Vihka ise ja lase teistel vihata!?

Mtut Pdi Nktud Maailm väljendamas Kultuuritolmul emotsionaalset ja esteetilist ebakorrektsust. Foto: Alvar Loog

Karl Marx ja Friedrich Engels andsid 19. sajandi keskel kõigile maailma rahvastele varjamatu uhkuse ja lootusega teada, et üks tont käib ringi mööda Euroopat, ja see on kommunismitont. Läinud nädalal võisid Postimehe veebiversiooni kasutajad lugeda arvamusküljel avaldatud Katrin Pautsi murekirjast, et mööda Eestit käib ringi kultuuritont. Täpsemalt Kalamaja hipsterid, kes endale erinevates nende jaoks eksootilistes kohtades – ülemöödunud nädalal näiteks Kohtla-Nõmmel ja Orissaares – suvepäevi korraldavad.

Enne eelolevat reedet, mil Kalamaja kultuuriinvasioon jõuab Hiiumaale, said Eestimaa väikekohad üheks nädalavahetuseks kergendatult hingata, sest nende ökosüsteemi ja vaimset kabelirahu ei häirinud Kalamaja rahvas ega neile lähedalseisvad isikud. Sel reedel ja laupäeval jäi Kalamaja koju, täpsemalt Kalamaja ja Vanalinna veerele, kus Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi hoone hoovis ja kõigil kolmel korrusel toimus festival Tolm 17.

2010. aastal Kultuuritolmu nime all alguse saanud ja eelmisel seitsmel korral kas Patarei merekindluses või Telliskivi loomelinnakus aset leidnud festival sobis EKKMi alternatiivkultuuri hingusest läbiimbunud territooriumile suurepäraselt. Tolmu žanrite ja stiilide valikus valitses ka tänavu eklektika. Kahel varahommikusse veninud õhtul pakuti nii bändi- kui ka plaadimuusikat, performanceʼeid, kujutavat kunsti, kirjandust, videokunsti ja filmiprogrammi.

Tolm pole otseselt ei žanri-, elamus-, elustiili- ega nostalgiafestival, nagu nad tänapäeval üldiselt kõik olema kipuvad. Pigem edastab ja pühitseb see teatud ajastu- ja žanriülest eluhoiakut ja esteetikat. See on huvitav segu hipi-, queer- ja punkmentaliteedist ehk kolmest nähtusest, mis aastakümnete eest teineteisele teravalt vastandusid. Selline mahe-punk, konstruktiivne pohhuism, eri subkultuuride vennalik sõprus, voolavad ja mullitavad seksuaalsed identiteedid.

Festival Tolm 17. Foto: Alvar Loog

Tänavune festival kandis elurõõmsat ja elujaatavat alapealkirja «Elämä on laiffi!» ja oli pühendatud teemale «Võõras». Nagu korraldajate antud intervjuudest selgus, püüti festivali kultuuriprogrammi kaudu taunida ja ületada võõristust ning vihkamist, mis on meie ühiskonnas endiselt väga levinud.

Üks armas inimene andis mulle alles mõni päev tagasi teada, et kohtas Tartus inimest, kes oli talle deklareerinud, et vaimustub vihastest väljaütlemistest ning peab tähtsaks solvamiskultuuri jätkusuutlikkust ja õhutamist. Tundub sümpaatne ja eluterve. Viha on üks inimlikke baasemotsioone, võõraviha üks bioloogilisi ellujäämisinstinkte ja kultuurilisi identiteeditugesid. Tean seda kirgliku klubijalgpalli toetajana omast käest. Kui mult võetaks võimalus vihata Tartu Tammekat või FC Liverpooli, oleksin mängust väljas. Goodbye, uncruel world!

Vihata on mõnus, see mõjub hästi unele ja seedimisele, teeb vaimu värskeks ja pilgu selgeks. Viha on emotsioonina intellektuaalselt huvitavam kui kõik sellele mõtteliselt vastanduvad tunde- ja mõtteelu ilmingud alates armastusest. Sellest on palju kirjuatud, Schopenhauerist ja Sartreʼist kuni Houellebecqini, kui nimetada üksnes (minu jaoks) tuntumaid. Vihata ja võõristada, kui selle järele vajadus peaks olema, võib väga kultuurselt ja rafineeritult, sülge pritsimata ja kirvega vehkimata. Vihka ise ja lase teistel vihata (st elada)!

Sest need, kellel ei lubata vihata, kaotavad seeläbi olulise – või koguni ainsa – viisi, kuidas ühiskonna ja teiste inimestega suhestuda. Nad võõranduvad nii sootsiumist kui ka iseendast. Mis viib mind otsejoones tänavuse Tolmu rikkaliku ja kireva kultuuriprogrammi minu jaoks enim muljet avaldanud etteasteni. Selleks osutus Dr. Aldar Talviste «Ettekanne võõrdumisest».

Dr. Aldar Talviste oma ettekande eepilise teekonna alguses. Foto: Alvar Loog

Talviste (alias Psaiko) teatas auditooriumile oma sõnavõtu esimese paari minuti jooksul ligemale paarkümmend korda, et «see ei ole punk, see pidi olema teaduskonverents!». Ning avaldas publiku vaimset ja füüsilist vastupanuvõimet kriitiliselt hinnates hoiatavalt kahetsust: «oi-oi, nüüd te küpsete ära, nüüd te küpsete ära...».

