Rein Langi, Viktor Siilatsi ja Urmas Nemvaltsi muljed Ruja kontserdilt

20. augustil toimus Tallinna lauluväljakul ansambli Ruja ainukordne taasühinemiskontsert «Eesti muld ja Eesti Ruja». Üle pikkade aastate astusid taas koos lavale Ruja originaalkoosseisu liikmed Jaanus Nõgisto ja Rein Rannap. Solistidena esinesid Kadri Voorand, Ott Lepland, Robert Linna, Kristjan Kannukene, Priit Võigemast ja Karl Vilhelm Valter. Postimehele jagasid oma muljeid meediaärimees, poliitika ja endine Ruja manager Rein Lang, ettevõtja ja endine videokunstnik Viktor Siilats ning karikaturist Urmas Nemvalts.

Rein Lang:

Kontserte tehakse selleks, et edasi anda mingit emotsiooni. Aga mina, kes olen nii palju näinud ja ise teinud, ei vaata kontserte emotsionaalse, vaid professionaalse pilguga, kuidas on kontsert produtseeritud. Oli vahva asi – rahvast oli palju ja rahvale meeldis. Vaeva oli nähtud, proovi oli tehtud, see, et Rein Rannap suutis Laur Joametsa ära rääkida ja panna ta koos Andres Põldrooga lavale, oli võimas. Niukest asja on väga vaja, juba nende kahe tüübi pärast tasus kontserdile minna. Lavale oli saadud Eesti kõikide aegade kõige ägedam rock-bänd – kui Andres Põldroo ja Laur Joamets ühel laval mängivad, siis peabki tulemus võimas olema. Kui sellele veel lisandub Rein Rannapi muusika, mis oma olemuselt on tõeline suure lava rock – võrdlus Queeni viimaste aastatega oleks küll natuke üle pingutatud, aga üsna lähedane –, siis tulebki hea tulemus. Kaks kitarristi, Põldroo ja Joamets, jätsid kustumatu mulje, lisaks siis veel Jaanus Nõgisto. Bändi rütm, sädelevad kitarristid ja uskumatult hea klahvpillimängija ja Kadri Voorand, noh, ei ole midagi öelda, kihvt oli. Kui veel mõelda, et kui see kõik oleks juhtunud ajal, mil need lood kirjutati, siis oleks see juuksed püsti ajanud. Kui Kadri Voorand laulma hakkas, siis oli selge, et tuleb suur purakas. Näiteks «Musta lindu» on erakordselt keeruline esitada, Alendril oli sellega aeg-ajalt suuri raskusi. Kadri Voorand on hetkel Eesti kõige kõvem laulja, aga mind üllatas, et Voorand suutis end kehtestada ka suurel laval ja rock-bändiga. Ükskõik kui head meeslauljad ka ei oleks, siis nende taustal saad aru, kui hea laulja oli Urmas Alender. Tänastest meeslauljatest ei suuda keegi seda muusikat nii omaks võtta, selleks peaks selle muusika sees elama, ühest projektist jääb väheks. Ruja kokku tulemine ning lugude ette kandmine on kaks erinevat asja. Pühapäevasel kontserdil kanti ette Ruja lugusid. Kui rahval on vaja, praegu ning ka kümne aasta pärast on sellist muusikat vaja, siis tuleks veel Ruja muusika kontserte korraldada. Eestis on väga palju kirjutatud ajatut muusikat, Ruja laulud on ka ajatud. On väga tänuväärne, et Ruja laulude kontsert tehti just 20. augustil. See oli väga õigel hetkel õiges kohas

Viktor Siilats:

Kontserdi alguse sound oli täpselt nagu 70ndatel, siis kui veel Saksa DV võimendajad olid. Aga üsna ruttu läks tänapäevaseks. Uskumatu oli mäletada ikka veel kõiki neid laulusõnu peast! No peaaegu kõiki... Sügislaul ehk «Oh vabadus». Selle ajal tuli meelde, et seda lugu sai lastud Harku naistevanglas toimunud diskol ja sellega konkureeris vaid Anne Veski «Jätke võtmed väljapoole!». Eesti videoprojektsiooni pioneeri ja esimese videokunstnikuna ütlen, et projektsioon oli igati tasemel, aga graafikal on veel arenguruumi (millegipärast näidati Eestimaa looduse asemel mingeid täiesti suvalisi kaljuseid mägesid). Oleks lootnud enamat, kuna visuaalne meedium on proge juures ülitähtis. Samas, need tornkraanad, mida vahepeal näidati: ehk olid need Dvigateli kraanad, kus Alender kraanajuhina töötas, et Vene sõjaväest pääseda? Tundsin tõsiselt puudust loost «Miks lahkuvad meilt luik ja hani ja miks ei ela siin pingviin...» Aga üldmulje oli ikkagi nii võimas, et jättis varju Ruja suureeskujude – YESi ja ARW (Anderson, Rabin, Wakeman) – selleaastased kontserdid! Oli täiesti erakordne elamus, mis igati sobis taasiseseisvumisaastapäeva. Alenderit ei asenda paraku keegi! Nii nagu ka Freddy Mercuryt. Juba see pilk! Solistidest üllatas/ei üllatanud Kadi Voorand, kuivõrd hästi talle Ruja looming sobis ja kui võimsalt ta seda esitas! Tänu teile, Rein, Jaanus, Tiit ja Jaan (Elvast)! Ja muidugi võrratu Andres Põldroo! Teie olite ju tegelikult need, kes kangutasid hiigelmüürist esimesed kivid!

Urmas Nemvalts:

Ruja oli minu lapsepõlves «kuum kaup». Aga sellele kontserdile läksin ma väikese eelarvamusega, kuna kõik need ülessoojendatud asjad pole end enamasti õigustanud. Aga see, mis ma seal nägin ja kuulsin, oli väga maitsekalt tehtud ning toimis igati. Rannap oma kolme erineva klaveriga oli super, samuti Nõgisto pillimäng ja see, kuidas ta «Tangot» laulis. Kõik need erinevad solistid, kes seal olid, lummasid mind oma vokaaliga ning haakusid Ruja omaaegsete lauludega väga hästi. Ning üllataval moel ei häirinud see üldse, et seekord ei laulnud neid lugusid Urmas Alender. Eriti võimas oli Kadri Voorand. Ehkki tegu polnud Ruja ametliku kontserdiga, oli see minu jaoks täielik Ruja.