The xx-i minimalistlik reiv

The xx / Sunset Festival Estonia

FOTO: Toni Läänsalu

The xx-i esimene, omanimeline album ilmus siis, kui bändiliikmed ise olid veel teismelised. Mina olin ka ja ehk seetõttu kasvas see plaat mulle niivõrd hinge. Aga erinevalt nii paljust tol ajal kuulatud muusikast, mis tundus innovaatiline ja värske puhtalt seetõttu, et ma ei olnud veel tüvitekste kuulanud, oli «xx» tõepoolest midagi uut.

Mäletan, kuidas The xx-i Aaliyahi kaverit kuulates unistasin sellest, et ka peavoolupopp ja -r&b kõlaks eksperimentaalsemalt ega kardaks uute kõlade või laulustruktuuridega katsetada. Ja siis hakkas tulema: The Weekndi esimeste mixtape’ide tumedus ja minimalism ei olnud kõlaliselt The xx-ist väga kaugel ning The xx-i kaverdas peagi Shakira ja sämplis Rihanna.

Popi ja r&b eksperimenteerimisvaeguse üle oleks täna patt kurta – kuulake vaid Rihanna või Beyoncé viimaseid albumeid või Selena Gomeze Talking Headsi sämpliga lugu «Bad Liar». Kuidagi olid selle revolutsiooni arhitektid või vähemalt selle tulekut kuulutavad esimesed kanaarilinnud just kolm noort Londonist.

Selle aasta alguses ilmunud The xx-i kolmandale plaadile «I See You» on Jamie xx oma vahepealsest edukast produtsendi- ja DJ-karjäärist kaasa toonud värvid ja biidid, mis lasevad kogu bändil vabamalt hingata ja hoiduda jalgratta uuesti leiutamisest.

Jamie xx-i roll tuleb eriti hästi esile elavas esituses: näiteks esimese plaadi minimalistlik «Shelter» on kaheksa aastaga muundunud hiiglasuureks tantsupalaks. Peamiselt mängis The xx esimese ja viimase albumi lugusid, teine album «Coexist» kõlabki tagasivaates nagu hingetõmbepaus nende kahe märksa parema plaadi vahel.

Mõnes mõttes on The xx ideaalne käimasoleva kümnendi bänd: kitarrid (olgugi et üks kitarr ja üks bass) on alles, vokaal sügaval r&b’s ning produktsioon jalgupidi reivis. The xx-i lugudes on palju õhku, mis laivis käitub sarnaselt tantsumuusika eufooriaga ja pideva drop’i õrritusega, mida The xx-i puhul muidugi kunagi ei tulegi.

Nähtavasti ja tuntavasti ilma igasuguse ventilatsioonisüsteemita Rock Café oli rahvast täis, kuigi tõele au andes tõsteti kontsert oma varasemast asukohast lauluväljaku Mere alalt märksa väiksemasse kontserdikohta ning eks lauluväljakul oleks sellise rahvahulgaga piinlik olnud.

Mööda festivale jooksnud The xx saabus Tallinna otse Helsingi Flowʼ festivalilt ning ka sama kavaga. Ühe esineja kohta üpris krõbe piletihind ning võimalus bändi mõnel lähiriigi muusikaüritusel näha ilmselt tingisidki vajaduse kontsert väiksemale pinnale nihutada.

Festivalikavast aga eristas kontserti külalisesineja – nelja-viieaastane megafännist tüdruk plakatiga, millel soov «I Dare You» ajal laval bändiga liituda. Lavale ta ka tõsteti ning keskmise eesti mudilase kohta natuke liiga hästi inglise keelt rääkiv laps laulis ilma mingi hirmuta terve refrääni mikrofoni. Natuke tundus nagu juustune peotrikk, aga uskudes, et The xx ei ole sellise populistliku vembu bänd, oli tegelikult päris armas vahejuhtum.

Ilmselt oleks parim The xx-i kontsert selline, mis läheks sujuvalt üle Jamie xx-i DJ-setiks, ehk tuleks lavale ka Young Thug. Kuni sellise ürituse Tallinnas korraldamiseni võib siiski rahul olla ka festivalilikult lühikese kavaga professionaalselt bändilt, kes võtab kokku viimase kümne aasta muusikasuunad ja selle, kuidas cool’id noored panid maha kitarrid ning suundusid MIDI-kontrollerite juurde.

***

The xx

Kontsert Tallinnas Rock Cafés 14. augustil

Tagasi üles