Mart Sander: «Hobist tuleb teha oma töö!»

Mart Sander 2017. aasta augustis. Foto: Renet Heinla

Multitalent Mart Sander on renessansliku hoo ja haardega looja, kes ei kannata vähese eneseusu all, vaid teeb oma loomingulised ideed teoks julgelt ja laia joonega. Praegu jõuab tal lõpusirgele teleseriaal «Litsid», mille juures on Sander nii stsenarist, lavastaja kui ka üks osatäitjatest. Meie vestlus leidis aset paar päeva tagasi interneti vahendusel.

Minule teadaolevalt olete (olnud) avalikult tegev kui laulja, kirjanik, kunstnik, näitleja, lavastaja, filmirežissöör, orkestrijuht, teatrijuht, galerist, teatrikunstnik ning telesaatejuht, ühtlasi teinud orkestriarranžeeringuid ja kirjutanud kultuurikriitikat. Kuidas need rollid teie enda jaoks oma tähtsuselt jagunevad?

Minu ametid on nagu minu haarem: ühel ööl tunned, et läheks ühe juurde, teisel ööl aga ihkaks teist. Ometigi armastan neid kõiki võrdselt! Samas on nii kahju, et alati unustatakse ära, et ma olen ka helilooja… Olen kirjutanud mitu laulu nii oma orkestrile kui ka teistele, samuti olen kirjutanud vaimulikku muusikat koorile ja orelile ning kolmevaatuselise koomilise ooperi «The Vaudevillains», mille kandis pea tervenisti ette Briti klassikaraadio BBC 3.

Millist osa oma avalikust tegevusest loete enese jaoks tööks ja millist hobitegevuseks?

Ma sain juba õige varakult aru, et hobid on luuseritele! Mis mõttes ma nagu olen töömees, trein päev läbi oma kuusnurkset detaili, siis aga lähen koju liblikakollektsiooni uurima? Hobist tuleb teha oma töö!

Võib-olla sellepärast mul ongi nii palju ameteid – need on asjad, mis on mind lapsest peale huvitanud ja millega ma olen tahtnud tegeleda. Tegeleda võimalikult tõsiselt. Loomulikult, igal alal ei saa olla diplomeeritud professionaal. Hariduselt olen ikka muusik, järgmisel aastal aga saan loodetavasti Balti Filmi- ja Meediakoolist režissööri magistrikraadi.

Võib-olla ainult telemängude juhtimise kohta ütleksin, et need olid tööd, mida ma tegin valdavalt raha pärast – minu projekte ei ole ükski riiklik organisatsioon kunagi toetanud, seetõttu olen pidanud kõik ise kinni maksma.

Kasutasite telemängude juhtimisest rääkides minevikuvormi. Kas sellega on nüüd jäädavalt kõik?

Võib-olla edaspidi juhin ainult oma projekte. Üldiselt on paraku nii, et kui sa oled telesaatejuht, siis sa oledki ainult telesaatejuht ja sind ei võeta teistel aladel tõsiselt. Odav populaarsus on jube tore, aga pikas perspektiivis see hakkab pärssima. Kuidas sa saad ühe käega tõmmata seeliku selga ja teha tola, samas teise käega kirjutada romaani küüditamisest? See ei ole veenev.

Teie loominguliste tegemiste multižanrilisus ja produktiivsus teeb silmad ette isegi baroki- ja valgustusajastu loojatele. Kust see väljendusvajadus ja tehajõudmine tuleb? Kas Mart Sanderi nime all tegutseb mingi suurem loominguline kollektiiv?

Jah, mina ja mu haarem! Vanasõna ütleb: «Töö kiidab tegijat». Selles on tegelikult suur tõde varjul. Igaüks, kes midagi andumusega teeb, teab seda tunnet, kui ühel hetkel töö hakkab mitte sinult nõudma, vaid sulle andma: energiat, innustust, vastuarmastust.

