«Anna talle vasaraga vastu pead!»

Ultima Thule 30. juubelikontsert Foto: Toni Läänsalu

Alguses oli sõna. Või oli see valgus? Kosmoloogide arvates hoopis ürgpimedus, plasmasupp, mis paisus kohutava algkiirusega ja paisub jõudsalt edasi, küll aeglasemalt, ent tundub et kiirenevalt. Siis tuli sõnavabaduse piiramine. Enamjaolt enesetahtlikult. Siis sai võimalikuks kunst. Kunst on kolm asja üheskoos, samal silmapilgul: sõna keel, veidi teist lugu kõnelev kehakeel ja veidi kolmandat lugu kõnelev sisemine muusika. Inimesena ei oska ega ole mul mõtet eristada veel teisi samal hetkel tarvilikke atribuute, sest inimene pole vares, kes oskab lugeda viieni, temale piisab kolmest.

Kes tahab mu jutus veenduda, see mingu ja kuulaku Ultima Thulet praegu 30. juubelil või/ja vaadaku Roman Baskini ühenduses Kell kümme lavastatud ja etendatud trikktükki «Omade vahel». Mina tegin seda juuli lõpupoole, ent kunst vajab sisseseadmist, vähemasti minu hinge ja kehasse. Hinge jõuab see varem, siis kehakarvadesse, siis keelde, ja meelde kõige hiljem.

Kui iga mõttepingutus tundub lootusetu, kui sõnal ja sõnal ei ole enam vahet, oleme jõudnud Borgese ennustatud maailma (1000 aastat enne tema ennustatut), kus trükkimine on muutunud mõttetuks ja suheldakse vaid tsitaatidega. Olgu siis alustatud prantslasest rumeenlase E. M. Ciorani tsitaadist: «Täiesti tõkestamata väljendusvabadus on talentidele ülimalt kardetav, ta sunnib neid endid kulutama üle oma võimaluste piiri, ei lase neil elamusi ja kogemusi varuda. Piiramatu vabadus seab vaimu surmaohtu.»

Riho Sibul on endiselt või tegelikult jõulisemaltki 30 aastat hiljem dumas’likult õiges kohas õigel ajal, Tõnis Mägi jätkuvalt universumina paisumas ja üllatuseks ilmus kui ilmutis Kõltsu mõisa õuelavale Vaiko Eplik. Nende duo/trio jääb meelde, kuni meel püsib.

Ei oska muud muusikast seletada, et kunstnik võib vahel harva ka õiges kohas veidi mööda laulda. Ultima Thule on endiselt meelekindel, see annab meelerahu. Jah, tuleb olla meelekindel: «patrioot ei ole idioot» ja puupeale tuleb virutada vasaraga. Nagu Ultima Thule laulusõnab. Et olla loodusesõber, siis piisab mõttevasarast küll ja küll – eriti ajal, mil Vasara NL aegse partnerinimega kunagine kultuurileht on muutunud moodsalt antipatriootlikuks sõnaseebiks.

Pole muidugi häbi omada sellist ema (ja mängida temaga koos) ja olla omanud sellist isa nagu Roman Baskinil, kuid arvan teadvat, et see on ikka jube raske ka. Muidugi ei anna näiteloo autor Alan Ayckbourn alla ja jonnib vastu, aga meelekindlale pole sest lugu.

Andku mulle andeks teised Ultima Thule meelekindlad muusikud ja Roman Baskini lavastuse täpsed ning peened näitlejad, kõigist ei jaksa kõnelda. Siiski ei pääse ühest: Ita Ever on ülibränd ammuilma, ja õnnelik on see, kes teda laval (Ohtus küll tallikuuri või garaaži põrandal) sebimas näeb. Kuid need Roman Baskini detailid, detailikesed – enese ja teiste olemises.

Ma ei suuda neid lahuta (kes küll suudaks …), sestap kõnelen siin ja praegu Sibula, Mäksi ja Romani näitel loost, millest ammuilma olen kõnelnud ja ikka ja jälle tahan kõnelda, olgu või kirjutades: et pole siin midagi, ka meie armsas Eestis kehtivad loodud looduse seadused. Võõrast tuleb peljata ja ennast tuleb piirata ja Isamaad tuleb armastada. Keda siis veel?

Puupead ujuvad alati välja, eriti lageraiete hoogustumisel, kuid need pehkivad varsti, kunst ent läheb edasi, põimub uuega, mis on võtnud vanast, mida võtta söandab ja oskab. Sest vaata: mida vanemaks sa saad, seda suuremaks lähevad asjad: puud õuel, majas, mida üha raskem on korrastada, isegi õu, mida on vaja vikatimehena vehkides või justkui lapsekäruniidukit taga vedades niita, suureneb.

Alguses, umbes 200 000 aasta eest oli inimene tilluke, nii umbes praeguse sipelga suurune. Kuid et kõik putukad ja mutukad, linnud ja loomad, puud ja rohud olid kah sedavõrra väiksemad, siis ei saanud sellest arugi. Kui olin laps, olin ju ometi pisem, eksole, kuigi olen enesele alati tundunud ühesuurusena. Nagu kunst, tõeline kunst ma mõtlen – on alati ühesuurune.

Võtame jälle Ciorani appi, kelle üks mõte on, et kui kirjandus käib alla, tekib kirjanikke massiliselt juurde. See reegel kehtib ka teatri ja muusika kohta, isegi Eestis – milles igaüks, kel silmad ja kõrvad, saab ju ise veenduda. On siis kainestav, et mõned neist on ikka ja jälle kunstnikud.