«Tume torn» on kipakas ja hõre

Idris Elba filmis "Tume torn" Foto: outnow.ch

Õudusjuttude kuningas Stephen King on viljakas autor, kuid ta pole pääsenud grafomaanide needusest — kõik ei tule välja nii sügavamõtteline ja lugejaid vaimustav kui esialgu plaanis. Tumeda torni romaanisarjal ja selle ümber kootud teatmike ning haruteoste laviin oli õigupoolest küll vägagi fänniderikas, esimene «Tumeda torni» romaan ilmus 1982. aastal, kokku on sellenimelises sarjas kaheksa romaani, mis kõik ka eesti keelde tõlgitud. Ambitsioonikus, mis trükisõnasse valatuna edu saavutas, ei ole kaugeltki vilja kandnud kinolinal, seda nelja stsenaristi ponnistustest hoolimata.

• «Tume torn»
• USA 2017
• Režissöör Nikolaj Arcel, osades Idris Elba, Matthew McConaughey, Katheryn Winnick, Abbey Lee, Jackie Earle Haley, Tom Taylor, Fran Kranz, Alex McGregor
• Põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanisarjal.
• Kinodes alates 11. augustist, kestus 94 minutit

Võimalik, et viga on selles, et algmaterjali on nii palju (romaanides on teksti kokku 4250 lk), et seda ei suuda korraga ühte normaalpikkusega filmi kokku haarata ja nii ongi tulemuseks mitte üldsegi kompaktne ja tuumakas konkreetne lugu, vaid laialivalguv hõre pudi, riismeke siit, kröömike sealt, natuke pinnavirvendust, natuke põhjamuda ja kokku ei mätsi sellest suurt midagi.

Tumedal tornil puudub igasugune lummus, sarm, aura, sel pole lihtsalt ei tegu ega nägu. Torn on midagi, mis peaks kaitsma kogu universumit, see peaks olema võimsa energiaga hingematvalt vapustav, või kuidas? Ega see ei pruugigi ju olla tornina edasi antud, see võiks ju olla kosmoses tabamatu tumeaine metafoor, see torn.

Aga filmis ongi seda kujutatus üsna labaselt peenikese veidi liivalossi meenutava tornina, mis kõrgub kuskilt pilvede vahelt ja millest valguskiirt sarnaneva energiaga pommitades saab kilde välja murendada. See torn ongi lihtsalt mingi suht suvaline ehitis, ilma igasuguse pahviksvõtva elemendita, see on lihtsalt tehtud hästi pikk. Et see torn ka kuidagi tegelikult toimiks, seda näha ei ole. Pole seal mingit vastulööki, pole sel endal mingit energiat, pole seal tornis kedagi tegutsemas, pole sel mingit ürgset hõngu ega mingit iseloomu.

Näib, et see torn, mida kõigest väest hävitada üritatakse, ongi juba ammu hingusele läinud ega hoia enam mingit universumit koos, see on lihtsalt juhuslik unarusse vajunud sammas, millest on saanud kinnisidee tegelasele nimega Mees Mustas. Aga isegi seda teemat ei ole edasi arendatud, et see torn tegelikult ongi inimestes enestes, kõikides maailmades ja maailmade vahel, ei, see on lihtsalt seesama ilmetu torn, mis väidetavalt kaitseb kollide eest.

Laskur (Idris Elba) vs Mees Mustas (Matthew McConaughey) filmis "Time torn" Foto: outnow.ch

Filmi kõige suuremaks nõrkuseks ongi see, et tegelaskujud on avamata ja lugu jääb seetõttu üksluiseks ning jätab vaataja üsna külmaks. Torni ma juba mainisin. Avamata jääb ka põhipahalane Must Mees (Matthew McConaughey), kellest saab teada vaid nii palju, et ta on väga paha, nõiub mänglevalt ja möödaminnes ja tema nõidusele on suutnud vastu panna vaid Laskur Roland (Idris Elba).

