/nginx/o/2017/01/04/6227225t1h26ab.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/08/15/6995237t1hdf88.jpg)
Suurte kõrvade lehvides valis optimistlik ooperihull muusikateatri festivali kavast välja Haydni «Aastaajad», Verdi «Traviata» ja Puccini «Tosca», et pärast enesega rahulolevalt mõmiseda: eks ma ju öelnud!
Pirita kloostri õnnelikud helid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimest korda Risto Joosti taktikepi ja muidugi ka piredavõitu ilmataadi leebelt soosiva pilgu all kulgenud Birgitta festivali kolme etenduse muusikalist osa võib mõningate eranditega lugeda igati õnnestunuks. Kas see ka lavastuste kohta kehtib, ei söanda saali viimases kolmandikus istunu arvata. (Ostan soodsalt teatribinokli!)
/nginx/o/2017/08/15/6995249t1h4781.jpg)
Ma olen küllalt kannatanud muusikateatri etendustel, mille põnev koreograafia kogu muusika tapab. Haydni oratooriumi «Aastaajad» lavastuses ei sunnitud õnneks soliste saltosid viskama. Selleks olid kohale toodud Poznani Suure Teatri balletisolistid ja akrobaadid, kelle pingutusi batuutidel täpselt muusika rütmis hüpata tuleb hinnata (isegi kui see alati ei õnnestunud).
Lavastaja Ran Arthur Brauni teksti kavalehel «kõikehaarava jutustuse mõjususest ja kordumatusest» võib mõista mitmeti. Sageli küll tantsijad lihtsalt illustreerisid lauljate teksti. Sõnu, mis olid ka seinale projitseeritud, samuti kavadesse trükitud. Vaevalt jõudis Siimon teatada, et «Koonalt ketramas on emad, vokirattal tütred hoos», kui toodigi vokid lavale. Lõbusad veiderdajad ja batuutidel hullavad poisid olid kenad vaadata, Eesti rahvusspordiks tituleeritud kiiking tekitas sportlikku ärevust.
Eks ta tõsi ole, et terve Haydni oratoorium osutub tänapäeva inimese jaoks pikaks kuulata. Klassitsistlikus helikeeles ei leia sellist arengut ja dramaturgiat nagu Wagneril ja seepärast tehaksegi neis teostes sageli kupüüre ehk jäetakse midagi välja. Aga seda oratooriumi kannatas terves pikkuses kuulata küll, kuna orkester oli Risto Joosti käe all perfektseks timmitud. (Mul ei õnnestunud mängijaid näha, aga kahtlustan selle ebamaiselt täiusliku oboesoolo taga Riivo Kallasmaad.) Tavapärastele pillidele lisandus tuulemasin, looduslähedust rõhutasid linnusidin-vidin ja mesilaste sumin.
Oma panuse sellesse stiihiasse andis ka etenduse ajal telgikatusele kukkunud lahmakas paduvihma, mis sobivalt ajastus täpselt hetkele, kui lauljad kaeblesid kõrvetava põuakuumuse üle. Kuskilt andis telgikatus ka järele. Vihmapiisad said ka mikrofonidele pihta, tekitades raadiokruttimise raginat. Batuudivedrud krigisesid rütmiliselt nagu nõukaaegsel reformvoodil.
Aga kõik, kes kahe aasta eest käisid kuulamas lavastuse eelkäijat, Haydni «Loomist», teadsid, et kolm solisti kuulajaid ei peta. Tosinkond aastat Saksa teatrites ei ole Kohtla-Järvelt pärit, tatari verd soprani Alfia Kamalova (Hanne) siredat hõbehäält kulutanud, vaid hoopis nõtkemaks treeninud. Papa Haydn ka alati ei hellita – mõnusalt mänglevana kõlav Hanne partii on häälele päris koormav. Teisel etendusel kõlaski laulja hääl veidi väsinuna, mis väljendus kohati ka intonatsioonivigades.
Kamalova sooja karismat ei varjutanud aga ei «Simpsonite» sarjast tuntud Marge’i soeng ega kohmakavõitu liblikakostüüm. Tenor Juhan Trallaga (Luukas) moodustasid nad ilusa paari. Ka Tralla esitus oli talle omaselt stiilne ja meeldiv.
