Lina tänava viimased päevad

Karol Kuntsel ja Ingrid Isotamm lavastuses «Tagahoovish».

FOTO: Tiina Viirelaid

«Tagahoovish» on põimik Oskar Lutsu «Tagahoovis» mitte väga originaalitruust dramatiseeringust ja selle vahele, osalt ka sisse lükitud tänapäevasüžeest. Siduv element on hoov. Või täpsemalt maja selles hoovis, sest lageda taeva all ei ela ükski endise ega praeguse aja tegelastest.

«Tagahoovi» on varemgi dramatiseeritud ja suure menuga. Ka selle lavastuse kirkamad stseenid pärinevad Lutsu ajatasandist. Kiti Põllu tüüpide loomine klassiku tasemeni veel ei küüni, ehkki dialoogid on krapsakad ja kujundlikud. Algmaterjalile on lisandunud palju rohkem kui ainult h-täht lõppu. Suurim võit on see, et ajastutevahelised üleminekud on sujuvad, kuid ikkagi erutavad. Inimesed ja ajastud erinevad, miljööväärtuslik vana agulimaja ise ja selle hoov seovad need tihedaks tervikuks. («Oluline pole mitte see, kes ma olen, vaid kus ma olen.»)

Lutsult on võetud kõige teatraalsemad episoodid (Kaprali keeletuks nõidumine, Roosi enesetapp jt) ja need omakorda emotsionaalselt võimendatud. Põllu tekst on rohkem tugiposti eest, kuid kogu kompositsioon on selle võrra täiuslikum, kunstiküpsem, tüki dimensioonid vähemalt poole võrra avaramad.

«Tagahoovis» on kättesaadav nii raamatu kui ka filmina (1956) ja süžee sellel tasandil midagi põrutavat siin ei juhtu. Tänapäevaosa pakub eeskätt modernseid narrusi, nagu totakad toitumishälbed, paranähtustega flirtimine jne («Üks on goot ja teine on veegan.»). Aga leidub ka realistlikku objektiivset elutõtt, ehkki see pole traagiline nagu Lutsul, vaid irooniline. «Väga paljud tahavad rohkem kleepse, kui on lubatud,» ütleb Urve (Marje Metsur). Ja alles pärast etendust veendusin, et nii see tõesti on. Muidugi on ka tehnika 80 aasta jooksul tublisti edenenud («Kuidas sa mu üles leidsid?» – «Positsioneerisin.»).

Kui Luts käsitleb elu heidikuid, siis Põld natuke allpool keskmist vegeteerivaid indiviide. Mis on täiesti aktsepteeritav: elustandard ja sotsiaalsed garantiid on vahepeal suure arengu läbi teinud. Õmblemise ja pesupesemisega ei suudetud ennast inimväärselt ära elatada juba Lutsu päevil, meie ajal pole toimetulekuks vaja aga muud kui äriplaani ja stardilaenu. Selles suhtes pole Põllu tegelased kaugeltki lootusetud (nukukalmistu asutamine). Päris asotsiaalide kujutamine olekski Lutsu tüüpidega võrreldes olnud tagasiminek.

«Tagahoovish» lava.

FOTO: Tiina Viirelaid

Ka näidendi Lutsu-liin pole lavastatud mitte 1930. aastate külarealismi (loe: Andres Särevi) vaimus, vaid tänapäevaselt: fragmentaarselt, tempokalt, osalt üle võlli keeratud episoodidega. (Ei meenu, et Luts oleks kasutanud väljendit «munnivurr».) Eriti sööbis mällu endisest prostituudist kingsepaproua (Kaia Skoblov) pimedast vihast kantud totter sõim Tatjana ja tema poja suunas sitika söömise stseenis.

Lavastuse trupp on ülihuvitav. Nii suvalist, kuid andekat kooslust mängimas näha on omaette elamus. Seltsingu iga liige saab hiilata sooloetteastetega, aga olla ka partnereile abijõuks. Näitlejatööst jättis kõige kompaktsema mulje Liina Tennosaare oma – seda selle tõttu, et tema kahe karmi kuju vahel on otsene side: majaomanik Merje Säinas on majaomanik Emma Säinase lapselaps («See maja siin tuleb maha tõmmata.»).

