:format(webp)/nginx/o/2017/08/02/6951341t1hfe64.jpg)
Jüri Ojaveri näitus Tallinna Linnagaleriis on külastajatele valla olnud hämmastavalt pikka aega: avati see 9. juunil ja pidi kestma juuli lõpuni, kuid äsja teatati, et aega on veel nädala võrra pikendatud. Ei meenu lähiaegadest ühtegi teist kunstnikku, kelle näitus oleks enam-vähem kaks kuud linnagaleriis olnud.
Aga teisalt, eks Ojaver olegi kunstnik, keda rahvas armastab – ta suudab kõikvõimalikest igapäevaasjadest luua kunstiteosed, mis kõnetavad nii rafineeritud kunstifriike kui ka laiemat publikut.
Ojaveri praegune näitus «Meestepood» on kunstnikule omal moel nostalgiline. Iseenesest jaotub see väljapanek kahte ossa: esimeses ruumis on betoonsammastel kivvi raiutud juhuslikud tsitaadid Ojaveri sõpradelt-tuttavatelt; tagumises saalis on seintele riputatud lipsud. Lühidalt viimasest – ütlen kohe, et see ei ole kaugeltki selle näituse kõige originaalsem osa, seda enam, et pole kunagi näinud Ojaveri ennast ühtegi lipsu kandmas.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/02/6951345t1h3401.jpg)
Kahtlustan, et lipsud on ta kusagilt kokku laenanud, et meenutada seda tunnet, kui ta noore mehena sealt meestekauplusest juhtus läbi astuma – näe, mida linnamehed kõike kannavad!
Ootamatud tsitaadid
Kusagil kaheksakümnendate algupoolel oli tõesti praeguses linnagaleriis kauplus meestele, kus müüdi triiksärke ja ühtlasi lipse. Aga anname selle nostalgilise hetke kunstnikule andeks, ehkki see ta näitusele suurt midagi juurde ei lisa. (Teine lugu oleks kunstnikuga, kel endal kodus tohutu lipsude kollektsioon – teame neidki –, kus ühel või teisel aksessuaaril märgiline ja seikluslik tähendus.)
:format(webp)/nginx/o/2017/08/02/6951349t1hce84.jpg)
Ojaveri selle näituse tuum on muidugi betoonsammastele kinnitatud marmor- ja graniitplaatidele raiutud ootamatud tsitaadid. Kogu ilu peitub siin täielikus juhuslikkuses, kuna ühelgi inimesel, kelle telefonijutt on nõnda fikseeritud, ei saanud olla ettekujutust, et see just nii saab olema.
Ojaver on kohati üsna jutukas kunstnik, kes ühel hetkel vähem, teisel rohkem ning pikemalt helistab oma sõpradele ja tuttavatele, rääkides maast ja ilmast. Samas oli juba mõnda aega teada, et ta katsub noppida neist vestlustest mõnd tsitaati, mis võiks sobida ta näituseprojekti.
Muidugi on Ojaver – vähemasti selle näituse raames – täielikult kontseptualistlik kunstnik; kui näiteks enamikul Moskva kontseptualistidel on seljataga kõrgem filoloogiline haridus, siis Ojaveril seda küll pole, kuid keegi ei saa talle ette heita vähest armastust keele ja sõna vastu. Tema puhul korvab see paljut.
/nginx/o/2017/08/02/6951261t1h8a95.jpg)
Sinine märkmik
Palju aastaid oli Ojaveril ka isevärki siniste kaantega bloknoot, kuhu ta kirjutas nii enda kui teiste mõtteid. Et sinine – see ei olnud muidugi juhuslik (tsiteerin Tiit Pääsukest kivilt: «Sinine on kõige targem värv. Vaata, mida ta küsib enda kõrvale.»). Juhtumisi sattus see mullegi paaril korral pihku, aga mida Ojaver sinna kirjutanud oli, jäi arusaamatuks – sellest oli võimatu aru saada isegi arvestatavate paleograafiliste oskuste juures. Nii olid ka paljud sel näitusel esitatud tsitaadid sinna üles täheldatud, kuid õnnetuseks läks see kallis märkmik koos muu väärtuslikuga, mis kotis oli, varga käe läbi Ojaverilt kaduma...
Siit tekib sootumaks uus küsimus: kuidvõrd autentsed on need tsitaadid, mida Ojaver katsus mälus taastada? Kindlasti mitte eriti täpsed. See jääbki Ojaveri sinise märkmiku saladuseks. Aga on sel üldse mingit tähendust? Ilmselt mitte, sest näitus on ju sellest, mida kunstnik arvab mäletavat kedagi kunagi ütelnud olevat. See on rohkem tema mäluprojekt kui nende oma, kellega – olgu need elavad või surnud – ta kunagi telefonitsi rääkis.
Igal näitusel on kindlasti oma eellood. Seegi Ojaveri näitus ei ole sündinud tühja koha peale. Viimastel aastatel on ta teinud mitmeid tekstilisi kive. Esmalt meenub mulle mälestusplaat Jaan Paavlele, millel on viimase autograafile lisatud kiri «... on surnud, hiilime koju». Ja kui veel puudutada betoonposte, siis üks varasemaid Ojaveri analoogilisi töid on Jüri Üdi tsitaadiga luuletusest «Credo»: «Meie elu olgu song.» (Mõlemad viimati nimetatud tööd paiknevad Sagritsa muuseumis Karepal.)
Ojaveri puhul – olen seda ennegi täheldanud – ei ole kunsti- ega elutõel suur vahet. See, mis enamiku tarvis on argielu, on Ojaverile kunst, see, mis vähestele on kunst, on ka Ojaverile kunst.
Ojaver kulgeb kunstimaastikul suveräänselt, ja – see on ehk kõige olulisem – ta tööd meeldivad nii nendele, kes tegelevad kunstiga iga päev, kui neile, kes juhuslikult linnagaleriisse sisse astuvad. Lugedes sealt mõnd juhuslikku teksti, tabab neid äratundmisrõõm – ma olen ju samuti kellegagi telefonis rääkinud. Ojaver räägibki kõigi meiega.
/nginx/o/2017/08/02/6951255t1h5df4.jpg)
Näitus
Jüri Ojaveri «Meestepood»
Tallinna Linnagaleriis kuni 6. augustini