Ruja dramaatiline fenomen

Ruja esinemas 1988. aasta Tartu Levimuusikapäevadel.

FOTO: Erakogu

Ruja läks laiali 1988. aastal, kuid pole Eestis teist bändi, mille üle käiks pea 30 aastat hiljem kestev arutelu, millest tehtaks dokumentaalfilme ja teatrilavastusi, mille erinevad liikmed kutsuks nii rohkelt ellu grupi erinevaid taasühinemisi ja avaldaks biograafiaid. Midagi peab Rujas olema erilist, mis hoiab üleval pidevat nostalgiapuhangut.

Polnud ju Ruja kunagi Eesti kõige populaarsem bänd. Isegi 1980. aastate alguses, kui Ruja kuulus kohalike menubändide hulka, leidus ikka mõni teine grupeering, mis oli natuke popim (näiteks Rock Hotel, Apelsin, Vitamiin jne). Ruja omaaegsed rivaalid on küll jäänud meelde, osa isegi tegutsevad, kuid sellist tunnet nad inimestes ikka ei tekita.

Bändi asutas 1971. aastal 18-aastane imelapsest pianist Rein Rannap oma kompositsioonide esitamiseks. Aga ainuke püsiliige läbi hilisemate aegade oli laulja Urmas Alender, kõik teised vahetusid mitu korda. Kuigi mõned ehk vaidlevad vastu, olid bändi kõlas just tema hääl ja esitusmaneerid need magnetid, mis tõmbasid. Alender laulis igal juhul teatraalselt. Sageli spetsiifiliselt irooniliselt-ninakalt, aga ka pateetiliselt, hingeliselt, igatahes mitte kunagi ükskõikseks jätvalt. Tema tegi Ruja erandlikult dramaatiliseks.

Ei tea ühtegi teist eesti vokalisti sellest ajast, kes oleks suutnud midagi sarnast teha. Alenderist oli tehniliselt palju paremaid lauljaid, kuid mitte ühtegi temasarnast. Ja pole eriti tulnud ka pärast. Seda draamat toetas pikka aega spetsiifiline Ruja saund, kus tooni andis jõuline klaver koos eepiliste kitarrikäikudega. Alles 1980. aastate keskpaigas mindi üle rohkem süntesaatoritele (ja Ruja populaarsus hakkas sestpeale vaikselt langema ka).

Urmas Alender hukkus parvlaeva Estonia jubedas katastroofis 1994. aastal 41-aastasena. Pole naljalt dramaatilisemat suremise viisi. Aga draamat on kultuuris vaja. Kas The Beatles oleks nii legendaarne, kui John Lennonit poleks 1980. aastal tänaval väidetavalt fänn maha lasknud? Ei tea, aga võimalik, et mitte...

1979. aastal oli muide The Beatlesi maine madalseisus, plaadid ei müünud enam, liikmete sooloalbumid samuti, Liverpoolis võeti vaikselt maha biitleid meenutavad märgid ja sildid. Paar aastat hiljem olid lood hoopis teised ja jäid suuresti samaks aastakümneteks. Popkultuur, mis on romantistlik, lausa januneb nii draamade, tragöödiate kui ka komöödiate järele. Ja seda suutis Urmas Alender pakkuda «kogu raha eest».

Pahupidi Ruja 1981. aasta 3. veebruaril ETV stuudios. Rein Rannap (kitarriga vasakul) ja Jaanus Nõgisto (klaveri taga) on vahetanud kohad. Trummide taga Arvo Urb, bassil Tiit Haagma ja mikrofoniga Urmas Alender.

FOTO: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Kahjuks võib seega öelda, et Rujat pole 1994. aastast alates enam võimalik taastada. Katseid on tehtud küll mitu. Kohati päris võluvaid. 2009. aastal Tartu Muusikapäevadel esitasid kitarrist Jaanus Nõgisto ja pianist Margus Kappel koos laulja Joel Steinfeldtiga mõningaid Ruja lugusid. 2011. aastal tuli trummar Ivo Vartsi sünnipäevaks üheks kontserdiks kokku Ruja 1970. aastate lõpu koosseis, lauljaks Mikk Tammepõld.