Praegu tunnen seda «Litsidega»: pean ligi kuuekümnest tunnist mustast materjalist kokku monteerima kümme tunniajalist episoodi, millest saab esimene hooaeg. See on tohutu nokitsemine, mõtlemine, sobitamine – nagu paneks lõputult suurt puslet kokku. Ärkan, hakkan monteerima, kui enam ei suuda, siis lähen magan mõned tunnid ja alustan uuesti. Väljas käin ainult korra nädalas – pühapäeval kirikus laulmas. Aga ega mind eriti muu praegu välja ei tõmbagi, sest «Litsid» on just selles staadiumis, kus ma tunnen – see projekt armastab mind!

Mart Sander 2017. aasta augustis. Foto: Renet Heinla

Kas te olete mingite kohalike loomeliitude liige?

Paraku mitte. Ega ma ei ole neisse väga trüginud ka. Ega mul maffiasse ennast sisse murda ei õnnestukski. Enamik liite ja organisatsioone – kultuuriministeerium, kultuurkapital, EAS jne – suhtuvad minusse kui tüütusse amatööri. Umbes nii, et miks ta lavastab Estonia teatris, kui tal pole lavastajadiplomit, või miks ta kirjutab raamatuid, kui tal pole kirjanikudiplomit, või miks ta esineb Broadwayl, kui tal pole isegi mitte näitlejadiplomit!

Kunstist ma ei räägi üldse – ma ei ole teinud saladust, et Eesti kunstiharidus ja kunstipoliitika mulle ei istu, seetõttu pole ka mõned selle poliitika esindajad pidanud paljuks mind avalikult hurjutada kui madalaima kategooria amatööri. Ma ise ei leia, et kunsti või muusikat või kirjandust peaksid tegema ainult «valitud», mingi riikliku heakskiidu pälvinud eliit.

Oleme näinud, kuidas needsamad loomeliidud alandasid, mõnitasid ja hävitasid suuri kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid, kui stalinlik kultuuripoliitika seda dikteeris. Minu jaoks on need loomeliidud ennast ajaloos pidevalt häbistanud.

Kuidas te end Eesti kohalikus kultuuriruumis tunnete?

Tunnen, et olen siin vaba, ehkki pean selle vabaduse suures osas ise kinni maksma. Ma ei suuda praegu meenutada mitte ühtegi ideed või projekti, mis oleks mind ennast mõttes vaimustanud, aga mis oleks millegipärast ellu viimata jäänud. Jah, olen selle kõige nimel ise pidanud nii-öelda «neeru maha müüma», aga tänu sellele ei pea ma kellelegi pärast vastust andma ja kellegi tänualtaril köögutama.

Kindlasti ei suudaks ma mõnes suurriigis kõike seda teha. Lisaks: Eestis on asju teha palju odavam ning näiteks muusikute ja filmitegijate töömoraal on siin väga kõrge. Tehakse vastutustundega, kuni asi on korralikult purgis, mitte ei joosta laiali, kui ametühing ütleb, et kell kukkus! Eestis on võimalik teha head kultuuritoodangut ning seda siis väljaspool Eestit turustada.

Kes on need nüüdisaja Eesti loojad, kelle isik ja looming teile korda lähevad?

Ma jälgin paljude kolleegide (ütlen seda väga laialt üldistades) tööd ja imetlen neid, kes suudavad luua ja tegutseda väljaspool kultuurkonformismi pehmet rüppe. Konformism maskeerub praegu edukalt uuendusmeelsuse ja sotsiaalse teadlikkuse maski taha, aga tegelikult on see täpselt samasugune riiklikult heakskiidetud uuendusmeelsus ja sotsiaalne «seisukohavõtt», nagu oli nõukaajal lööktööliste kujutamine või hümnid kolhoosnikele. Seda, mida inimene loob hingest ja mingitel ülevamatel printsiipidel kui kultuuribürokraatide pai, tunneb kogu selle tühjalt rapsleva «edumeelsuse» seast hoobilt ära.

Kuidas sobib teile käimasolev 21. sajand? Mulle on millegipärast jäänud mulje, et oma ideaalis eelistaksite puhtalt esteetilistel põhjustel elamiseks mingit muud ajastut...

Seda küll, aga selleks ongi inimesel fantaasia! Ma tahaks elada üheaegselt igal ajal – Vana-Kreekas, keskajal, viktoriaanlikus Londonis, Natsi-Saksamaal… Vahest isegi stalinlikul Venemaal. Aga kui elan siin ja praegu, siis järelikult nii on vaja.

