Kas jumal on olemas?

Jüri Arrak ja Ilmar Vene «Kiri ei peta. Kirjavahetus 2001–2008». Foto: Raamat

Kui ma ma publitsistikat loen, siis esmalt püüan alati mõista, kui igavikulise tekstiga on tegemist. Päevakajalistest asjadest libistan silmad üle, mida ajatum, seda aeglasemalt loen, tahan aru saada ja meelde jätta. Kuulsale küsimusele, kas lugeda läbi raamatukogutäis teoseid või piirduda üheainsa leheküljega ning seda lehekülge siis totaalselt mõista, eelistan ma mõistmist kõiketeadmisele.

Jüri Arraku ja Ilmar Vene kirjavahetust «Kiri ei peta» lugesin vaid paar-kolm lehekülge päevas, meelega venitasin, kuna teadsin ette, milline kahjutunne haarab, kui lõpp kätte jõuab. Vedasin äärtele pastakajooni ning pikad leheküljed said täisjoonitud.

Epilostaaržanr! See on vana õilis komme teineteisele pikki ja tarku kirju kirjutada ning need hiljem avaldada. Žanr, mis kahjuks on peaaegu ununenud eelmiste, vähemtempokate aegade hämarusse. Arrak ja Vene on selle elustanud, pealegi on kirjad kirjutatud (nagu näeme pildiliselt sisekaantelt) oma käe ja vist sulepeaga, nii et klassika mis klassika.

Ja kirjad ei olnud algselt mõeldud avaldamiseks, mis teeb need eriti ehedaiks ja usaldusväärseiks. Reaalsuses kohtusid Arrak ja Vene alles siis, kui olid kümme aastat kirju vahetanud. Siis minnakse oma korrespondentsis ka sina peale. Midagi ilusamat on kaunis raske välja mõelda.

Vene on oma põlvkonna jumalamõtestaja, astub ühte uhkesse ritta Toomas Pauliga ja lahkunud Uku Masinguga. Arrak sekundeerib talle. Vene on religiooniteoreetik, jõuab jumalajuurdlusega matemaatilise metafüüsikani. Arrak on praktik, ent ka praktika analüüsija, isemõtleja selle sõna kõige paremas tähenduses, ta jõuab tõdemuseni, et tihti on tavaline halastajaõde püham kui teoloog kateedris.

Arraku jumal on juba niigi abstraktne olemus, ent Venel on see veel abstraktsem, üldistuste üldistus. Vene leiab ühiseid jooni teadususu ja jumalausu vahel. «Teadus on siin-, kristlus sealpoolne; kristlane mõtleb, kuidas oma igavesele Minale võimaldada (sealpoolne) lähedus Jumalaga, teadlase siht seevastu seisneb jumala tegemises, see tähendab siinpoolse Inimese jumalikuks ülendamises. Vastamaks küsimusele, kuivõrd olen kristlane, tuleb eelnevalt selgitada, missugune tähendus on mu elus sealpoolsusel,» kirjutab Vene.

Ja kas neil kahel mehel on siis õnnestunud tõestada jumala olemasolu? Oma usku-veendumust analüüsivad nad süvitsi, vastus võib olla nii- ja veidi teistsugusem, vastus ei või jaa tasemel polegi tähtis. Loeb hoopis põhjenduste loogilisus, väidete ilu. Loeb esteetika.

Mõlemaid kirjutajaid on õnnistatud mõtlemis- ja hea väljendusoskusega. Kuuluks nagu mängu juurde, et mõned Vene laused on kuidagi germanistlikud, lõppevad olema-verbiga. Ehk on see tulnud suurest Masingu-lugemisest? Või saksa kultuuri mõjust nagu Masingul endalgi?

Tegemist ongi üsna vastandlike isiksustega. Üks on paigamees, rähkleb tõbedes, teine rändab elutervena mööda maailma ringi, saadab siit ja sealt postkaarte, kirjeldab tõmbavaid paiku. Üks on raamatutark, kõrgelt hinnatud vaid kitsas intellektuaalide ringis, teine rahvuslik kuulsus. Üks räägib peamiselt oma mõtetest, teine tihti oma tegudest. Eraelustki on juttu, Vene pihib, et talle meeldis vanemate hoolel elada, Arrak räägib abikaasa tegemistest.

Niisugune kontrastsus muudab muidu sügava ja raske teksti atraktiivsemaks. Siiski tundub, et ennast on leidnud kaks üksiklast. Üks on üksiklane tekstide kuhilas, teine suure ilmakära sees. Kumbki ei püüa särada, ei tee katsetki olla keegi teine, näida parem iseendast, ning tulemuseks on puhtus, ausus ja ilu.

Suurest vanusevahest hoolimata on mõlemad surmaks valmistujad. Surmajärgse maailma üle meeldib mõlemale kõrgelennuliselt spekuleerida. Mõlemad on enesekriitilised, räägivad oma apsudest, mõlemad püüavad puurida nähtuste ja sõnade tähenduste sügavusse. Tähenduste adumine aga ongi humanitaaria ülesanne number üks.

Mõnes mõttes on noorem pigem õpetaja, ent noorem nagu ei söanda nii auväärsesse positsiooni asuda ning vanem julgustab – hakka, hakka! Mitte otsejoones, vaid kuidagi ääri-veeri.

Arrak esitab oma kunstniku- ja kodanikukreedo, annab tihti oma maalide süžeeseletused, nende saamislood ning värvipõhjendused. Miks pruun ja miks sinine ning miks mitte mingi muu. Kes iganes edaspidi uurib Arraku loomingut ja isikut, peab selle kirjavahetuse üheks põhialuseks võtma, saamaks teadma autori omaversiooni. Arrak on ka poliitiliselt aktiivsem, tema on seisukohal, et me kõik peame ühiskonda korrale kutsuma.

Kuidas tahaks, et seda vana õilsat žanri ilmuks meil rohkem! Masingu kirjavahetuste raamatud tegid nagu otsa lahti, Arrak ja Vene jätkavad, ehk tulebki meil memuaaride epohhi järel epistolaaraeg? Looda sa…

***

Jüri Arrak ja Ilmar Vene

«Kiri ei peta. Kirjavahetus 2001–2008»

548 lk

Ilmamaa 2017