Teiste rollide puhul jätab kahestumine oma jälje, ehkki meeldejäävad ja omapärased on nad kõik. Tänapäeva liinis annab võimsa panuse Marje Metsur püsiväärtusi propageeriva matroonina («Pere peab koos olema. Mis sellest, et pärast on paha olla.»). Meeldejääv on luuseritest vendade paar (Karol Kuntsel ja Silver Kaljula), kelle kanda jääb B-liini ideeline pearaskus. («Kellele sa maksad?» – «Ma ei maksagi.») Aga ka Marian Heinati eluraskuste vastu immuunne Luuna. («Ma olen käinud juba petturiga elamise koolitusel.»)

Mineviku tagahoovi seltskonnast andsid elamuse kõik. Lausa kangelasteoga sai hakkama aga Ingrid Isotamm, kes Tatjana rollis tõi muidu mängulisse ja meelelahutuslikku lavatükki suure ja usutava traagika. Karol Kuntsel Belskina andis sajaprotsendilise lurjuse väärika kuju («Ma olen roojane inimene, kellega ei maksa määrida oma käsi.»). Tabav oli Villu Kanguri hiromant Pastelli.

Lavastuse üldmulje sarnaneb Mäeotsa mitme varasema vabaõhulavastuse omaga: avarus ja hoog, kõige ootamatumatest kohtadest välja ilmuvad tegelased, kiiresti vahelduvad stseenidevahelised tulekud ja minekud, sihitult ringi jooksev lastekari. Ka puuriit kui ootamatut peitmist ja väljailmumist võimaldav detail on tuttav.

Näidendi mängimine vabas õhus on muidugi risk ja põhimõtteliselt oleks publiku tarvis võinud rajada ka mingi Villa Hortensia tüüpi sara. Kuid hea ilma korral on elamus nüüd kirkam, vahetum ja orgaanilisem. Soovituseks siiski vihje, et väga ette istuda ei maksa: kaks tüüpi tulevad lavalt ja hakkavad raha kerjama.

Muusikaline kujundus on lihtne, kuid ilus. Boris Kõrveri igihaljad laulud, eriti «Kerjuse laul» sobivad sellesse absurdsesse loosse hästi ja maandavad pingeid.

«Tagahoovshil» on aga ka kolmas, teatrikunstist palju avaram mõõde. See on kultuuripoliitiline järelehüüe Lina tänava asumile, Karlova pärlile. Seal oli avarust, maalilisust ja rohelust tunduvalt rohkem kui näiteks Tähe ja Õnne tänava rajoonis, kus ise elasin. Ahnusest pimedate kinnisvaraarendajate ja neid orjalikult teeniva linnavalitsuste loal kõik see hävitatakse.

Teha pole enam midagi, Lina 7 naabermajad on juba maha kistud. Aga nüüd jääb sellest idüllilisest oaasist vähemalt kultuurimälestus – muidugi ainult nende jaoks, kes lavastust näha jõuavad, sest varsti pole enam ka seda maja. Teater on kaduv kunst, «Tagahoovish» on aga ühtlasi mälestusmärk sellele romantilisele tänavale. Ja mälestusmärgid meil üldjuhul ei kao.

«Siin majas on palju rohkem karmaenergiat, kui ma arvasin,» ütleb pendlimees Univer (Margus Jaanovits). On tõesti.

***

«Tagahoovish»

Kiti Põllu näidend Oskar Lutsu ainetel

Idee ja lavastus Ain Mäeots

Mängivad Villu Kangur, Silver Kaljula, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Kaia Skoblov, Ingrid Isotamm, Marje Metsur, Carine Jessica Kostla, Marian Heinat, Karl Kristjan Puusepp, Liina Tennosaar, Andres Dvinjaninov, Reigo Tamm jt.

Tartu Emajõe Suveteatri esietendus Tartu Lina tn 7 hoovis 20. juulil.

Tagasi üles