Räägitakse, et headel aegadel on elada igav, aga halbadel aegadel huvitav. Ajaloolased armastavad oma uurimisobjekti valikul pigem halbu aegu. Kas meie kaasaeg on tuleviku ajaloolaste jaoks sellest seisukohast huvitav?
Tõenäoliselt. Ma küll kaldun nii arvama. Meie aeg on selline kinolik. Näiteks 18. sajand, kui tagasi vaadata, on minu jaoks väga ebahuvitav, Baltimaade ajaloos ei juhtunud eriti midagi, ka Euroopas oli kõik hetkeks üsna stabiliseerunud.
Ajaloo ülesanne on mäletada. Mida teie elukogemus ütleb: kas me elaksime õnnelikumalt, kui mäletaksime vähem?
Ma arvan, et mitte. See oleks see, mida teatud instantsides tegelikult tahetakse – integreeruge ja unustage. Iseäranis soovitakse halbade asjade unustamist. Kuid palju seda head siis üldse on olnud? Soovitakse luua inimesi, kes midagi ei tea ega mäleta. Sest mäletamisel on suur jõud ja väärtus – niihästi etniliselt, perekondlikult kui ka isiklikult. Mäluta inimene on identiteedita inimene. Ja identiteedita inimene on manipuleeritav inimene. See on ajaloos korduvalt läbi mängitud. Näiteks neegerorjadega Ameerika Ühendriikides, kelle puhul eeldati, et nad oma uues «kodus» oma põlvnemisest ja tegelikust kodust midagi ei teaks. Neil oli vaja sisendada endasse ja oma lastesse viha orjastajate vastu ning hoolitseda, et mälu ei kaoks – pea oma koduküla meeles! Ajaloolist mälu on iseäranis vaja suurematel kogumitel: rahval, hõimul, perekonnal... Sest ilma selleta pole nad elujõulised ega jätkusuutlikud.
1950–1955 õppis Tartu Ülikooli ajaloo teaduskonnas
1971 pälvis ajaloodoktori kraadi
1960–1978 ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis teadur
1978–1993 oli samas feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja
1983–1993 Tallinna Tehnikaülikooli majandusajaloo professor
1993–1997 Stockholmi Ülikooli Baltimaade ajaloo professor
2001 pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi ning 2009 Poola Vabariigi teeneteordeni ohvitseririst