Hiiu Folk kulgeb mõnusalt mööda oma rada

Kristjan Priks ja Kulno Malva esinemas Hiiu Folgil. Foto: Rene Jakobson

Suviti on Eestimaal umbes 1002 üritust, mida vaatamas-kuulamas käia, igale poole ei jõua ja ei tahagi. Meie perel on kaks kindlat kohta, kuhu igal aastal ennast sätime, tulgu taevasest oavarrest paduvihma või kõrvetagu päike selga augu – Hiiumaal tuleb käia Sõru Jazzil ja Hiiu Folgil.

Tänavu 13. korda toimunud Hiiu Folk on alati kindla peale minek – korraldajad panevad ikka kokku kava, millest igaüks endale midagi hinge sisse saab. Valitud on turvaline tee, milles siiski ka ootamatuid põnevaid torkeid leidub. Mina andunud džässifanaatikuna leian alati midagi ka endale uut ja huvitavat. On ju pärimusmuusika samuti üks paras džäss – ei seal ühtegi lugu kunagi päris samamoodi tehta, improvisatsioonile on kohta küllaga.

Pealegi leiab igas teises kollektiivis kedagi, kes muidu igapäevaselt jatsu põrutab. Reigo Ahven on kunagi arutlenud, et vot kui paneks ükskord kõik džässmuusikud reede õhtul Vabaduse väljakule konteinerisse kinni – saaks siis näha, mitu rokk-, pop-, folk- ja klassikamuusikakontserti, teatrietendust, telesaadet ja filmivõtet ära jääks.

Hiiu Folgi korraldaja Astrid Nõlvak festivali avamas. / Tiina Mõniste Foto: Tiina Meresmaa

Hiiu Folgile annavad muidugi oma toetava käe äraütlemata kena loodus ja erilised kontserdipaigad. Teada lugu, et vabaõhulavadel jäävad esinejate peenemad nüansid vahel tabamata, sest publikus on ikka kilkamist ja sagimist, aga see on õuekontsertide puhul paratamatu. Hiiu Folk on tänu festivalil kehtivale kainusseadusele (alkoholi ei müüda ega lubata külalistel sisse tuua!) selles suhtes muidugi üksjagu paremas seisus.

Nagu ikka, igale poole ei jõua ja kõigist esinejatest ei oskagi suurt vaimustusejuttu veeretada. Ühtegi kehva esinejat sellelt festivalilt ei leia, meenutan siiski vaid paari eredamat elamust.

Maarja Nuut esinemas Hiiu Folgil. Foto: Rene Jakobson

Enne kõiki teisi muidugi Maarja Nuut, ikka värske ja põnev, kuigi mitu korda nähtud-kuuldud. Mul oli väike hirm, et kuidas see kõik vabas õhus välja tuleb, aga tuli, ja kuidas veel! Maarja sai oma malbe ja helge olemisega publiku kindlalt haardesse ja vahepeal põrutas nii vägevalt, et jäi vaid imestada, kuidas tal need looper'i pedaalid sassi ei lähe. Kaunis ja võimas.

Kõige ehedamat pärimusmuusika hõngu oli noorte – 14-aastase Kristin Semmi ja 15-aastase Johanna Johansoni – esinemises. Kõik vanad kalad võivad muretud olla – pärimusmuusika ON edasi pärandatud. Meeliülendav oli kuulata, kuidas Kristin Semm suudab peaaegu olematutes akustilistes tingimustes Vaemla villavabriku seina ääres õues end oma uhke ja ilusa häälega täiega maksma panna. Sellel tütarlapsel on selge tee ees, esinemisoskust ja -julgust on terve kapelli jagu.

Kristin Semm ja Johanna Johanson esinemas Hiiu Folgil. Foto: Rene Jakobson

Kulno Malva ja Kristjan Priks näitasid, et mehed vist ikka pole see õrnem sugu. Kahekesi mõne trummi, akordioni ja torupilli abiga panid nad öise Kassari kiigeplatsi värisema. Kui Oort ja Metsatöll korraga lavale lasta, saaks vist midagi sarnast. Sekka helget ja puhast vaiksemat ilu, nii et lava ette tulnud publik sai igale meeleolule tuge.

Festivali sabaots tõusis minu jaoks aga eriti kõrgele – lauljatar Rebecca Kontus, Daana Ots viiulil ja Merje Kägu kitarril puudutasid Kassari kabelis oma lugudega nii helli kohti, et mehemürakal läks silmanurk niiskeks küll. Pühakodades plaksutamine pole küll mingi tabu, aga sellel kontserdil oleksin vist soovinud lugude vahele vaikust – veel veidi aega lennusolemist, mitte kärarikast seisundi läbilõikamist. Küllap ka esinejad oleksid nõus olnud vaid ühe tormilise aplausi ja braavo-hüüetega kontserdi lõpus.

Daana Ots, Merje Kägu ja Rebecca Kontus esinemas Hiiu Folgil. Foto: Rene Jakobson

Kohtumiseni 2018. aasta juulis! Kava teadmata võib enda ajakavasse juba linnukesed ära teha.

***

Hiiu Folk

Kassari kiigeplatsil ja erinevates paikades üle Hiiumaa 20.–23. juulini