«Eakaid inimesi ei tohiks vaja olla ainult valimiste ajal!»

Katrin Karisma. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Katrin Karisma on üks mitmekülgsemaid Eesti näitlejaid – ta on osalenud nii operettides, muusikalides kui ka sõnalavastustes, esinenud varietees, andnud kontserte, mänginud filmides, teinud kaastööd telele ja raadiole, salvestanud muusikat heliplaatide tarbeks. Karisma on olnud igati oma kõlava nime vääriline – tema tugev lavakarisma võimaldas tal muuhulgas paarkümmend aastat järjest (1971–1991) Estonia laval üles astuda Pipi Pikksuka osas ning mängida veel küpses eas nii esimesi armastajaid kui päikesetüdrukuid. Vestlesin tänase sünnipäevalapsega kolm päeva tagasi telefoni vahendusel.

Kui te 1968. aastal kõrgema lavakunstikooli lõpetasite, kutsuti teid kohe tööle Estoniasse. See on küllaltki haruldane juhus Eesti teatriajaloos...

Me läksime kahekesi koos Peeter Jakobiga, olime sel ajal abielus. Aga see on huvitav tähelepanek – ma tõesti ei tea kedagi teist, keda oleks lavakast otse Estoniasse võetud. Aga see kõik toimus tänu sellele, et Helgi Sallo oli seal juba ees. Ta oli ühtviisi võimekas nii sõnas kui ka laulus. Ja siis leiti, et üks sellise ampluaaga naisnäitleja võiks trupis veel olla.

Töötasite Estonia teatris järjepanu 30 aastat ning tegite seal viimati vabakutselisena kaasa 2005. aastal. Kuidas Estonia praegune trupp ja repertuaar kõrvalt vaadates paistavad?

Eks ma olen ikka seal toimuvaga kursis ja jälgin huviga. Iga asi läheb nii, nagu teda juhitakse. Mõistagi soovin ma Estoniale alati head ning hoian tänastele tegijatele pöialt. Ma loen end jätkuvalt estoonlaseks.

Katrin Karisma Estonia lavastuses «Mees La Manchast» (1971) Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

Kas ei tekkinud soovi end sõnateatris rohkem teostada ning kuskil mujal proovile panna?

Mulle tehti ettepanek tulla üle Eesti Daamateatrisse, aga ma ei läinud.

Miks?

Mulle meeldis Estonias ja mulle meeldis teha muusikateatrit. Ja ma olin end seal juba õigustanud. Kõigele lisaks olid mul veel perekondlikud põhjused. Ma ei tahtnud kuhugi ära minna. Aga võib-olla oleks see minek siis õige olnud? Ma ei oska seda öelda ka tagantjärele mitte...

Kahetsusi pole?

Ei ole mul mingeid kahetsusi. Küll aga on suur rõõm mõelda oma senisele lavateele tagasi. Kui ma vaatan oma elulooraamatust seda osatäitmiste nimekirja, siis näen seal väga palju uhkeid ja eriilmelisi rolle. Kõike seda, mida minul nii Estonias kui külalisena mujal mängida on õnnestunud, ei saa enda kohta öelda isegi mitte paljud rahvusvahelised tähed välismaalt. Ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Lugesin mõne päeva eest taas teie elulooraamatut ning mõtlesin imestuse, imetluse ja kadedusega, et teil on olnud operetti eraelus sama palju kui laval...

(Naerab.) Oh, ei! Laval oli seda ikka palju rohkem!

Katrin Karisma ja Juri Krjukov Estonia operetis «Savoy ball» (1982). Foto: Rahvusooper Estonia arhiiv

1980. aastatel – eriti Ago-Endrik Kerge lavastatud «Savoy balli» meeletu menu päevil – sai teie nimi Eestis otsapidi opereti sünonüümiks.

See kuidagi kujunes nii, et ma esinesin peamiselt operettides. Aga ma ei saa öelda, et ma nüüd ühte žanri kuidagi väga selgelt teisele eelistan või et operett oleks mu lemmikžanr. Ma lihtsalt tegin oma tööd nii hästi, kui see õnnestus. Mulle meeldis tollal väga ka muusikal, mida kahjuks väga vähe mängiti. See õige muusikali laine tuli Eestisse alles hiljem, 1990. aastate teisel poolel, kui mina enam lavaliselt nii aktiivne ei olnud. 1979. aastal etendus Estonias Burt Bacharachi muusikal «Tõotused, tõotused», mis oli vist üldse üks esimesi muusikalilavastusi Eestis, ning mina tegin selles kaasa. Sellest on mul iseäranis ilusad mälestused.

Kui 1980. aastate teisel poolel ning 1990. aastatel kasvasite te publiku teadvuses kokku Tõnu Kilgasega – nii subretipaarina teatris kui särava paarina elus, üheta polnud justkui teist –, siis vähemalt laval on Kilgase selles rollis nüüdseks välja vahetanud Helgi Sallo?