2014. aastal tegi Eestis tuuri Taavi Peterson ja Legendaarsed Sõbrad, ehk siis Ruja 1970. aastate muusikud koos Alenderit püüdlikult jäljendava noore lauljaga. Rein Rannapi ansambel on esinenud sageli Ruja lugudega ja tema viimane koostöö laulja Kristjan Kannukesega ongi üks parimaid Ruja lugude esitusi üldse. Kuid siiski pole seda erilist momenti suutnud tabada ükski. Seega ilma Alenderita pole Rujat ja kõik.

Eelnevast jutust võib jääda mulje, et Ruja ainuke väärtus oli Alenderi laul. Seda kindlasti mitte. Kui Ruja 1971. aastal alustas, oli toona sisuliselt teismelistest muusikutest koosnev grupp kohe algusest peale hämmastava tasemega, jättes isegi mitu kogenumat rivaali (Virmalised, Mikronid, Väntorel jne) selja taha. Rein Rannapil oli silma andekate inimeste peale ja julgust neid koostööle kaasata, kartmata võimalikku võimuvõitlust.

Tõenäoliselt ei arvanud ta aga, et 16-aastaselt ansambliga liitunud kitarristist Jaanus Nõgistost saab temaga võrreldav laulukirjutaja ja bändijuht ning Ruja kooshoidja paljudeks aastateks. Rannapi ja Nõgisto «vastasseis» erutab paljusid ka praegu. Jällegi draamat kui palju.

Rujasse sattus hämmastavalt rohkelt tugevaid heliloojaid, kes oskasid kirjutada Eesti rock’i raudnaelu, mis püsivad läbi aastakümnete. Peale Rannapi, Nõgisto ja Alenderi ka Margus Kappel, Igor Garšnek, Vladislav Petšnikov, kes tegid viljakat koostööd erinevate poeetidega, eriti Juhan Viidingu, Ott Arderi, Ivan Makarovi jt-ga, nii et tulemus oli enamasti suurepärane. Isegi olenemata saundist.

Sest Ruja tegi läbi ka mitu stiililist muutust. Alustanud psühhedeelse moega, järgnes hard rock’i ja heavy metal’i periood, kust mindi üle progressiivsesse rock’i. 1980. aastate alguses tegeleti hoopis pop-rock’i ja new wave’iga. 1980. aastate keskpaigas katsetati süntesaatoripopi ja uusprogega ning tegutsemise lõpu poole jälle metal’iga. Muusikute vahetumisega seoses muutus ka kõla, aga muidugi moevoolud nõudsid oma.

Ruja puhul oli irooniline vastuolu see, et oma parimatel päevadel oli tegemist ikkagi asjaarmastajate grupiga. Kohe, kui asi läks elukutseliseks, hakkas bänd lagunema. Kui 1974. aastal hakkas ansambel mängima Noorsooteatris etenduse «Protsess» jaoks, seega esimest korda saadi regulaarse töö peale, lahkus bändist senine tugisammas Rannap.

Kui 1980. aastate alguses oli Ruja ülipopulaarne ja suutis end ainult muusikaga ära elatada, läks grupp varsti lõhki. 1987. aastal asus Ruja Riikliku Filharmoonia alla ja Nõukogude Liitu tuuritama, seega 100 protsenti proffideks, aga varsti tuli lõplik lahkuminek. Tundub, et hoole ja armuga musitseerimine sobis sellele grupile kõige rohkem, üldse mitte aga rutiinne töö rahapaberite nimel. Seega oli Ruja bänd, mis eelkõige armastas muusikat ja muusikat teha ning see on kõige tähtsam.

***

Ruja taasühinemiskontsert

Üle pikkade aastate astuvad taas koos lavale Ruja originaalkoosseisu liikmed Jaanus Nõgisto ja Rein Rannap. Solistidena esinevad Kadri Voorand, Ott Lepland, Robert Linna, Kristjan Kannukene, Priit Võigemast ja Karl Vilhelm Valter.

Tallinna lauluväljakul 20. augustil

Tagasi üles