad ning muud meremärgid.
No vat, õelutsejad. Ilus paar ikka koos ega ole suurt muutunudki. Vabandust nüüd lollide naljade eest, Väino Puural on ikka lustlik moosivarga nägu peas ja Sirje Puural: seda moosipurki pole kunagi olnudki! Veel kord vabandust.
Paras anekdoodikogumik. Selles anekdoodi mõttes, et lustakad, päriselt juhtunud, aga vähe teada lugusid räägitakse. A-st ehk lapsepõlvest, talupoeglik-antvärklikust päritolust tänasesse päeva välja. Teatrist niikuinii, olmeseiklustest ja tänapäeval võimatuna näivast pikast abielust.
Mõnigi lugu on nii uskumatu, et peab tõsi olema. Mõni lugu on hullult karm, aga jutustatud ikkagi muhedalt. Mina ei teadnud, et Väino Puura esimene keel oli võro, aga jutust tunda küll, lõunaeestlane ei rebi kildu iga hinna eest, vaid teeb seda justnagu kogemata ja tõsise moosivarga näoga. Sirje Puura jutt on natuke, väga natuke tõsisem, aga ega Tartu Võrumaast väga kaugele jää. Mis tõestab veel kord, et ilma pideva talentide sisserändeta Lõunast oleks Kilulinn ammu käpuli.