Segakoorid, kus keegi ei seganudki

Tõnu Kaljuste juhatamas Haapsalu toomkirikus Eesti Segakooride Liidu suvekooli orkestrit ja koori. Foto: Erki Aavik

Kirikus ongi mõnus, iseäranis Lõuna-Prantsusmaal või Baieris või Baden-Württembergis katedraalis hommikupoolikul, vaheldumisi raamatut lugeda ja mõtiskleda. Seal ei meenu seda süütunnet, mida eestikeelsed ja evangeelsed hingekarjased külmavõitu kodumaal kirikuuksest sisenejale kaela riputama kipuvad.

Ja siis on ka mõnus, kui kirikus musitseeritakse, innukalt, pühendunult. Kui kantakse ette head, väga head muusikat, sellist, mis ei nõua esitamiseks ega väljakannatamiseks punsli eli.

Pühapäeval, Eesti taasiseseisvumise aastapäeval kanti Tõnu Kaljuste juhatusel Haapsalu toomkirikus ette Mozarti «Vesperae Solennes de Confessore» ja Erki Pehki juhatusel Gabriel Fauré (1845-1924) «Reekviem».

Pühapäevased segakoorid toomkirikus olid tähelepanuväärsed – Eesti Segakooride Liit pidas Haapsalus suvekooli ja toomkirikus laulsid kaks selleks puhuks kokku seatud ja kokku harjutanud koori, üks Mozarti vesprit, teine Fauré «Reekviemi». Justkui suvekooli lõputööks.

Mozarti koor oli vägev, oma 70–80 lauljat, saatjaks üle-eestiline noorte sümfooniaorkester, dirigendiks, nagu öeldud, Tõnu Kaljuste. Kooris oli muidugi selge naiste võim ja selle taipamiseks ei pidanud prillegi pähe panema – kuulamisest aitas. Õigustuseks: sopranid kõlasid ühtselt, noored lauljad täitsid toomkiriku helgete helidega. Ja muidugi mõista oli tore vaadata kümneid vaat et ainiti juhile kiindunud säravaid silmapaare.

Kaljuste on nii kogenud dirigent, et muusika püsis kõigiti koos ka vähesest prooviajast hoolimata ning saali paistis, et ta seda muusikat juhatades suisa lustis. Orkestris aga, just selles nimekohases noorte seltskonnas, paistis olevat masendus, ikkagi reekviem...

Küpsemad ja kogenumad muusikud, 1960.–1970. aastate koolivennad-õed ja 1980. aastate endised kolleegid, keda noorteorkestris oli ligemale poole koosseisu jagu, nemad ei teinud sellest saladust, et saavad teoseist ja ettekandeist rõõmu ja nemad hoidsid üleval ka orkestri nimes lubatud nooruslikkust.

Muusik ei pea häbenema, et ta teeb oma tööd innuga, ta ei pea varjama, et talle see töö mõnikord koguni meeldib. Olgu sellelt kontserdilt näiteks valitud oma pilli tõttu sageli orkestri publikupoolses servas töötav Janel Altroff, kontrabassikunstnik, kelle innukas ja pühendunud musitseerimine helidele lisaks ka selgesti näha on. Selline esinemine jätab tervest bändist usutava mulje.

Solistid... Kas lugejad ikka teavad, mis vahe on solistidel ja terroristidel? (Õige vastus: terroristidega saab läbi rääkida.) Mozartit laulsid Arete Teemets, Evelin Ester, Valter Soosalu ja Tamar Nugis. Päris hästi laulsid, kuigi võib arvata, et publiku hulgas laulmine, nii et paar rida kuulajaid seljataha, orkestri poolele jäi, on solistidele üsna ebamugav. Ja seetõttu puudus silmside ka dirigendiga, millist asjaolu silmas pidades oli kooskõla igati suurepärane.

Laulja pill on tema keha, ja kõik. Laulja peab oma imetillukeste häälepaeltega ja sellega, mis Jumal paeltele toeks on andnud, hakkama saama. Valter Soosalu ja Tamar Nugis on Carrerase sorti heas vormis ja üldse mitte Pavarotti-sugused hedonistid, kuid mõlemal oli hääles jõudu piisavalt.

Meeshäälte puhul sean küsimuse alla mõnel puhul nasaalse tooni poole kaldumise. Võib oletada, et toomkiriku pikk ja avar võlvikaja teeb lauljatele intoneerimise, häälestumise mõne tuhmima saaliga võrreldes raskemaks ja eks siis otsitakse vokaalsetest viguritest abi. Aga – mida üks endine instrumentalist ka laulmisest teab, nii et antagu see heatahtlik oletus mulle lahkesti andeks, kui see ei peaks paika pidama!

Daamide – Arete Teemets ja Evelin Ester – kooslaul tuletas kohati meelde Anna Netrebko ja Elina Garanca Delibes’i lilleduot (no enam ilusamini ei oska ma kiita!). Esialgu tundus, et sopran on oma registrid valla päästnud, kõrged võlvid oma vankri ette rakendanud, ja nüüd sõidabki täie auruga... lõpuni.

Muusika edenedes kuulsime aga nõtket dünaamikat. Evelin Ester laulis end pigem ansamblisse sobituma kui solistiks ja eks see ole igas ansamblis üks tänuväärne, kuid harva tehtav töö. Vokaalkvarteti häälestuminegi oli päris rahuldav, ei – ikka päris hea kohe! (Kuigi – parandamis- ja harjutamisruumi on – nagu alati...)

