Filmilindifestival kandis külalised projektoripõrinal minevikku

Natuke enne kella nelja laupäeval läks taevas Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga kohal nii tumedaks, et filme oleks võinud näidata vabas õhus, ja taevane surround-süsteem köhatas korraks oma bassikõlarid puhtaks. Pärast väikest vihmarabinat liikus äike Virumaad rüüstama ja filmilindifestival sai hoo sisse.

Teist aastat toimuv filmilindifestival saab teoks Tallinna Sõpruse kino ja Tartu Elektriteatri ühisel korraldamisel ning seal näidatakse filme vaid 35 mm filmilindilt ja loomulikult vastava projektoriga. Pärastlõuna ja öö jooksul käis projektorilambi eest läbi peaaegu veerand tonni ja 20 kilomeetri jagu filmilinti.

Filmilindifestivali teeb erakordseks toimumispaik, Järva-Jaani vanatehnika varjupaik. Sajad eelmisel sajandil sündinud sõidu- ja veoautod, bussid, trammid, trollid, traktorid külg külje kõrval vaikselt murupinda vajumas ja roosteks muutumas annavad suurepärase tausta vana filmiprojektori iseloomulikule põrinale. Oli aeg, kus kõik see oli tehnika viimane sõna.

Omapärane hõllandus vallutas vanatehikaplatsi siis, kui eha taeva roosakaslillaks värvis ja süttisid antiikmasinate vahele tõmmatud valgusketid. Värvilistest riideribadest vanikud ja muusikalava poolt aeglaselt voogavad seisundihelid tekitasid unenäolise tunde, nagu viibiksid mingil poole sajandi tagusel hipide koosviibimisel. Kõik on nii sõbralik, ilus ja hea.

Tänavune programm kandiski koodnime ULM ja selle põhiosa tuli näitamisele vanatehnika nekropolist paarisaja meetri kaugusel asuvas kinomuuseumis. Sisse juhatas programmi Grigori Kromanovi «Hukkunud Alpinisti hotell» (1979). Ilmselt on paljud seda vendade Strugatskite samanimelise romaani järgi vändatud, õigusega kultusfilmi tiitlit kandvat teost hiljuti vaadanud märgatava parema kvaliteediga, kui see laupäeval festivalil ettekandele tuli. Film on 2009. aastal digitaalselt restaureeritud.

Miks peaks keegi tahtma vaadata filmi ähmaselt 1,5-meetrise diagonaaliga ekraanilt (ma olen näinud suuremaid televiisoreid), kus värvid on pleekinud ja pilt fookusest välja läheb? Kuna festivalisaalides puudusid eraldi projektoriruumid, siis summutas projektori urin tagapool istujate jaoks ekraani kõrvale paigutatud lairibakõlarite heli.

Kui näiteks Sõpruse kinos filmilindilt projitseerimisel liimitakse eraldi rullid üheks suureks kokku, nii et film jookseb järjest lõpuni, siis kinomuuseumis oli kasutusel kaks projektorit: ühelt jookseb kümneminutiline lõik lõpuni ja siis peab projektsionist teise sünkroonselt käivitama, nii et vaataja midagi aru ei saaks. Alati see ei õnnestunudki ja rullivahetamine oli nii mõnegi vaataja jaoks põnevam vaatepilt kui ekraanilt nähtav.

«Sellises keskkonnas filme vaadates on mõju hoopis teistsugune, kui sedasama ülihea kvaliteediga 4K- või 8K-lahutusteravusel vaadata,» ütles üks festivali vedajatest, Andres Kauts Elektriteatrist. «Kaduv tehnoloogia, enamikus kinodes pole seda enam võimalik kogeda.»  

«Terve maailm ajab numbreid taga, olgu need majandusnäitajad või 4K-lahutusteravus. Aga filmilindi puhul on kihvt just see, et sa näed ise projektorit ja saad aru, kuidas see pilt reaalselt ekraanile jõuab. Digimaailmas tõlgendatakse reaalsus lihtsalt numbriteks,» kinnitas Tõnis Jürgens Sõpruse kinost. Mõlemad on noore põlvkonna projektsionistid, kes hoiavad elus Eesti staažikaima projektsionisti, ka Kino-Velloks hüütud Vello Kolnese pärandit.

