Pole midagi teha, minu kohus on teile meenutada, kus me tegelikult elame ja et see mõnus august saab kohe otsa ja järgneb igavene november. Selles on mulle abiks Taylor Sheridani brutaalne põnevik «Wind River».
Külma julma lund teie sumedasse augustisse
4. august 2017, 13:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
- «Wind River»
- USA 2017
- Stsenarist ja režissöör Taylor Sheridan; osades Jeremy Renner, Elizabeth Olsen, Graham Greene, Jon Bernthal jt
- Kinodes alates 4. augustist, kestus 110 minutit
Sheridan on mees, kes kirjutas väärt filmide «Sicario» (2015) ja «Hell or High Water» (2016) stsenaariumi. Viimane töö nomineeriti ka Oscarile (võitis «Manchester by the Sea»). Muu hulgas on ta mänginud ka telesarjas «Sons of Anarcy». «Wind River» on Sheridani režissööridebüüt.
Tundub igati andekas mees ja «Wind River» tõestab, et ta suudab sõnad, st stsenaariumi ka kenasti tegudeks vormida. Filmi sündmused leiavad aset Wind Riveri lumises indiaanireservaadis Wyomingis. See pole mingi «Troonide mängu» tuhksuhkrust mängulumi, vaid päris lumi, mis madalamal vastikuks poriks sulab ja mägedes hinge seest võtab. Avakaadrites jookseb mööda seda lund paljajalu noor indiaaninaine. Jookseb, kukub kokku ja sureb.
Filmi peategelane Cory Lambert (Jeremy Runner) töötab meie mõistes metsavahina, aga Wyomingi eripärastest tingimustest tulenevalt on tema ülesanne kontrollida kohalikku kiskjate populatsiooni. Kahjurlikku puumaperekonda jälitades leiabki tema noore naise laiba. FBI saadab asja uurima agent Jane Banneri (Elizabeth Olsen), kes saabub otse Las Vegasest ja kellel Wyomingi talves ellu jäämiseks isegi sobivaid riideid pole. Kuna kohalik hõimupolitsei on krooniliselt alamehitatud, asub Cory noort agenti abistama. Selleks sunnib teda traagiline minevikulugu omaenda tütrega.
«Wind River» pole mingi peen mõrvamüsteerium ja selle tegelased on lihtsad tüübid. Liigse hariduse ja intellektuaalsete probleemide all nad ei kannata. See, mis juhtus, pannakse vaatajate ette nagu niisugune lastemõistatus, kus nummerdatud punktid tuleb joonega ühendada. Piisab, kui seda natuke põrnitseda ja juba hakkabki punktirägu tagant tore oravapoiss paistma.
Vormilt on «Wind River» hoopis stiilipuhas vestern, ainult hobuste asemel kasutatakse mootorsaane. Ka Cory Lambert meenutab oma tööeetikaga ausat kauboid. Üks põnevamaid stseene leiab aset siis, kui kümmekond inimest korraga relvad haarab ja üksteist sihib, kusjuures ma ei pannudki tähele, kes esimesena närvid kaotas ja tuki tõmbas. Tahaksin selle üle vaadata. Erialases, st vesterniterminoloogias nimetatakse seda «Mexican standoff», ega vist eesti keeles paremat terminit polegi.
/nginx/o/2017/08/04/6958189t1hcdf1.jpg)
Autori kreedo võtab kokku Cory, kes Jane'ile seletab, et õnn kui niisugune on linnainimese termin. Õnn on see, kui oma telefoni näppiv autojuht sind kogemata alla ei aja. Mägedes pole «õnne» olemas. Ega hunt ei murra maha seda kitse, kelle juhtub lihtsalt õnnetu päev olema, ta murrab maha kõige nõrgema. Mägedes peab ellujäämise nimel võitlema.
Seda hundimoraali rakendab Cory ise, kui ta õigusemõistmise lõpuks enda kätte võtab. Plekitus valges lumeülikonnas kangelane vastandub säravvalgel lumel vedelevale ja halisevale räpasele ja verisele kurjategijale. Natuke liiga teatraalne minu jaoks, aga las ta olla. Autoripositsiooni toob ilusti välja. Samuti nagu stseen puumaperekonnaga, kus vaatajale joonistatakse ilus pilt sellest, kes siin siis tegelikult kiskja on, kas loom või inimene.
Sheridan on visuaalselt intensiivne, üks teatav stseen soojakus võib mõnegi vaataja jaoks ebamugav olla. See brutaalsus tuletab meelde Sam Pecinpah' ägedamaid filme. Mis siis. «Wind Riveriga» tõestas Sheridan, et lisaks sõnade kirjutamisele oskab ta neid suurepäraselt liikuvateks piltideks tõlkida. Soovitan kõigil žanri austajatel kinno minna ja jään ise tema järgmist filmi ootama.