(Naerab.) Vat niimoodi pole keegi veel minu käest küsinud! Me oleme Helgiga kauaaegsed kolleegid Estonia teatrist: me oleme väga palju üksteise rolle dubleerinud (ehk mänginud sama lavastuse erinevates koosseisudes sama osa – toim) ning mingil määral oleme olnud ka lavapartnerid. Kuid aja jooksul kujunevad igal näitlejal omad lemmikkolleegid, kellega on laval hea ja turvaline koos olla. Helgi on minu jaoks väga hea lavapartner. Eelmine kord olime koos laval 2014. aastal esietendunud lavastuses «Kvartett». Ning kui uut lavastust tegema hakates tekkis küsimus, kellega koos teha, siis ma ütlesin kohe, et tahan teha koos Helgiga.

Katrin Karisma ja Helgi Sallo lavastuses «Hollywoodi filmitähed». Foto: Komöödiateater

Alates 2009. aasta lõpust kuni 2011. aasta märtsini olite Reformierakonna kandidaadina riigikogu liige.

See ei olnud minu iseloomule vastav töö. Minu jaoks oli see liiga tuim. Öeldakse küll, et riigikogus peab saadikute näol olema läbilõige Eesti rahvast, kuid mina isiklikult arvan, et selleks, et inimene võiks hakata seadusi tegema, peaks ta enne väga palju õppima. Ma püüdsin küll teha nii palju, kui ma suutsin, aga see ei olnud päris minu töö. Et seda tööd hästi teha, peaks olema palju laiema silmaringiga, kui mina tollal olin. Võib-olla nüüd oleksin targem.

Uuesti proovida ei soovi?

Ei, ma ei tahaks, sest mulle väga meeldib selline elukorraldus, nagu hetkel on. Ma saan teha etendusi ja raadiot ning lugeda vaegnägijate jaoks raamatuid plaatide peale. Lisaks on mul lapselapsed. Kui midagi teha, siis täiega! Ma ei jõuaks selle kõige kõrvalt poliitikaga tegeleda.

Mis teil tollal riigikogus ära õnnestus teha?

Pean tunnistama, et ma ei leidnud omale sellist nišši ja sellist küsimust, mille külge oleksin hammastega hakanud. Ma proovisin aidata kaasa Tallinna Linnateatri uue saali ehitusele, aga sellest ei tulnud kahjuks midagi välja.

Teie kümme aastat tagasi ilmunud elulooraamat kannab pealkirja «Minu ilus elu». Kas see ilus elu on raamatu ilmumisele järgnenud aja jooksul jätkunud?

Absoluutselt! Sest ma olen vahepeal nii palju juurde õppinud ja leian, et ma olen veel täiesti arenemisvõimeline. Meil on Eestis see asi kahjuks kuidagi nii kujunenud ja korraldatud, et vanad inimesed saadetakse pensionile ning siis nad sinna pensionile jäävad. Ja saavad emotsionaalse hoobi sellest, et nad ei ole enam kellelegi vajalikud. Mina leian, et eakaid inimesi tuleks pensionipõlveks palju paremini ette valmistada ning ühtlasi peaks ühiskond püüdma neid senisest palju enam kaasata. See on tohutu kasutamata potentsiaal! Eakaid inimesi ei tohiks vaja olla ainult valimiste ajal – nad suudaksid tuua väga palju kasu riigile ja ühiskonnale ka muul ajal!

Mainisite ennist raadiot – mis tööd te seal teete?

Olen teinud viimaste aastate jooksul üle viiekümne saate internetiraadiole, mis on leitav aadressil www.terviseraadio.ee – peamiselt intervjuud arstide ja tervishoiuspetsialistidega. Kõik need saated on veebis järelkuulatavad, neid saab sealt teemade järgi otsida.

Mida lähitulevik toob?

Estonias tuleb 9. septembril «Savoy balli» etendus, millega toimub ühtlasi minu austamisõhtu. Ning 29. septembril mängime Helgi Salloga Estonia talveaias lavastust «Hollywoodi filmitähed». Sellega tuleb meil sügisel pikk tuur ja me teeme seda kuni uue aastani välja. Mängime mitmel pool Eestis ja läheme ka Soome. Samuti on mul plaanis teha võimalikult palju sporti – see on üks võimalus suurendada tervelt elatud aastate arvu. Loodan väga, et saatusel on minu jaoks varuks veel mingeid positiivseid üllatusi...

Sain ma õigesti aru, et «Savoy ballis» olete 9. septembril korraks ka ise osatäitjana laval?

Jah, aga mil moel see täpselt toimub, ei tahaks ma praegu rääkida. See saab olema üllatus!