Poola bariton Marcin Bronikowski (Siimon) oli ainus solist, kes pidi end ületama tsirkuseartistina kõrgel lava kohal balansseerides. Seal ta siis jutlustas nagu issand jumal pilvepiiril, samal ajal kui surelikud kaelad kangeks vahtisid, kust ometi see ilus hääl tuleb. Kui segakoori Latvija lauljad piduliku protsessioonina publiku vahel promeneerisid ja suu avasid, vajus kuulajatel lõug päris rinnuni.
/nginx/o/2017/08/15/6995261t1h8bbe.jpg)
«Kas sa Alfredot ja Violettat tead?» küsis Alvar Loog kevadises arvustuses Verdi «Traviatale». Nojah, aga kes see Germont veel on? Haritud publik sai kahjurõõmsalt irvitada, kui Õhtuleht avaldas galerii Birgitta etendusest, kus olevat teiste hulgas esinenud ka valgevene bariton Giorgio Germont – kes tegelikult oli muidugi suurepärane Ilja Siltšukov.
Kuna Promfestil esietendunud Anu Lambi lavastust sai maikuus nii Tartus kui Pärnus vaadata, siis mis sellest enam rääkida – selge on see, et Eesti parima akustikaga ooperisaalis väikeses Vanemuises saadud helielamus oli midagi muud kui vabaõhuetendusel. Olgugi Birgitta helikuningas Tanel Klesment Eesti parim toonmeister. Orkestergi Erki Pehki juhatusel mängis kindlamalt kui esietendusel. Modellimõõtu Anna Denisova peaosas kõlas veel küpsemana, Lõuna-Korea päritolu tenor Alex Kim seevastu jättis kahvatu mulje, taandudes otsekui kõrvaltegelaseks.
/nginx/o/2017/08/15/6995265t1h0a05.jpg)
Festivali uustulnuk ja peakülaline, rändtrupp English Touring Opera serveeris meile Puccini surematu ooperi «Tosca» inglaslikult mõistlikku ja mitte millegagi liialdustesse laskuvat Blanche McIntyreʼi lavastust. Aastal 1979 loodud ETO puhul on minimalistlik lavakujundus (Florence de Maré) küll kindlasti praktiline, aga vahel on vähem ka liiga vähe.
Ebamäärased hallid toonid, kokkuhoidlik valgustus ning viisakalt mittemidagiütlevad kostüümid jätsid vaataja parimal juhul ükskõikseks. Teisalt andis tagasihoidlik kujundus rohkem ruumi muusikale, mis ju ülevoolavate tunnete ega värvipaletiga ei koonerda. Festivaliorkester Risto Joosti juhatusel mängis pareminigi kui mõni palgaline teatrikollektiiv, kuigi mitte päris veatult. Eesti Filharmoonia Kammerkoor naudib alati ooperiesinemisi, ja ka rahvusooperi poistekoor oli tasemel.
Hea valik oli Bradley Travis endise Rooma konsuli Angelotti rollis, kelle soe bassbariton kohe etenduse alguses tähelepanu äratas. Ka peaosalise Paula Sidesi nimi tasub meelde jätta. Tema elulookirjeldus loob pigem pildi noorepoolsest barokklauljast kui Puccini-diivast. Siiski kumas Sidesi mahedast, kuid kirglikust sopranitämbrist midagi tema suurt eelkäijat Mirella Frenit meenutavat. Küllap kehtestas Sidesi hääl end nii võimsalt just tänu vabaõhuetenduse spetsiifikale – võimendus lubas laulda siira loomulikkusega.
Kena materjali demonstreeris ka itaaliapärase tenorihäälega Alexander James Edwards Mario Cavaradossi rollis, kahjuks ei jätkunud energiat hittaariate lõpuni. Poole «Recondita armonia» ajal valmistus publik juba aplausiks, aga aaria lõpus jäid mõnedki käed nõutult õhku. Õnneks rehabiliteeris ta end «E lucevan de stelle» ajal. Pettumuse valmistas Scarpia rollis esinenud Craig Smith, kelle hääles polnud ei kurja sära ega kuratlikku jõudu. Vaid Paula Sidesi «Vissi d’arte» sai publikult nii meeletud ovatsioonid nagu kuulsale ooperile vääriline.
***
Birgitta festival
Joseph Haydn
«Aastaajad»
Etendused 4.–5. augustil
*
Giuseppe Verdi
«Traviata»
PromFesti ja Kaunase Riikliku Muusikateatri etendus 8. augustil
*
Giacomo Puccini
«Tosca»
English Touring Opera etendus 11. augustil