Mehed tunnistavad, et nende armastus filmikunsti vastu alagas VHS-makkide ajastul, Kauts on isegi VHSile filmi teinud. VHS, nagu ka vinüülheliplaadid, on analoogtehnoloogia ja see maailm Kautsi ning Jürgensit paelubki.

Filmilindilt filmi vaatamine sarnaneb paljuski vinüülheliplaadilt muusika kuulamisega. Füüsiline koopia pole pärast seda, kui ta on grammofoninõela alt või projektorilambi eest läbi käinud, enam selline nagu enne. Ikka kaovad mõned nanomeetrid mateeriat igavikku, halvemal juhul sünnib mõni kriips või kraaps, mis igavesti kuuldavaks ja nähtavaks jääb. Iga esitus on ainulaadne, kui mitte füüsiliselt jälgitavalt, siis tunnetuslikult ikkagi.

See tunne on meie identseid koopiaid võimaldavas digimaailmas haruldane. Tänavu maikuus «Sõprus Bukowskiga» toimunud retrospektiivil võisid huvilised reaalajas jälgida nähtust, mida on kunstilistes filmides tihti kasutatud: filmilint läks keset seanssi lihtsalt põlema.

Minu jaoks jäi festivali suurimaks elamuseks Frederico Fellini filmi «8 ½» (1963) linastus. Fellini austajana olen seda filmi korduvalt vaadanud nii kinos, koduprojektoris kui teleris, aga just kinomuuseumi seansil tekitas sellise tunde, et nüüd on film täpselt õiges vormis ja keskkonnas.

See omakorda tuletas meelde Giuseppe Tornotore 1988. aasta filmi «Nuovo Cinema Paradiso», kus väikeses Itaalia kolkas kasvab tulevane kuulus režissöör üles külakino projektsiooniruumis. Kui Tornotore filmi projektsionistidele mainida, löövad neil silmad särama ja nad väljendavad innukalt sellega seotud romantilisi tundeid. Jürgens unistas juba  kümmekonna aasta eest koolipoisina Sõprusest mööda käies, kui lahe oleks seal projektsionistina töötada. Sama tööd on teinud ka tema isa ja vanaisa.

Nõukogude ajal õpetati kinomehaanikuid välja Tallinna 2. tehnikakoolis. «Tänapäeval pead saama mõne vana kooli projektsionisti õpipoisiks. Õpid meistri käe all ja organisatsioonimälust,» rääkis Kauts.

Festivali kõige tähelepanuväärsem linastus oli kinomuuseumis toimunud Alexandro Jodorowsky maagilise ja müstilise filmi «La montaña sagrada» («Püha mägi», 1973) vaatamine. See on kindla peale üks neid filme, mis kiretus digitaalses vormis palju kaotab. Koopia on ka haruldane, pärit otse New Yorgi filmiarhiivist.

Aga selle ja ka festivali lõpufilmi, Leos Carax’ «Holy Motorsi» (2012) puhul hakkas tunda andma see, mis festivali just nii mõnusaks teeb: väiksus ja intiimsus. Ei kinomuuseum ega kinotelk suutnud kõiki huvilisi mahutada. Terve see festival on pigem nagu kontsert mõnes sumedas jazz’i-keldris, mitte superstaari staadionisõu.

Siin ongi oht: ma väga loodan, et filmilindifestival jätkub ka järgmistel aastatel, aga sellegipoolest suuremaks ei kasva. Saagu sellest siis sündmus neile vähestele valitutele, tõelistele fanaatikutele, kes kõik saadaolevad piletid kohe eelmüügist esimese poole tunniga ära ostavad.

Filmilindifestival 2

19. augustil 2017 Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas

Linastus neli täispikka mängufilmi

Eriprogrammid:

• Nõukogude multifilmid
• Sõjaeelsed Eesti filmid programmis «Ajaloolisi-unenäolisi vaateid pealinnale»
• «Dekaad Eesti ulmefilmis» (Raul Tammeti ja Roman Baskini filmid)

Meelelahutuseks DJd, filmiviktoriinid, pingpongiturniir, seiklusmäng ja animatsioonitöötuba