Inimeserasvast seep, etendus vaid kahele vaatajale ehk Alanud on SAAL Biennaal

Julian Hetzeli installatsioon-lavastuse «Schuldfabrik» fookuses on inimese rasvast tehtud seep.

FOTO: Wolf Silveri

Mida teha inimeserasvast tehtud seebiga? Pesta, panna riiulisse iluasjaks, jätta ostmata? Kust läheb lubatavuse ja süü piir ja kas lunastus on võimalik? Teisipäeval alanud SAAL Biennaali festivali avalavastus «Schuldfabrik» Julian Hetzelilt esitab teiste seas ka just neid küsimusi. 

Kusjuures inimrasvast tehtud seep pole kujund, vaid reaalselt Kanuti Gildi Saalis müügil olev toode/tarbeese/kunstiteos.

Sama intrigeeriv kui reedeni Kanuti Gildi Saalis etendatav «Schuldfabrik» on SAAL Biennaali festivali kuraatori Annika Üpruse hinnangul ka Itaalia trupi MOTUS sooidentiteedist rääkiv ning kehapiiridest väljapoole vaatav lavastus «MDLSX», mida näeb Von Krahli teatris. Kuraator tõstab esile veel Vaba Laval inimeste igapäevase füüsilise ja virtuaalse prügiga tegelevat lavastust «OBLIVION», autor Sarah Vanhee.

Annika Üprus

FOTO: Albert Kerstna

27. augustini Tallinna teatrites ja linnaruumis toimuval festivalil näeb 12 lavastust-installatsiooni. «Neid ühendab tõsidus, süvitsi minek. Kõik tööd võiksid anda vaatajale, kes viitsib kaasa mõelda, mingi konteksti mõtteainet. Paljud etendused nõuavad teatavat kohalolu, nõuavad kunstnikult oma töö kohandamist etenduspaigaga, publikult aga oma mugavustsoonist välja astumist ning kaasatulemist.»

Kuigi publik ei saa jääda pelgalt pealtvaatjaks, on Üpruse kinnitusel tegemist siiski väga leebe ja delikaatse kaasamisega. «Inimesed julgevad ju õllevabrikusse ekskursioonile minna, samasugune ekskursioon on ka «Schuldfabrik», ekskursioon seebivabriku tagaruumidesse, lihtsalt Julian Hetzeli teemad on natuke teravamad ja kriitilisemad.»

Intiimsus

Üks tänavuse festivali märksõnu on intiimsus. «Schuldfabrikust» saab korraga osa kuus inimest. Samas pääseb näiteks Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus toimuvale Ant Hamptoni ja Tim Etchellsi etendusele «The Quiet Volume» vaid kaks huvilist. Vaatajad, keda oleks õigem tegelikult nimetada osalejateks, istuvad kõrvuti ja peavad nii sosistatud kui ka kirjutatud sõnu järgides leidma raja raamatukuhjas. Interaktiivsest heliinstallatsioonist «Gardens Speak», kus Tania El Khoury on andnud hääle Süüria aedadesse maetud inimestele, saab aga osa korraga kümme inimest.

«Kunstnikud otsivad teistsugust kontakti vaatajatega,» põhjendab Üprus intiimsusetaotlust. «Personaalsel etendusel jagatakse aega – kunstnik on võtnud aja, vaataja annab aja. See võimaldab korraks välja tulla oma tavalisest keskkonnast, olla tund aega hoopis teistsuguses ajahetkes ja ruumis.»

Aga mis muudab raamatukogus raamatute lugemise etenduseks? «See ongi õige hetk, mil mõelda, kas tegemist on etendusega või mis muudab selle kogemuse etenduseks ning millised võiksid olla tulevikuetendused,» vastab Üprus ja lisab: «Mitmed kunsti-teatritegemise võtted on üle läinud poliitikasse ja pärisellu. See on ka põhjus, miks kunstiloojad peavad uuesti defineerima ja redefineerima kunsti. Otsitakse, seepärast on etenduskunstide vesi täna hägune – keegi ei saa aru, kas tegemist on tantsuetenduse või teatriga või millegi kolmandaga. Minule tundubki see praegu hästi huvitav aeg, sest huvitav on see, mis on alles avastamisel. Minna saali ja mitte ette teada, mis juhtuma hakkab, on põnev.»

Festivalil toimub üks esietendus, Eesti Kunstiakadeemia ruumides jõuab lavale Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni «See on see», keha-hääle hübriidüksusel põhinev performatiivne teos.

Itaalia trupi MOTUS kehapiiridest väljapoole vaatavat lavastust «MDLSX» näeb SAAL Biennaalil Von Krahli teatris.

FOTO: SAAL Biennaal

Kunstnik kui aktivist

Annika Üprus on olnud seotud projektiga «Urban Heat», kus kuraatorid, festivalikorraldajad ning loojad on tegelenud küsimusega, kas kunstnik saab olla korraga nii kunstnik kui ka aktiivne kodanik – aktivist – ning kas ja kuidas neid rolle saab või tuleb ühendada. «See küsimus on mind kindlasti mõjutanud festivalilavastusi valides,» ütleb Üprus.

Üprus toob näite, et Liibanoni kunstnikud Tania El Khoury ja Rima Najdi pole aktiivsed mitte ainult kunstnikena, vaid ka kodanikena. «Kas piisab sellest, et anda etendusi, või peaks ise piirini minema, selle küsimusega tegeleb Rima Najdi lavastus «Think Much. Cry Much»,» toob Üprus esile. Rima Najdi lavastust näeb ebaharilikus, kuid lavastuse teemat – pagulaskriisi küsimusi – arvestades peaaegu ainuõiges kohas, Tallinnas linnahalli taga.

Koostöös Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarjaga toimub festivalil arutelu teemal «teater/valmisolek» – kas ja mismoodi oleme valmis selleks reaalsuseks, mis on juba  meie ümber normaliseerunud? Oluliseks peab Üprus ka raamatu «POST-DANCE» ilmumist, kus arutletakse küsimuse üle, mis võiks tulla pärast tantsu. «Raamatust vastust ei saa, saamegi koos unistada ja välja mõelda.»

Julian Hetzeli installatsioon-lavastus «Schuldfabrik», mida näeb SAAL Biennaalil.

FOTO: Ben and Martin Photography

SAAL Biennaal

15.–27. august

Tallinnas eri paikades

Etendajad: Julian Hetzel (Utrecht), MOTUS (Rimini), Nele Suisalu ja Maarja Tõnisson (Tallinn), Sarah Vanhee (Brüssel), Rima Najdi (Berliin – Beirut), Kadri Noormets ja Asia Baś ja Gabriel da Luz (Tallinn – Cape Town – Belo Horizonte), Tania El Khoury (Beirut), Ant Hampton ja Tim Etchells (Heidelberg – London), Galerie (rahvusvaheline), Karl Saks (Tallinn), Iggy Lond Malmborg (Malmö – Tallinn), Mårten Spångberg (Stockholm – Brüssel).

Tagasi üles