Dr. Talviste postteaduslik metaettekanne kujunes Tartu vaimuelu põhjakihtide ammuse suurkuju duett-duell-dialoogiks iseenesega. Ta käis arvukate spontaansete kõrvalepõigete vormis oma ettekande tekstist mängleva kerglusega sisse ja välja, nagu selleks on suuteline vaid Talviste-kaliibriga mõttealpinist ja sõnaakrobaat, kelle maailmataju ja minapilt on olnud juba pikki katarsiküllaseid aastaid kontrollimatus külglibisemises.

Dr. Aldar Talviste oma ettekande eepilise teekonna keskel. Foto: Alvar Loog

See intellektuaalne ja sürreaalne rodeo raputas kuulajad kiiresti sadulast. Ning pani ka hoogsalt alustanud Talviste enese kõigepealt lavaserva ääres kasvanud puult tuge otsima ning seejärel – vaimse ja füüsilise kurnatuse kuhjudes – lavatrepile istuma. Le grande finale ajal jättis Talviste paariliikmeliseks kahanenud publikule päranduseks halvastivarjatud vaimse üleolekutunde intellektuaalse elu madalamate vormide vastu ja «kolm maagilist sõna: made in China».

Dr. Aldar Talviste oma ettekande eepilise teekonna lõpus. Foto: Alvar Loog

Bände oli festivalil palju, enamik neist ühe- või kaheliikmelised ja neile pealesattumine sõltus kohati rohkem õnnest kui tahtmisest, sest ürituse ajakava pani punki. Ühel kontserdil olin ma mõneks minutiks ainuke külaline, mõnel ei suutnud end läbi inimmassi kuidagi nägemisulatusse litsuda. Küll aga pidin taas tõdema, et hea muusika – mis minu noorusajal enesest siinsel laiuskraadil suurt defitsiiti kujutas – on ületootmise tõttu täielikult devalveerumas.

Tolmul ei õnnestunud mul kuulda ühtegi kehva või keskpärast bändi. Suurima positiivse üllatuse valmistasid peamiselt kunsti- ja kirjandustaustaga isikutest koosnevad Karamell ja Mtut Pdi Nktud Maailm, esimese esiliinimees on Marko Mägi, teisel fs. Mõlemad kehastasid ja väljendasid jõulisel, isikupärasel ja kunstiliselt mõjuval moel vana kooli emotsionaalset ja esteetilist ebakorrektsust. Karamelli «Fotorobot» ja MPNMi «Ajupask» leidsid tee mu kalestunud hinge kõige sügavamatesse soppidesse juba esmakuulamisel.

Mtut Pdi Nktud Maailm esinemas festivalil Tolm 17. Foto: Alvar Loog

Teatraalsetest etteastetest läks mulle kõige rohkem naha vahele Alan Proosa autobiograafiline «Farewell, Kimberly!», mis oli omamoodi reekviem-performance kolmele praeguseks meie hulgast lahkunud ebakonventsionaalse seksuaalse identiteediga tüdrukule. Dokumentaalsus ja kunstilisus olid siin suurepärases tasakaalus, pateetika ei muutunud hetkeski pealetükkivaks ega läägeks.

Videosaalis näidatud dokumentaal «My Car Is My Lover» (2008), mis räägib kahe USA mehhanofiili tungidest ja tegemistest (sh soovist astuda vahekorda oma autoga), osutus minu jaoks üheks viimaste aastate parimaks romantikafilmiks. Üks peategelastest pidas veidrateks friikideks neid, kes soovmõtlevad seksuaalsest läbikäimisest rösteriga. Nojah, eks meist igaühe jaoks on kuskil piir, millest alates muutuvad asjad liiga kinky'ks. Ning selle tüübi jaoks jookseb see piir võimalike seksuaalpartnerite valiku küsimuses auto ning rösteri vahelt.

Mis tuletas mulle meelde, et päev varem olin näinud sealsamas performaceʼit, milles astus üles porgandikarva juuste ja kostüümiga tüdruk, kel näis selle juurviljasordiga olevat isemoodi isiklik emotsionaalne ja füüsiline suhe. Oli see kunsti vormi valatud juurviljafetiš, enesele praktilist väljundit otsiv fruitofiilia?

Elu ja kunsti vaheline piir on mõistagi habras, elu saamine kunstiks käib kergesti. Mõtlesin sellele festivali jooksul mitu korda ja iseäranis pikalt pärast seda, kui olin vaadanud Raul Velbaumi zen-ekspressiivset videotaiest («Andke mulle tuld!») ja kohanud vaid loetud minutid hiljem EKKMi maja ees Velbaumi ennast, kes kõikus tuules, pilk ekslemas sihitult poeetilistes kaugustes ja otsimas Linnahalli kohalt taevast lähenevat inglit, kes talle nii suitsu kui ka tuld pakuks.

Puhtast inimarmastusest oleksin ise andnud, aga ma pole ei suitsetaja ega püromaan, mul polnud tikke taskus. Ja üleüldse: tegelikult meeldib mulle suitsetajaid oma süütul ja ohutul moel vihata. Mingu nad kõik ####i!!!

***

TOLM 17

Tallinnas EKKMi hoones ja hoovis 21.–22. juulini