Kust see Must Mees välja kargas, mida ta torni hävitamisega täpsemalt saavutada tahab, miks ta nii kuri on — midagi ei saa teada, täielik nulliring. Tema alluvuses on veidrad orjad, keda ta rottideks nimetab, need katavad end inimese nahaga ja on nii lömitavad kui veel olla saab.

Miks see nii on, kas nende seas on ka mässumeelsust - vastust teab vaid tuul. Me ei saa midagi teada ka nendest lastest, keda Must Mees kasutab selleks, et proovida torni hävitada. Korraks nad vilksatavad, kuid liiga põgusalt, et nende piinadele või hirmudele kuidagigi kaasa elada jõuaks.

Kõige paremini on tegelastest läinud peategelasest poisil Jake’il (Tom Taylor). Tema kohta me saame teada, et ta on üksikema laps, keda tema kasuisa eriti ei salli, iseäranis seetõttu, et poiss on tema arvates veidi metsa poole. Jake on hakanud pärast isa surma nägema kummalisi unenägusid, ema veab teda mööda psühhiaatreid ja arvab, et see kõik on leinatrauma.

Ehk ongi, kuid seegi filmist mitte kuidagi ei selgu, filmis jääb see lihtsalt nii, et ühel päeval hakkas poiss neid unesid nägema ja kogu lugu. Igal juhul poiss usub, et ta pole hull (seda usuvad muidugi ka kõik hullud) ja püüab oma unenägusid püüda. See õnnestubki ja alguse saab seiklus, mis hargneb kahe maailma vahel.

Teispool kummalist väravat kohtab ta teistmoodi maailmas Laskur Rolandit, keda on juba varem unes näinud. See on oma klanni viimane kangelane, tema südamevalu on veidi avatud läbi tema isa surma näitamise, nii et nendel peategelastel, poisil ja Laskuril, on omavahel mõndagi ühist. Järgnevad mõned efektsed, kuid sisutühjad tagaajamisstseenid, on karjeid ja leeke, veidike püssipaugutamist ja natuke kistud nalja, kuid film ikkagi ei lähe vedama kuni lõpuni.

On viiteid ja tsitaate, kuid vaid viidete najale toimivat maja ei ehita. Film justkui nagu oleks olemas, mingi visuaal seal ekraanil jookseb, kuid lugu jääb lamedaks, igavaks, koguni tüütuks. Helitaust ei ole midagi erilist, pildikeel jääb poolele teele toppama, kohati nagu on midagi, aga ei anna ikka seda mõõtu välja, mida ühelt korralikult linateoselt saada tahaks, eriti kui see on nii massiivse romaanisarja põhjal vändatud.

Väike Jake (vasakul, Tom Taylor) on filmi kõige selgemini välja joonistatud karakter. Foto: outnow.ch

Siinkohal oleks abiks olnud lähenemine, mida kasutati «Sõrmuste isanda» puhul — mitu pikka eepilist filmi. Küll siis vähemalt fännid oleks valanud rõõmupisaraid. Paraku ei näe ma selle filmi puhul pisaraid kuskil — kui see film mingi emotsiooni tekitabki, siis seda tunnet väljendab tühi pilk, milles peegeldub küsimärk. No nii hull ei ole, et nutma ajaks, nii hea ei ole, et rõõmust pisara poetaks, nii halb pole, et vihastaks raisatud aja pärast, aga ilmselt oleks filmile raisatud ajaga pigem saanud mõne õhema Kingi raamatu neelata.

Kuuldavasti vormitakse Tumedat torni ka seriaaliks, esialgne plaan on ekraanile tuua 10-13 osa, milles osaliselt mängivad samad näitlejad, keda võib näha filmiski. Tootmine peaks algama 2018. aastal, esialgu on asi veel arenduses ja seega võib paljugi veel nendes plaanides muutuda. Näitlejad filmis endale igatahes häbi ei teinud, võimalik, et seriaal kannab Tumeda torni tektimassiivi paremini kui üks pooleteisttunnine kinofilm.