Teose täht on kahtlemata 5. osa, «Kiitke Issandat, kõik rahvad...». Muusikasõbrad tunnevad selles vihjeid nii mõnelegi Mozarti muule teosele. Arete Teemets alustas laitmatu pianissimoʼga. Ta pööras kiriku pika ja artistile keerulise kaja suurepäraselt oma kasuks, juhtis muusikat, nagu kogenud karjane keerulisel mägirajal. Ka lõpp õnnestus solistil haruldasse vaikusse suigutada. Kui vaid viiulid natukenegi Arete õrna tooniga oleksid viitsinud ühineda...

Ja üldse, mis sest, et 1944. aastal alanud viiuli-ikaldus pole veel päriselt üle läinud, mis sest, et orkestrantidele makstakse kuritegelikult vähe! Kui juba sai kodust välja tuldud, siis võiks ju teisi rõõmustada ja ise kah natuke nautida! «Magnificat» peaks innustama kogu teose ainukest (?) kindlat (!) võimalust lasta signaalidel särada, kuid seda võimalust trompetid ei kasutanud, Kaljuste selgest (sõnasõnaliselt) näpunäitest hoolimata. Sellest nõuanne noortele: tehke, nagu dirigent näitab!

Kuigi – orkestrantide alatine argument! – dirigendist ei tule ju ühtegi häält ja sissemängimine (ehk valesti mängimine) tundub olevat muusiku isiklik süüküsimus, siis ettekande eest vastutab ikkagi tema, dirigent. Lahja poolpiuksutamine on alati suurem häbi kui julge sissemäng... Ja kriitika küpsematele: tromboonid, kogenud moosekandid, oleksid võinud ju eesmist rida, trompeteid julgustada! Selleks ju vanemad kolleegid orkestris on! Mitte ainult ise õigesti mängimiseks...

Selle nurisemise vastukaaluks veel üks tähtis tähelepanek Arete Teemetsa esinemise kohta: väga ilus naeratus. Tänan!

Gabriel Fauré «Reekviemi» ettekandmiseks tuli lavale uus koor, vaat et poole väiksem eelmisest. Orkestrisse lisajõud – peamiselt puupillid, dirigendiks Erki Pehk. Koori esimeste akordide häälestumine, tämber, tasakaal – kõik õnnestus, see lõi usaldusliku õhkkonna.

Kooris kõlas taas naiste võim, mis seekord pigem silma kui kõrva hakkas. Siiski, Fauré koori puhul oli meeshäältes kuulda rabedust, kahtlevat kahinat. Seevastu naiste pool tõi pähe kahtlase võrdluse: kas koor kõlab nüansirikkamalt, kui selles laulab rohkem eri küpsusastmega hääli? Kas mitmekülgsus ja kogemus pakuvad konkurentsi nooruse jõule ja särale? Las kogenumad kuulavad, mõtlevad ja ütlevad! Kui ütlevad.

Koori üldine, eriti aga naishäälte tämbritest tiine kõla ja hea dünaamika olid nauditavad iseäranis «Au Kuningas», ja pigem kogu teose vältel. Järgnenud «Sanctus» paneb unustama, mida targutajad on Fauré sildistamiseks kirjutanud (et kohati klassik ja kohati romantik ja ainult mõnikord ... mingi –ist). See muusika on nii hurmav impressionism, helge meeleolu, millel pole mingit silti vaja! Ja koori poolt oli see väga tundlikult lauldud. Pisut kiidusõnu ikka ka keelpillidele, vioolad üllatasid Fauréd mängides mitu korda («Päästa mind, Issand» ja veel mujalgi).

Arete Teemetsalt võis kuulda samasugust tundelist esitust kui Mozartis, iseäranis «Pie Jesu Domines». Ja ikka suur tänu naeratuse eest! Tamar Nugise pakutud tämber sobis prantsuse muusikaga palju paremini kui Mozartiga. Ka siin võis oma osa mängida laulja asukoht, sest Fauré koosseis võimaldas laulda palju loomulikumas kohas – publiku ees (ja samal ajal ka peaaegu, et orkestri (s)ees) ning näha dirigenti; polnud ka keerukat ülesannet tenoriga häälestumist timmida. Niisiis tõeline solistivabadus.

Õnneks ei hoolinud Fauré psalmide sõnadest ja nii oli «Värisema olen hakanud ja kardan...» kontserdi lõpetuseks sobivalt helge muusika, päris Claude Monet kohe.

Orketrantide tähtsuse rõhutamiseks – sest nii kaua ja nii suure tööga ei pea maailmas ühtegi teist ametit õppima kui muusiku-instrumentalisti oma – soovitan korraldajatel-toimetajatel kavalehel ka orkestrantidele vähemalt niipaljukest tähelepanu pöörata, et kontsertmeister – kõnealusel juhul siis koguni kontsertmeistrid – nimetatud saaksid. Olgu see väike täiendus siinkohal lisatud: Eva-Maria Sumera (Mozart) ja Iida Teppo-Gualandi (Fauré).

Segakooride suvekooli korraldajate poolt, kelleks oli peamiselt Katrin Puur, oli see üks ilus üllatus ja õnneks oli toomkiriku saal ka kuulajaist tulvil.

***

Eesti Segakooride Liit

Suurvormide kontsert «Loojangu muusika»

Dirigendid Tõnu Kaljuste ja Erki Pehk

Haapsalu toomkirikus 20. augustil