Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kallid külalised abieluvoodis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alan Ayckbourni «Magamistubades» lavastas Roman Baskin. Aktsioonis Paul Laasik, Kersti Kreismann ja Piret Krumm. | FOTO: Toomas Tuul

Öökomöödia «Magamistubades» on Roman Baskini lavastajateel üheksas Alan Ayckbourni  näidend.

Tänavu suvel on Ayckbourn moes: peale kahe uuslavastuse projektiteatrilt Kell Kümme, mõlemad Ohtu mõisa tallisaalis, mängis Kuressaare Linnateater kolme naise trillerit «Madu oma rinnal». Seda Peeter Tammeru lavastust vaadates tundus, et komöödia on autori andelaadile omasem kui sünkjas helistikus kriminull või hoopis õudukaparoodia.

Iseasi, et nood inglise komöödiad on üsna sarkastilised. Ayckbourni tekstides kujuneb välja äratuntav muster, korduvad situatsioonikoomika võtted, tegelaste veidrused. Tema värvikaid persoone võib lavastada elegantselt groteskseina, ses laadis on parim näide Toomas Kirsi telelavastus «Kallid külalised» (1991) võrratu näitlejate ansambliga. Eesti teatrilukku jääb «Norman Vallutaja» Evald Hermaküla lavastuses Jüri Krjukoviga nimiosas (Eesti Draamateater, 1985), kus kahes näitlejakoosseisus interpreteeriti tegelasi kord mõistva naeruse nukrusega, kord õelamalt, ent ikka tragikoomika piiril.

Roman Baskini tõlgendused liidavad naeru ja elutõsidust. Iga rolli alltekstimaht sõltub osatäitja komöödianärvi tundlikkusest, mõistagi ka elukogemusest. Näidendid «Omade vahel» ja «Magamistubades» on sarnased lähisuhete iroonilises vaatluses. Üks Ayckbourni läbiv kaose külvamise vahend on kodune pidu, mis peaks olema lahe meelelahutus, aga muundub varem või hiljem katastroofiks.

Ka näidendi kõige drastilisemat armuduetti mängivad kursuseõde-venda, Piret Krumm (Susannah) ja Karl Kalmet (Trevor) 25. lennust, mõlemad tõestanud end igas žanris, ka püstijalakomöödias

«Omade vahel» on mitu korda halastamatum lugu, rafineeritult tajub seda lavastaja Roman Baskin ise Dennise rollis, kes näiliselt heasoovliku ullikesena on ligimeste suhtes heidutavalt hoolimatu. Roman Baskini duettmäng Ita Everiga Dennise ema Marjorie osas pakub kütkestava metatasandi, seda enam, et ema ja poja dialoogides elustub ka isakuju.

Näitlejate valikul tabab Baskin enamasti kümnesse ja suvelavastused võimaldavad häid kooslusi. Ühes magamistoas kohtuvad staažika abielupaarina Kersti  Kreismann (Delia) ja Paul Laasik (Ernest – seda rolli mängib ka Andrus Eelmäe). Tõik, et tegu on kursusekaaslastega Panso kooli 5. lennust, muudab koosmängu topeltsüdamlikuks, annab karge nostalgiavarjundi. Kreismanni Delia on mehe kohtlemisel osav ja kaval, igati sümpaatne daam, Laasiku Ernest ümbritseb kaasat hoidva  muhedusega. Nemad pääsevad piduööst võrdlemisi puhtalt.

Ka näidendi kõige drastilisemat armuduetti mängivad kursuseõde-venda, Piret Krumm (Susannah) ja Karl Kalmet (Trevor) 25. lennust, mõlemad tõestanud end igas žanris, ka püstijalakomöödias. Neis rollides ollakse paras paar teineteist enesekesksuses üle trumpama. Kuigi näidend pärineb aastast 1976, millest ilmekaim ajamärk lauatelefonidele helistamine, pole suhtlemispinged ega iseenda puntrasse mõtlemised muutunud, vastupidi, sisim üksildus või selle kujutlemine on veelgi valdavam. Nii mõjub Susannahʼ kramplik eneseabi-mantra väga ajakohasena.

Karl Kalmeti Trevor on lavastuse täpseim tegelinski, nii puhtvälispidi (kostüümikunstnik Anu Lensment) kui ka puänteerimise nõtkuses, koomika serveerimise ülitõsiduses. Trevori häirimatu võimetus märgata kedagi või midagi peale iseenda on stiilne. Napp stseen, kuis Trevor möödaminnes puudutab Malcolmi uhiuut mööblitükki, saab kogu ta olemuse kvintessentsiks.

Hetk Roman Baskini lavastusest «Magamistubades». | FOTO: Toomas Tuul

Tõnu Kilgas (Malcolm) ja Hilje Murel (Kate) stardivad vastastikuses vembulembuses harmoonilise paarina, külalisi võõrustades aga lendab mehe naljameel kähku tuulde, Malcolmi muretu sarm laguneb närvlikeks kildudeks. Kate jääb iga hinna eest vastutulelikuks. Hilje Murel mängib Ohtus mõlemas komöödias, rõõmustab kahe rolli vastandlik põhitoon: näidendi «Omade vahel» Pami pilklik jäisus versus Kateʼi lahke soe naiivsus, mille tagajärjed ei pruugi olla helged.

Neljanda, iseenda eest poolpüüdlikult varjatud kriisi lävel seisva dueti loovad Roland Laos (Nick) ja Nele-Liis Vaiksoo (Jana). Nick on seljaradikuliidiga voodisse aheldatud, rolli staatikat vahendab Laos napilt ja loetavalt, rõhudes haige enesehaletsusele ja ülemängitud abitusele, mille varjus välgatab kuri egoism. Vaiksoo puhul andis veidi tunda vähesem draamakogemus, veetlev Jana mõjus sinisilmsema või enesega kooskõlalisemana, kui tekstist aimub.

Lavastaja Roman Baskin on komöödiažanrisse alati suhtunud kompromissitu kunstitõsidusega. Nii ka «Magamistubades», eriti veel paarisrakendis lavastusega «Omade vahel». Mida kõike need tegelased küll unes võivad näha – siin ongi konks!

Alan Ayckbourni «Magamistubades» lavastas Roman Baskin. Fotol näitejad Roland Laos, Nele-Liis Vaiksoo ja Karl Kalmet. | FOTO: Toomas Tuul

ARVUSTUS

Alan Ayckbourn, «Magamistubades»

Lavastaja Roman Baskin. Mängivad: Paul Laasik või Andrus Eelmäe, Kersti Kreismann, Nele-Liis Vaiksoo, Hilje Murel, Tõnu Kilgas, Karl Kalmet, Piret Krumm, Roland Laos

Projektiteatri Kell Kümme esietendus 10. augustil Ohtu mõisa tallisaalis

Tagasi üles