Lätlaste üllatav «Boléro...»

«Pildid näituselt» Läti Rahvusballeti esituses. Foto: Tiit Mõtus

13. augustil lõpetas Birgitta Festivali Läti Rahvusballeti külalisetendus «Boléro…». Tegu oli kolmest lühiballetist koosneva kavaga, mille ühendav lüli helilooja Maurice Ravel.

Õhtu algas teosega «Pildid näituselt» (kasutati Modest Mussorgski samanimelise klaveripalade tsükli orkestratsiooni Maurice Raveli sulest). Kümne miniatuuri autorid olid viis noort läti koreograafi, igaühe luua kaks pilti näituselt. Idee tundus leidlik ja paljulubav: kuidas veel pakkuda nii paljudele noortele korraga eneseteostusvõimalust, pelgamata sealjuures eklektilist tulemust – on ju ka Mussorgski kujutatud pildid väga erinevad nii mõttelt kui ka vormilt.

Koreograafid Antons Freimans, Milana Komarova, Elza Leimane-Martinova, Aleksandra Astreina ja Raimonds Martinovs on kõik alles Läti Rahvusballeti tantsivad liikmed ning enamikku neist võis samal õhtul ka laval näha.

Hoolimata erinevatest autoritest moodustas «Pildid näituselt» siiski üllatavalt hea terviku. Enamik pilte oli lahendatud paraja koreograafilise kujundlikkusega, ilma olustikulisusse langemata. Viimases kahes pildis – «Baba-Jaga onn» ja «Kiievi võiduväravad» (koreograaf Raimonds Martinovs) – rikkus eelnenud maitsekalt üldistavat stiili ehk liiga individualiseeritud kuri nõid ning naiivne armastuslugu. Puänt, kus etenduse õnneliku lõpuakordiga pruudiloori alt ikkagi nõid välja ilmub, oli muidugi tore.

«Pildid näituselt» Läti Rahvusballeti esituses. Foto: Tiit Mõtus

Armas ja meeldejääv oli «Munast kooruvate tibupoegade ballett» (koreograaf Elza Leimane-Martinova), mida tantsis särtsakalt kollases tüllis Natalia Lipska, hästi lahendatud «Rikas ja vaene juut» (koreograaf Milana Komarova) ning väga tugev esitus Yuliya Brauerilt ja Viktors Seikolt pildis «Vana kindlus» (koreograaf Antons Freimans).

Kahjuks oli kasutamata jäetud jalutuskäigu teema, mis kõlas orkestri esituses vaid balleti alguses. Meile, vaatajaile, oleks võinud ühe pildi juurest järgmise astumise aja ju anda. Seda enam, et jalutuskäigu teema teose käigus värvikalt edasi areneb ja saadud muljeid toetab.

Õhtu teises osas etendus ungari koreograaf-lavastaja Attila Egerházi «Daphnis ja Chloé» Maurice Raveli samanimelise balleti muusikale. Ainus dekoratsioon heleda horisondi ja põranda taustal oli kaks inimkõrgust halli kummist poolkera, mille tippudes olevaist avaustest tantsijad välja pugesid (lavakunstnik Florijn Verheijen). Need mõjusid väga tabavalt kui väiksed künkad või koopad, kummaski üks noor armastaja kasvamas.

Küllaltki sisutihedat lugu meile jutustada ei püütud, selle asemel avanes poeetiline nägemus elukevade naiivsest armastusest, millele sekundeeris küpsem ja enesekindlam suhe. Nimelt tõi Egerházi noorte nimitegelaste kõrval lavale ka nende vanemad alter egoʼd, kes olid esimestega võrreldes rahulikumad, küllastunud ja mõjusid isegi sentimentaalselt. Koreograafia oli igati veenev, lihtne, ilma punnitatud trikkide ja krutskiteta.

Viimane osa, «Boléro», osutus õhtu üllatajaks. Tegu on teosega, millesse balletimaailmas suhtutakse alati suure nõudlikkusega: Raveli muusika on nõnda jõuline ja mõjus, et raske on midagi võrdväärset laval kujutada, Maurice Bejarti loodud koreograafia on saanud üheks 20. sajandi kaasaegse balleti märgiliseks teoseks ja kuidagi tuleks sellega justkui suhestuda.

«Bolero» Läti Rahvusballeti esituses. Foto: Tiit Mõtus

Kavalehel ütleb poola koreograaf-lavastaja Krystof Pastor, et kuigi ta algul keeldus «Boléro» lavastamisest, leidis ta selleks siiski võimaluse, lähenedes teosele Raveli märkmete kaudu. Nimelt olevat helilooja soovinud tegevust näha lageda taeva all, taustaks tehase siluett, mis rõhutaks muusika üle domineerivat mehaanilist jõudu.

Tehast me laval ei näe, küll aga algab ballett ühesuguselt bordoopunasesse riietatud mees- ja naisrühma unisoonsest liikumisest, tantsijate read liiguvad läbi lavastuse üle lava nagu tootmislindil. Sellega aga viited masinatele ja tööle lõppevad. Rühmast eraldub mees- ja naissolist, kelle duett lavastuse jooksul aina pingelisemaks muutub.

Alise Prudāne ja Raimonds Martinovs olid mõlemad suurepärased, eriti tahan aga kiita Martinovsi, kes sobis tulisesse «Bolérosse» ideaalselt. Ta oli korraga nii jõuline kui ka sensuaalne, temast kiirgas seksuaalsust, aga ka õrnust ning haavatavust. Tihti vägivalla sugemetega kujutatava mehe ja naise kire asemel võis duetis näha tugevat hoolimist ja teadlikku armastamist, soovi anda, mitte vaid võtta.

Pinget aitas hoida ja kasvatada solistipaarile lisaks rühmatantsijate kasutamine ükshaaval ja gruppides, kord duetti võimendades, kord kuulsat korduvat muusikarütmi illustreerides, kord ise peaosa üle võttes. See oli väga hästi seatud ja esitatud ballett! Pealegi oli väga kainestav üle pika aja balletilaval tõeliselt mehiseid mehi näha.

***

Läti Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater

Modest Mussorgski ja Maurice Raveli lühiballettide õhtu

Koreograafid Antons Freimans, Milana Komarova, Elza Leimane-Martinova, Aleksandra Astreina, Raimonds Martinovs, Attila Egerházi ja Krystof Pastor

Dirigent Mārtiņš Ozoliņš

Birgitta festivalil 13. augustil