Rahvusooperis Estonia kolm aastat tagasi esietendunud opereti «Savoy ball» lavalejõudmise juures pidasite ühel ajal kuut ametit, olles nii tõlkija, libretist, lavakunstnik, arranžeerija, kostüümikunstnik kui ka lavastaja. Teid võib soovi korral süüdistada ilmselt paljus, ent kindlasti mitte väheses eneseusus ja enesearmastuses. Näite olevat suur individualist...

Ma ei usalda eriti kedagi. Meie mõtteisse on ikka natuke kodeeritud mentaliteet «Mõisa köis las lohiseb». Palgatööline ei võta asja kunagi nii suure andumusega, kui võtab projekti autor.

Sellepärast ma ei tahagi, et keegi, kellel puudub minu peas olevast tervikust ülevaade, asjasse sekkuks. «Litsidega» on praegu umbes samamoodi: istun 24/7 montaažilaua taga ja teen sisuliselt umbes 10 inimese töö üksi ära. Ma ei tunne väsimust ega tülpimust, sest ma teen oma projekti. Kellegi teise filmi juures palgaline monteerija olles ma vaevalt et suudaks niimoodi söömata ja magamata töötada.

Muide, «Savoy ballis» olen olnud hiljem ka seitsmendas ametis – solistina. Olen kehastanud ühte peaosalist, Mustafad.

Tõusite ligemale 30 aastat tagasi laiema avalikkuse teadvusse ansambli Modern Fox solistina. Sellel asjal oleks turgu veel praegugi?

Päris sellisel kujul kindlasti mitte. Tol ajal olime siiski teatud poliitilise sõnumiga väike mässumeelne rakuke, mille kohta võimukandjad ei osanud seisukohta võtta – nõukogude noored laulavad Pätsu- ja Hitleri-aegseid laule?! Eestis oleks meid õige pea ilmselt vaiba alla lükatud, aga võit suurel üleliidulisel noorte estraadiartistide konkursil ja sellele järgnevad tohutu menu aastad Moskvas muutsid ka siinse suhtumise kiirelt väga tunnustavaks.

Praegu enam kedagi sellise asjaga ei raba – kuulaja on muutunud teadlikumaks, ka retromuusika ei ole enam selline «vapustus», nagu see oli aastal 1984, kui Modern Fox alustas. Mul on ju tänagi veel täies elujõus Bel-Etage Swingorkester, mis mängib 1930. aastate muusikat. Aga nüüd me ei tee enam väikest kabareestiilis paroodiat – esitame väga korralikku bigbändi muusikat, suurtel ballidel ja vastuvõttudel. Oleme andnud välja mitu heliplaati USA ja Inglise turule ning neil on läinud väga hästi. Paraku on Eesti siiski nii väike riik, et oleme selle koos orkestriga risti-põiki läbi sõitnud.

Kuidas vaatate tagasi enda loodud ja juhitud revüüteatrile Bel-Etage, mis 2002. aastal kahjuks tegevuse lõpetas?

See oli äärmiselt põnev aeg, kust sain oma esimesed lavastaja- ja produtsendikogemused. Paraku jah, aeg ei olnud vist päris küps selliseks suureks ettevõtmiseks… Eestlased käivad revüüd või varieteed vaatamas ikka ainult laupäeviti, aga teater ei saa ju kuus päeva nädalas suletud olla…

Püüdsime siis teha nii, et proovime nädalas kuus korda revüüetendust mängida, kas siis teisipäevast reedeni ei olegi midagi ilusat ja positiivset vaja näha? Aga mis teha, etendus oli väga kallis (seal osales laval 14 inimest + 11-liikmeline Modern Fox!) ja seetõttu oli kallis ka pilet. Asi hakkas vajuma aina suuremasse kahjumisse ja lõpuks surigi välja.

Aga tol ajal salvestasime oma trupiga meie esimese Inglise turule jõudnud plaadi («The Monckton Album»), mis jõudis mitme suure väljaande jõulusoovituste hulka ning sai tähtsaima klassikalise muusika ajakirja The Gramophone kriitikute aastapreemia.

