Mul on olnud suur rõõm ja teenimatu au veeta aastate vältel Tarveli seltskonnas kümneid lõbusaid tunde. Tarveli huumor on prantslaslik – teravmeelne, sõnamänguline ja eneseirooniline. Ning kohati ka elutervelt sarkastiline. Vestluse käigus kuuleb tema suust sageli joviaal-kriitilist hüüatust: «Missugune lollus!» Intervjuu tarbeks kohtume päev enne vanameistri 85. sünnipäeva tema Vana-Mustamäe korteris. Ta on nõus rääkima kõigest, ainult mitte oma pooleliolevatest ajalooalastest töödest, mida näib olevat rohkem kui ükski perearst ühele Tarveli eas mehele soovitada julgeks.
Teid näib ajaloolasena ...
Ma ei ole ajaloolane. (Naerab) Mul ei ole ajaloolase haridust. Ma olen diletant, ajaloohuviline.
Mis haridus teil siis on?
Mul ei olegi õiget haridust. See, mis ma 1950. aastate alguses Tartu Ülikoolist sain, oli mitte haridus, vaid hariduse mõnitamine. Selle poliitpropaganda eesmärke teeniva koolitamise eesmärk oli toota mõtlemisvõimetuid masin-inimesi. Kohustuslike poliitainete õppimise alla läks aeg, mida oleks võinud kulutada mingite erialaselt kasulikumate teadmiste omandamiseks. Aga ei saa taga nutta, hea et niigi oli.
Teid näib «ajaloohuvilisena» huvitavat eelkõige rahvuslik perspektiiv, Eesti maa ajaloo asemel näite te tegelevat eelkõige rahva ajalooga?
Jah, ajaloo uurimiseks võib valida väga erinevaid lähtepunkte ja vaatenurki. Üks võimalus on valida kas maa või rahva ajaloo vahel. Enamik meie ajaloolasi – iseäranis need, kes tegelevad vanema ajalooga – uurivad maa ajalugu ning tegelevad seega rohkem Euroopaga. Sest uurides vanemat Eesti ajalugu, uuritakse eelkõige sakslasi. Mulle endale tundub, et kirjutada Eesti ajalugu lähtumata sealjuures eesti rahvast, ei ole päris õige. Meil pole mõtet proovida hüpata üle oma naba.
Kumb neist lähenemisviisidest on «teaduslikum»?
Paljude ajaloolaste jaoks seisneb ajaloo teaduslikkus eelkõige selles, et vaadata kiretult kõrvalt ja kõrgemalt. Nii näiteks on meie viimane akadeemiline Eesti ajalugu kirjutatud rõhutatult mitte provintsiaalsest ja rahvuslikust, vaid euroopalikust seisukohast. Mis tähendab, et kogu see teaduslikkus seisneb lihtsalt ühe perspektiivi vahetamises teise vastu – eestlaste rahvusliku positsiooni asemel on lähtutud sakslaste omast. Nii näiteks ei ole seal juttu mitte eestlaste muistsest vabadusvõitlusest, vaid ühe Euroopa nurgakese ristiusustamisest. 2012. aastal ilmunud «Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg» on antud jäägitult üldeuroopalikus tonaalsuses, millest kumab läbi seisukoht pidada rahvuslikkust vanamoeliseks totakluseks. Eks sellised asjad on ka head ja vajalikud, aga ainult nendega ei ela ära.
Nii et olete vanas eas veel opositsiooni sattunud?
Jah, tundub küll. Sest lisaks euroopalikule lähenemisele regionaalajaloole ning rahvuslikkusele suhtun ma sallimatult veel kristlikusse kirikusse. Kriitiliselt ja ettevaatusega suhtun ma Ameerika Ühendriikide välispoliitikasse kõigil aegadel, samuti kogu baltisaksa asjandusse ja «kultuuri toomisesse», millesse meil üldiselt kõik suure hardusega suhtuvad.
Kuidas ajalugu ja Tõde ning ajalugu ja teaduslikkus üldse kokku käivad?
Mina pole ajalugu kunagi teaduseks pidanud. Peab püüdlema maksimaalset objektiivsust nende meetodite ja võimalustega, mis on ajaloolase käsutuses. Subjektiivsus ja objektiivsus tuleb omavahel kokku viia. Objektiivsus tuleb garanteerida kõige rangema metodoloogilise lähenemisega. Esiteks allikakriitika, millesse pole ka ajaloolaste ringkonnas kunagi kahjuks ülemäära tõsiselt suhtutud. Subjektiivsus on aga paratamatu ja vältimatu, seda ei õnnestu inimesel niikuinii ületada või objektiivsuseks maskeerida – seda tuleb varjamise asemel pigem eksplitseerida. Eks me kõik oleme omal moel piiratud. Aga lõpuks on ajaloo näol tegu üksnes jutustusega, mille iseseisev kasutamisväärtus on piiratud. Ent kuna tal on siiski rahvast mõjutav ja arendav funktsioon, peab ta olema tõsiseltvõetav ja kasutatav, aga mitte propagandistlik.