Istanbul – kasside paradiis

Kass, keda hüütakse hellitavalt «Väike Lõvi». Foto: Kaader filmist.

«Kedi» (türgi keeles kass) toob vaatajate ette Istanbuli tänavakasside elu. Filmi režissöör Ceyda Torun portreteerib kasse tähelepanelikkuse ja soojusega, võttes fookuse alla seitse nurruvat karvapalli. Olgugi et kassid püherdavad tänavatolmus ja elavad räästa all, on neil olemas hoolitsust jagav inimene. Inimeste ja kasside sõprussuhe võikski olla see, mis teeb «Kedist» kassifilmi, mis pakub peale nunnumeetri numbrite ka muhedat naudingut.

Kass on paljudes kultuurides püha loom. Iidses Egiptuses nähti kassides graatsia ja viljakuse võrdkuju. Tänapäeva lääne kultuuris on kass populaarne nii filmikarakterina (mõelgem kasvõi Garfieldi peale) kui ka kunstis ning disainimaailmas. Eriti on ilmnenud viimane tendents viimastel aastatel. Teame ju kõik, et kassipiltidega rõivad ei kuulu enam ammu üksnes mudilaste garderoobi.

Islamiusus on kass puhtuse sümbol. See on ka põhjus, miks kassidele on paljud uksed valla. Sama näeme «Kedis» – tänavakassid jalutavad ilma võõristava pilguta sisse uhkesse restorani ja inimeste koju. Neile viiakse süüa, inimesed koguvad vabatahtlikult raha kasside ravikulude katteks. Neljajalgsete sõprade suhtes näidatakse üles aukartuse ja helluse segust hoolitsust.

Kui palju Istanbuli tänavatel täpselt hulkuvaid kasse ringi tiirutab, on keeruline öelda, ent arvud jäävad sadadesse tuhandetesse. Filmi jaoks välja valitud kassid peegeldavad vaid väikest osa tegelikkusest. Filmilindil näib kasside olukord ka küllaltki idülliline. Kaamerasilma ette on püütud päikeselaikudes peesitavad kiisud või miisud, kes näivad tõelised linna valitsejad – uhked ja iseteadlikud.

Nii mõnigi kass paistab elavat tõeliselt kuninglikku elu – hallikarvaline Duman pesitseb pisikese gurmeerestorani juures ja asetab käpakesed aknale, kui süüa soovib. Siis saabub tema lemmiklõuna – ports suitsutatud kalkuniliha Šveitsi juustuga.

Mõistagi on Duman üks luksuslikuma elustiiliga kasse portreteeritute hulgas – tõeline hiirekuningas, ehkki hiiri pole hallikarvaline kiisu vist ammu püüdnud. Selleks näib ta olevat end liiga mugavalt sisse seadnud, aga esmamulje võib petlik olla. Mereäärse restorani kõrval seiklev musta-valgekirju tegelintski püüab seevastu niipalju närilisi, et on teeninud välja nime Väike Lõvi.

Kasside tegemiste jälgimises on oma võlu. Ehkki süžeeliselt ei pruugi filmis olla midagi raputavat, köidab «Kedi» vaatajat, haarates ka neid, kes tavapäraselt ehk pigem koerafilmidele kaasa elavad. Majakatustel turnivad kassid, Istanbuli varjulised tänavanurgad, maalilised linnavaated ja taustal tümpsuvad melanhoolse kõlaga Türgi popmuusikapalad loovad lihtsalt sedavõrd lummava koosluse.

Dokumentaali muudavad paeluvaks ka operaatorid Alp Korfali ja Charlie Wuppermann (kes muuseas on Toruni abikaasa). Näeme pikki lähivaatekaadreid, mille vältel pole teha muud kui kassiga ainiti tõtt vahtida. Üle kinoekraani laotuv kassipilk on taotluslik. Arusaam, et silmad on hinge peegel, on sedapuhku laiendatud ka kassidele. Püütakse avada kriimuliste rohesilmade hingeelu, nende intrigeerivat sisemaailma. On ka kaadreid, kus kassi tasandile langetatud kaamera näitab maailma hiirekuningate positsioonilt.

Kaamera eksib siiski harva näljas või kesistes tingimustes elavate kasside hulka. Põgusalt riivatakse linna muutumise ja sellega kaasnevate rohealade – kasside senise pärusmaa – kahanemise küsimust. Probleemid, mis võivad tekkida linnas, mille tänavatel hulgub sadu tuhandeid kasse, jäävad enamjaolt siiski puutumata. Nälg pole seejuures ainus murekoht.

Näiteks seadis möödunudtalvine lumetorm ohtu paljude tänavaloomade elu. Kohalikud elanikud tegutsesid tähelepanuväärse suuremeelsusega. Loomasid lubati poodidesse ja restoranidesse, koertele ehitati pappkastidest ulualuseid. See paneb mõtlema, et ehk on «Kedi» soe ja päikeseline foon tõesti ainuõige lähenemine, sest vaatamata probleemidele näib Istanbuli tänavakasside ja inimeste suhe omamoodi idüllina.

Viimase valguses võiks mõelda ka kodute loomade olukorrale Eestis. Siin, nagu ka teistes Euroopa riikides, viiakse kodutud loomad varjupaika. Kahtlemata tahetakse loomadele seejuures vaid parimat – ideaaliks on ju leida loomadele uus kodu. Uut kodu siiski sageli ei leita ning paljude loomade lõppvaatuseks on süst hukkamistoas. Hukkamisele ei jõua seejuures vaid üksikud isendid, vaid sageli üle poole varjupaigas viibivatest kassidest.

Selle valguses näib Istanbuli tänavakasside elu lausa pillerkaar – neil on vabadus ja inimesed, kes neist hoolivad. Ja lõpuks taandubki kõik ju inimeste suhtumisele – sealsed asukad on harjunud, et tänav on täis kräunuvaid kasse ja tänavakoeri. Loomad on sõbrad ja sõpru toetatakse nii headel kui kehvematel päevadel. Eestis kipub seevastu olema nii, et loom on sõber küll parematel päevadel, ent kehvematel päevadel, kui loom on juba varjupaika sattunud, ei toeta teda paraku enam keegi.

«Kedi» on austusavaldus sellele omanäolisele, kohati spirituaalsele sidemele, mis Instanbuli elanikke kassidega ühendab. Vähemalt filmilinal tegutsevad Istanbuli elanikud ja kassid ühes rütmis, ehkki kassid on veidi isepäisemad – nagu ikka.

«Kedi»

Türgi/USA 2016

Režissöör Ceyda Torun

Osades Istanbuli kassid