Olete lavastanud Estonias kaks operetti, «Silva» ja «Savoy ball», mille publik hästi vastu võttis. Kuid praegu näib operetižanr Eestis olevat justkui valel ajal ja vales kohas. Kas opereti päevad on loetud?

Ma ei usu – need mõlemad lavastused on ju olnud aasta vaadatuimad etendused Eestis. Seega, ma arvan, et operetil läheb hästi. Kui ta on hästi tehtud. Tänapäeva vaatajale võib sageli tunduda, et operett alahindab teda natuke, on liiga primitiivne ja «ninnu-nännu». Selle vältimiseks ma kirjutasingi nii «Silva» kui ka «Savoy balli» libretod tunduvalt ümber, muutsin teravamaks ja loogilisemaks. Viimane muutus kunagisest kahetunnisest etendusest alguses lausa neljatunniseks mammutdraamaks, hiljem lühendasime seda tunduvalt.

Õudusfilmižanril, mis on teile nii tarbija kui ka loojana südamelähedane, paistab seevastu minevat hästi?

Samuti üks žanr, mille järele publik alati januneb! Tõsi, see seisab samal ristteel kui operett: lihtsate süžeede ja primitiivsete nõksudega enam edasi ei jõua, rahvas on neist tüdinud. Seetõttu leiutatakse pidevalt uusi väljendusvahendeid ja õpitakse lugu jutustama teistmoodi. Õudusfilm on kõige kiiremalt arenev kunstiliik, sest ta on ka kõige kiiremalt vananev.

Sel kevadel esilinastus HÕFFil teie film «Juhuslik nimetaja». Mis teos see on ja kus huvilised seda tulevikus näha saavad?

«Juhuslik nimetaja» sündis esialgu mononäidendina, millega kaks aastat tagasi sõitsin mööda Eestit ja ka välismaad. Tahtsin kirjutada teose, millega oleks hea, mugav ja odav ringi tuuritada – täiesti pragmaatilised põhjused millegi sünniks!

Tegelikult kirjutasin materjali alguses inglise keeles, et osaleda USAs teatrifestivalil, ja sinna mind ka valiti. Kaks kuud «harjutasin» ringreisil, siis tegingi oma Broadway debüüdi. Asjal läks väga hästi, sain New Yorgist teatrifestivalilt aasta parima helikujunduse preemia – etendus on nagu kuuldemäng, kus lisaks ühele näitlejale (minule) on seitse näitlejat häältena, eelsalvestatutena. Sealt kutsuti mind maailma suurimale teatrifestivalile Fringe Šotimaal, kus omakorda andsin eelmisel suvel kümme etendust, vahepeal tuuritasin USAs.

Muuseas, mitte ükski kultuuriorganisatsioon ei toetanud kumbagi turneed ühegi sendiga, ehkki näiteks kultuuriministeeriumi aasta hüüdlause oli «Eesti kultuuri tutvustamine välismaal». EAS kirjutas mu projektile vastuseks täiesti sogase traktaadi sellest, kuidas asi pole jätkusuutlik, samas unustati teatrifestivali mainimine üldse ära.

Siis mõtlesingi, et tasuks näidend väga lihtsate vahenditega ja üliodavalt filmiks teha. Filmi mõistes on see nulleelarvega produktsioon – minu eelarve eest oleks saanud toota «Kariibi mere piraatide» ühe sekundi! Aga imelikul kombel on kriitika olnud väga hea. Film sai kõrged punktid isegi juhtivalt Euroopa kino portaalilt Cineuropa. Sealt korjasid selle üles mõned festivaliskaudid ja kutsusid filmi paarile festivalile Ameerikas. Tuleb välja, et huvitav idee kaalub üles tohutu eelarve, meeletud trikid ja 3D-koletised.

Eesti filmilevitajad pole huvi üles näidanud, seetõttu ma täpselt ei tea, kas ja millal seda Eestis näha saab.

Mart Sander osatäitjana peagi valmivas teleseriaalis «Litsid». Foto: Kaader filmist

Mis on tinginud selle, et mitu teie teost on jõudnud publiku ette kõigepealt välismaal ja inglise keeles – näiteks eespool mainitud ooper, mõned lavastused või romaan «Lux Gravis»?

