:format(webp)/nginx/o/2017/08/08/6972403t1hd373.png)
Küsisin kunagi ühelt oma vene filmitegijast tuttavalt, miks ta äärealalt suurlinna kolides just Peterburi kasuks otsustas. Kas Moskva polnuks praktilisem valik? «Tead, kui sa vaatad hommikul metroos seda inimmassi… Zombie apocalypse, mitte normaalne linn,» vastas kolleeg. «Vaat Peterburi on koht kus luua, mõelda ja elada,» lisas ta.
Tegemist näib olevat ka õige kohaga armastamiseks – vähemalt nii arvavad filmikasseti «Peterburi. Ainult armastusest» loojad. On see nii, täpselt öelda ei oska, seega tulebki vastust otsida filmist endast.
Peterburi on tugeva kohavaimuga linn, seostudes suuremal osal huvilistest esimese raksuga ilmselt Peeter I, Puškini ja Gogoliga. Siin kohmitses ringi Raskolnikov, kirves hõlma all, sealt on pärit Putin. Oleks justkui mehine linn. Nüüd aga on sellest kohast teinud filmi naised ja seda ei jäeta tutvustustes-reklaamtekstides kunagi mainimata. Ühest küljest ei saa olla torkamata, et kas samamoodi tutvustataks linateost ka juhul, kui kõik autorid olnuks meessoost - «seitsme meesrežissööri filmikassett». Teisalt on tõsi, et on tegemist naiste jutustatud lugudega naistest ennekõike ilmselt naissoost vaatajale kui kõige samastusvõimelisemale osale publikust.
Esimene film, «Jossifi unenäod», on tõenäoliselt kogumiku kõige poleemilisem osa. Kui üldse keegi Venemaal stiiliikooni nime väärib, on see Renata Litvinova ning tema kirjutatud-lavastatud avapauk ongi ennekõike väga stiilne vaatamine. Minavormis jutustab nooruke näitlejanna enda, õdede ja oma ema võttepäevast Jossif Brodskist rääkiva filmi võtetel. Pea kogu pere koosneb näitlejatest ja kõik nad sebivad võttepaviljonis, kus möllab prantslannast režissöör, luusivad ringi kaks Brodskit ja üks Dovlatov ning leegitsevad kired näitlejannade ja tehnilise personali vahel. Tegu on korraga väga pretensioonika ja ülilihtsa filmiga, mis kuulub tõenäoliselt kategooriasse «kas meeldib väga või üldse mitte». Litvinova õhulise atmosfääriga lavastus on hommage kadunud ajastule, ideaalidele ja poeesiale, kätkedes endas korraga intellektuaalset snobismi ja lapsikut unenäolisust.
Eesti juurtega Anna Parmasest on meie pressis küllaga juttu olnud, peamiselt seoses faktiga, et tegu on bändi Leningrad videote režissööriga, kelle kuulsaimas klipis «Eksponaat» on tegelikult märgata samad motiivid nagu filmikassetti kuuluvas «Tüdrukutes». Keskealine sünnitaja läheb oma ema saatel ultraheli tegema. Selle lühikese käigu jooksu õnnestub naistel põhjalikult tülli minna ja lõpuks ka ära leppida, jättes optimistlikult kõlisema lõppu naiste solidaarsust rõhutava noodi.
Oksana Bõtškovale pole Peterburi-teema võõras, kuulub ju tema kontole mängufilm «Piiter FM» (2006). Novellis «Hommik» kohtuvad jutukas neiu ja kurttumm noormees. Film on heatahtlikult muigav, erinevalt talle järgnevast «Selfist» (rež Aksinia Gog). Parandan – ka siin saab muiata, lihtsalt huumor on teravam. Eksalteeritud neiu tahab oma elupäevad lõpetada just Peterburis ning tema üheöösuhte partner üritab traagilist kangelannat aidata. Õnneks või õnnetuseks küll ebaõnnestunult.
«Anitškovi silla» lavastaja on Natalia Kudrjašova ja mõnes mõttes on see kõige kohaspetsiifilisem film, näidates meile giidina töötava väsinud naise argipäeva, mida ilmestab üks tema ekskursantidest, interpreteerides omamoodi Anitškovi silla kuulsat hobuskulptuuri.
Natalja Nazarova «Lihtsalt kontsert» näitab meile üksikema õhtut lapse kontserdil. Peterburist pole siin jälgegi, küll aga on hea näitlejatöö ja hingeminev vinjett inimsuhete teemal. Inimsuhetest räägib ka viimane film, «Koerte jalutamine». Avdotia Smirnova on staažikas filmitegija, kes on peaossa valinud ühe oma stammnäitlejatest, Anna Mihhalkova (jah, sellesama Nikita tütre). Üksik muuseumitöötajast naine üritab vana ja halba suhet asendada uue ning paremaga, paraku ei õnnestu see tal kuidagi. Viimses hädas pöördub ta šamaani poole (Mihhail Bojarski). Peterburi siin küll eriti polnud – nagu ka suuremalt jaolt eelmisest filmilugudes –, aga film jätab hinge kerge tunde ja suule naeratuse. On see siis Mihhalkova mäng või Bojarski totakas šamaanimüts või täpne lavastus või jumal teab mis asi, kuid nii see on.
Pole häda, et Piiterit ennast suurt näha polnudki. Saalist väljudes võib hoopiski tõdeda, et naised oskavad naistest filme teha küll.