Petja ja petetu – kes on kes?

Kristen Dunst ja Nicole Kidman filmis «Petetud»

FOTO: Kaader filmist

Mais toimunud mainekal Cannesʼi filmifestivalil kuulutati parimaks lavastajaks aastatuhande vahetuse aegu filmidega «Süütud enesetapud» ja «Tõlkes kaduma läinud» tuntust kogunud Sofia Coppola. Ehk ei vääriks see fakt iseenesest erilist üllatust, kui tegemist poleks olnud alles teise korraga, mil 1946. aastast välja antav auhind leidis tee naissoost lavastaja rüppe (esimene oli Nõukogude Liidu režissöör Julia Solntseva 1961. aastal valminud filmi «Leegitsevate aastate jutustus» eest).

Kuigi maailma kino on endiselt ennekõike valge keskealise mehe nägu, on ometi põhjust rääkida jää vaiksest murdumisest soolise tasakaalu suunas, olgu positiivseteks märkideks Maren Ade mulluse «Toni Erdmanni» erakordne menu või hiljutise koomiksimäruli «Wonder Woman» kassaedu. Coppolale tõi preemia draama pealkirjaga «Petetud» («The Beguiled»), mis on õigupoolest uus tõlgendus – lavastaja on rõhutanud, et kindlasti mitte rangelt võttes uusversioon – 1971. aastal lavastatud sama pealkirjaga filmist, mis põhineb omakorda veel viis aastat varasemal Thomas Culligani romaanil «Maalitud saatan».

Vaataja viiakse Ameerika kodusõja keskele 1863. aastal. Noor tüdruk leiab metsast haavatud põhjaosariikide sõduri ja toimetab ta tütarlastekooli, kuhu on keset lahingutegevust jäänud vaid võimukas matroon Martha Farnsworth ühes õpetajanna Edwina ja viie neiuga. Kuigi alguses tahavad naised haavatu konföderatsiooni sõduritele üles anda, otsustatakse, et see tähendaks talle tõenäoliselt hukkamist. Selle vältimiseks otsustatakse mehele tervenemiseks pelgupaika pakkuda, kuid kristlikust heasoovlikkusest võõras surmasuust välja aidata saab kiirelt märksa keerukam segu uudishimust ja ihast.

46 aastat tagasi valminud ja igati hästi õnnestunud esimese linaversiooni loost mängis lavastaja Don Siegeli käe all meeldejäävaks tugev näitlejateansambel eesotsas noore Clint Eastwoodiga (Siegel ja Eastwood tulid muide vaid viis kuud hiljem välja ikoonilise põnevikuga «Räpane Harry»). «Petetuid», milles haavatud sõdur ühekaupa pea kõik maja naised võrgutab, on nimetatud nii misogüünseks kui ka feministlikuks. Küllap on tegelaste motiivides, käitumismustrites ja eesmärkides peidus mõlemad poolused.

Kui Eastwood mängis kapral John McBurnleyt manipulaatorist alfaisasena, siis Colin Farrelli tõlgenduses on pigem tegemist naiivsevõitu aferistiga, kes näib muust maailmast ära lõigatud koolielanikele siiski erudeeritu ja põnevana. Farrellil on küll oma sarm olemas ja ta saab soliidselt hakkama, kuid erilist talenti pole ta kunagi näidanud ja ka see materjal vääriks märksa mitmekülgsemat näitlejat. Naisrollid on seevastu ühtlaselt tugevad. Matroon Marthat mängib südika iseseisvusega Nicole Kidman, prantsuse keele õpetajannat Edwinat sobivalt õrna olekuga Kirsten Dunst ja teismelist Aliciat lõõmava salakavalusega Elle Fanning.

Coppola võttiski selle filmi lavastada suuresti põhjusel, et asetada fookus rohkem naistegelastele, kuid väär oleks väita, justkui jäänuks nood ka seitsmekümnendate versioonis tagaplaanile. «Petetud» on ennekõike aeglaselt lahti rulluv ja karakterikeskne psühholoogiline mäng, kuhu põimub õige palju teemasid soorollidest ja võimust, kogukonnast ja inimlikkusest usu ning tõeni. Operaator Philippe Le Sourd aitab meisterlikult luua pisut kummituslikku ja müstilist lõunaosariikide olustikku. Eriti mõjusad on peaasjalikult vähese loomuliku valgusega üles võetud öised stseenid, meeldejäävaid kaadrikompositsioone pakuvad nii ürgse ilmega metsad kui ka ühised õhtusöögid küünlavalgel. Pea kogu tegevustik toimub vaid ühes koolihoones ning sellisena on film kahtlemata üpris teaterlik, kuid heli- ja pildikeelelt siiski piisavalt mõjus, et filmivormi õigustada.

Kuigi Coppola film on Siegeli omast tunduvalt nägusam ja poeetilisem, jääb ta tollele ometi sisulise tekstuuri rohkuselt alla. Vaid kümme minutit lühema kestuse juures on kaduma läinud hulk olulisi momente, mis eri tegelasi paremini mõista aitasid. Kuigi Coppolalt võiks oodata rõhutatumalt feminiinset nägemust, on suurimaks kaotajaks jäänud just naistegelaste motiivid ja eetiline taustsüsteem. Kui aga võrdlused kõrvale jätta, siis kel raamat lugemata ja pea pool sajandit vana kinoversioon nägemata, neile võib «Petetuid» soovitada küll. Tegemist on igal juhul rikkaliku ja psühholoogiliselt põneva materjaliga, millega Coppola käib ringi nüansitundlikult ja lavastajameisterlikult, väärides oma Cannes’i-preemiat igati.

«Petetud»

USA 2017

Režissöör Sofia Coppola

Osades Nicole Kidman, Kirsten Dunst, Colin Farrell

Tagasi üles
Back