/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/31/6946661t1h5e92.jpg)
On artiste, kes justkui ei sobi oma aega, ent ometi on olulised ajamärgid. Eriti tagantjärele. Aja sees ja mingis mõttes ajast ees. Või üldse väljaspool aega. Ekstsentriline ja isepäine Marju Kuut ehk Maryn E. Coote on üks nendest.
Marju Kuut aja sees ja ees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsialistlikku Eesti NSVsse ei klappinud ta ilmselgelt, kuid tegelikult ei leidnud ta päris oma kohta vist ka Rootsi Kuningriigis ja hiljem Ameerika Ühendriikides. Tegelikult ei kujutagi ette ühiskonda, kuhu ta kõige rohkem sobiks ning kus ennast kõige paremini tunneks.
Ei kujuta ette sedagi, kas vastab tõele, et enne 1980. aastal Rootsi emigreerumist oli ta salvestanud Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis üle viiesaja laulu. Täitsa võimalik tegelikult. Anne on üks vägev asi ja temal on see olemas.
«Maskeraad» annab ülevaate tema hilisemast loomeperioodist. Stiilipuhas outsider soul-funk-r'n'b ehk täpipealt see, mis Washington DC leibeli Peoples Potential Unlimited (PPU) bossil Andrew Morganil pulsi pekslema võtab. Morgani eriline kirg on just selle žanri valdavalt afroameeriklaste loodud ning valdavalt helikvaliteedilt demode tasemele jäänud obskuurne muusika, milles on vaatamata krobelisele vormile olemas oma hing ja vaim.
Et sellise maitse ja kõrvaringiga mees peab Marynit üheks oma lemmikartistiks, on vägagi kõnekas. Maryni vokaal on tähelepanuväärne, ent ometi tasub tähele panna, et käesoleval kümmet pala sisaldaval kogumikul on ka neli maitsekat instrumentaalpala.
Võib muidugi fantaseerida, mis oleks juhtunud siis, kui kaheksakümnendate lõpul mõneks ajaks USAsse kolinud Maryn oleks seal juhtunud olema õigel ajal õiges kohas ning trehvanud õigete produtsentide otsa. Oletame, et Maryn oleks tootnud paar suurelt produtseeritud diivaalbumit. Potentsiaali igal juhul oleks olnud, Coote saaks perfektselt hakkama nii kaverite kui ka originaalidega, veaks välja nii jazz'i kui pehme gruuviga r'n'b. Tegelikult oleks päris tore olnud. Aga jällegi, ehk on kõik kõige paremas korras just nii, nagu ta praegu on. Küllap ongi.
Maryn E. Coote’i tõeline ja sügav võlu ei realiseeruks ilmselt kommertsliku sära saatel siledas raadiomuusikas, mis eeldab tahes-tahtmata teatud kompromissidele minekut. Poolpõrandaalusel «Maskeraadil» on ülevaade sellest, mida ta on teinud käepäraste vahenditega südame ja hinge sunnil, püüdmata meeldida ei kellelegi ega millelegi.
***
:format(webp)/nginx/o/2017/07/31/6946661t1h5e92.jpg)
Maryn E. Coote
«Maskeraad»
PPU 2017
5/5