Eks ma ikka üritan jala välismaal kuidagi ukse vahele saada, aga mis teha – kirjandus ja film on multimiljonidollari ärid ja ennast sinna maailma sisse murda on tohutult raske. Praegu on mul USAs kirjandusagent, kes üritab mu uut ingliskeelset romaani suurtele kirjastustele pakkuda; näis, kas ja millal see tal õnnestub. Aga muidu olen alati mõelnud – ka väikseim ingliskeelne lugejaskond on suurem kui suurim eestikeelne! Sama kehtib muidugi ka filmide ja muusika kohta.

Eesti keeles on lugejale kättesaadavad vaid kaks 1994. aastal ilmunud lühijuttu, romaani «Litsid» kaks osa ja fantasy-sugemetega ulmepõnevik «Lux Gravis ehk Raske valgus»...

Tuleb välja, et olen kirjutanud 12 raamatut, enamik ilukirjandus. Eesti keeles võib leida veel ka minu pigem lastele mõeldud pildimuinasjutu «Jõulurahu» ja õpikulaadse «Lugusid suurtest heliloojatest». Tõlkimist ootab üks väga massiivne ingliskeelne romaan ja kaks novellikogu, lisaks veel üks näidend.

Kas võib öelda, et «Litside» romaan on teie seni kõige populaarsem teos ja ühtlasi see, mis neist kõigist tulevikus ajaproovile kõige paremini vastu peab?

«Litsid» valmis alguses teleseriaali stsenaariumina aastal 2013, kuid tol hetkel ei tundnud ükski kanal selle vastu huvi; kõik ütlesid, et ajalooline sari – see on liiga kallis, seda ei jaksa keegi toota, ja kes vaatab mingit sõjadraamat? Lõpuks jätsin ise ka asja hauduma, unustasin peaaegu ära.

Kui kaks aastat hiljem mulle Ajakirjade Kirjastusest kirjutati ettepanekuga anda mõni minu ingliskeelne romaan eesti keeles välja, mõtlesin – aga tegelikult võiks ju kirjutada midagi spetsiaalselt eesti lugejale. Kohe tärkas idee, et vormistaks «Litsid» romaanina. Nii sündiski, aega võttis see vaevu kuu-poolteist.

Tundub, et asi tabas kuidagi ajastu närvi – ei arvanud küll ei mina ega kirjastus, et kokkuvõttes tõuseb see romaan Apollo poeketi aasta müügiedetabelis algupärase ilukirjanduse hulgas teisele kohale. Siis ärkasid ka telekanalid uuesti, pärast läbirääkimisi lõime käed TV3ga ja vabariigi aastapäeva suurprojektina see varsti ka ekraanile jõuab.

Müüdava armastuse – kiire naudingu ja kiire unustuse – varjus räägite «Litsides» tegelikult meie rahvuse jaoks valusatest minevikumälestustest: pikast piinast ja kohustusest mitte unustada?

Eks ta nii ole, et ilmselt enamik inimesi ostsid selle raamatu intrigeeriva pealkirja pärast, lootes ehk lugeda midagi sootuks muud. Paljud olid häiritud, et kas ma tõesti ei saanud midagi vähem vulgaarset pealkirjaks panna? Aga ei saa – romaan on ju inspireeritud Stalini tsitaadist: «Väikeriigid on kapitalismi litsid». Seega, need litsid oleme meie, väikeriigid, keda saab müüa-kinkida-vägistada, kuidas suurvõimud ise tahavad ja kes peavad kõige juures tegema head nägu, oigama mõnust ja oma vägistajaid «palavalt armastama». Ajalugu on rõve ja seetõttu pidi see pealkiri samuti rõve olema.

Millised plaanid ja ootused on teil selle romaani ainetel valmiva teleseriaaliga?

Ise ei tohiks nii öelda, aga minu meelest tuli see välja peaaegu täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Sari erineb mõneti raamatust, täpsemalt – see on kiirem ja seal on mitu tegelaskuju, keda raamatus ei ole. Rohkem on võib-olla sellist musta komöödiat, valusat irooniat, mida annab alati väga mänguliselt lavastada, säilitades sealjuures traagilise noodi. Ma loodan, et vaataja jääb rahule.

Meil on uskumatu näitlejate ansambel Merle Palmiste juhtimisel, meil on võrratu võttepaik Sausti mõisa kujul. Publikut katsetame juba sel reedel (ehk homme – toim) – siis toimub kinnine esilinastus tegijatele, sponsoritele ja meid Hooandjas toetanud inimestele. Alles pärast seda saan loodetavasti kergemini hingata.

Kas võib arvata, et liigute tulevikus muusika, teatri, teletöö, kirjanduse ja kujutava kunsti juurest järjest enam filmimaailma?

Ma väga loodan, sest film/teleseriaal koondab endas kõiki teisi kunstiliike. Minu meelest tasuks elustamist vana hea telelavastuste žanr, just seda peaks üritama edaspidi Eestis käima lükata.

Mart Sander Niguliste kirikus Bernt Notke «Surmatantsu» ees. Sel sügisel tuleb sealsamas esmaettekandele Sanderi samale teemale kirjutatud süit. Foto: Renet Heinla

Mis teil praegu käsil on?

Praegu olen suuresti jälle muusik – kirjutan ja salvestan orkestriga muusikat telesarjale «Litsid». Lisaks loon praegu oma esimest suuremas mõõdus orkestriteost – süiti Bernt Notke «Surmatantsu» ainetel. See massiivne maal – tegelikult ainult vähem kui kolmandik algsest tohutust teosest – on mulle lapsest peale tohutult muljet avaldanud. Nüüd tähistab see oma 525. sünnipäeva. Sel sügisel, usupuhastuse 500. aastapäeval 31. oktoobril, tuleb see teos Niguliste kirikus, «Surmatantsu» ees, esmaettekandele.

Kas plaanis on ka elulooraamat?

EI! Öeldakse küll never say never, aga selle otsuse olen ma teinud juba lapsena, kui alles esimesi kirjanduslikke katsetusi tegin. Mulle ei meeldi raamatud ega filmid «elust enesest». Kunst peab olema fantaasia, midagi maagilist, mis haarab inimese endaga kaasa kuhugi, kuhu ta reaalses elus ei satuks. Aga elulooraamat… No kellel on asja minu ellu? See oleks lugejale üks tohutu pettumus! Kaua sa jaksad lugeda «Ärkasin, ronisin arvutisse, kirjutasin 10 tundi, ei jõudnud isegi duši alla, siis väsisin ära ja magasin mõned tunnid. Nüüd ärkasin uuesti ja hakkan kirjutama.»?

Mulle on millegipärast jäänud meedia kaudu mulje, et Mart Sanderi elu on nagu Viini operett. Kas see mulje on petlik?

Võib-olla hetketi… sest ka Viini operett on läbilõige elu joovastavaimatest hetkedest. Me näeme balle, šampanjat, suudlusi. Keegi ei näita meile laval Viini argipäeva. Aga argipäev moodustab meie elust 99,9 protsenti.

Mil moel te plaanite oma juubelit tähistada?

10. augustil [ehk täna – toim] algusega kell 19 toimub Kadrioru pargis minu juubelikontsert – suur rahvusvaheliste tippsolistidega ooperigala, kus ma kehastan Puccinit ja laulan tema muusikat!

***

Mart Sander

Sündinud 10.08.1967

Õppis viiulit Tallinna Muusikakoolis ning koorijuhtimist Georg Otsa nim Tallinna muusikakoolis, ajalugu Eesti Humanitaarinstituudis ning inglise ja saksa keelt Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Praegu omandab Balti Filmi- ja Meediakolledžis režissööriametit.

Töötanud Estonia teatri koorilaulja, ansambli Modern Fox solisti ja telesaatejuhina, osalenud laulja ja näitlejana nii muusika- kui ka sõnalavastustes ja filmides, olnud lavastaja ja režissöör ja teatrikunstnik, kirjutanud näidendeid, romaane ja filmistsenaariume ning astunud üles maalinäitustega. 2000. aastal asutas ta teatri Bel-Étage, olles seal lavastaja ja näitleja, 2003. aastal asutas ta Bel-Etage'i tantsuorkestri The Swing Swindlers, millega on salvestanud mitmeid albumeid.