Kontsert terrorihirmus

Eesti Festivaliorkester, solist Lisa Batiashvili, dirigent Paavo Järvi Foto: Seilo Ristimäki / Turu Muusikafestival

«Kas sa soome keelt oskad?» küsib ühtäkki bussis minu selja taga istuv, viiulirühmas mängiv Andres Kaljuste ja ulatab mulle oma telefoni. Eksida pole võimalik: Turus on äsja toime pandud terrorirünnak – kaks inimest surnud, kaheksa haavatud. Esimene mõte, mis peast läbi käib, on see, et kontsert jäetakse ära – tundub lihtsalt võimatu, et keegi üldse sellise tragöödia ajal kodust välja tuleb. Nagu hiljem selgub, jäetaksegi Turu toomkirikus toimuma pidanud kontsert sel õhtul  ära ja kirikus avatakse psühholoogiline tugikeskus.

Laupäeval, Turu muusikafestivali lõppkontserdi päeval, on kogu Soomes lipud pooles vardas. Turus on inimesed täielikus šokis, linn on pea inimtühi, kuid julgemad kogunevad siiski traagilist sündmust mälestama Ylioppilaskatu ja Aurankatu nurgale metallaiaga piiratud ala juurde, kuhu on kuhjatud lilled ja küünlad. Seistakse, vaikitakse ja pühitakse pisaraid.

Kui üks aeg ja koht saavad ühele vastloodud orkestrile – sel aastal Paavo Järvi kutsel parimatest eesti ja rahvusvahelistest muusikutest loodud kollektiiv, mis teeb oma esimest ja üliolulist rahvusvahelist debüüti – olla emotsionaalselt keerulised, oli selleks saatuse tahtel laupäev, 19. august Turus. Eelmise päeva hommikul Tallinna sadamasse kogunenud elevil ja Pärnu muusikafestivali ülimalt õnnestunud kontserdist tiivustatud muusikud ei osanud uneski aimata, mis neid ühes armsas Soome linnas ees ootab… Teel Turusse hakkasid justkui halva eelaimdusena kogunema rasked vihmapilved, ilm tõmbus sügiseselt halliks ja jahedaks.

19. augusti hommikuks on aga teada, et festivali lõppkontsert ära ei jää. Orkestriliikmed harjutavad vaid mõnisada meetrit tragöödiapaigast asuvas hotellis selle teadmisega juba hommikust saadik sõna otseses mõttes nii, et higi leemendab, ning ilmselt on selles ka  kogunenud emotsionaalsetest pingetest vabastav moment.

«Olen väga kurb seda öeldes, kuid olen dirigendina sellises olukorras juba viiendat korda.» Järvil on tulnud oma Pariisi orkestriga lavale minna nii 2015. aastal Bataclani kontserdimaja kui ka 2016. aastal Niceʼi jõhkrate terrorirünnakute järel.

Turusse kohale tormanud soome ajakirjanikud, kes peaasjalikult tulid kajastama rünnakut, ei saa üle ega ümber õhtuks kavandatud kontserdist. Veel tund enne kontserdi algust ei olnud laiemale ringile teada, kas kava muudetakse või mitte. Jõuan mõttes üllatuda, kui kuulen, et esialgu pole muudatusi ette näha. Võimatu on ette kujutada, et selle kurbuse keskel pahvatab esmalt saali Carl Nielseni «Aladdini süidi» «Idamaine pidulik marss»…  Seda enam, et Järvil on oskus seesugused tundlikud momendid alati hästi ära tunda ja leida viis, kuidas seda – nii muusikuile kui publikule emotsionaalselt keerulist olukorda – lahendada.

Selle kurva kogemuse olemasolu tõdes Järvi ka vahetult enne kontserti Helsingin Sanomate TV ajakirjanikule Vesa Sirénile antud intervjuus: «Olen väga kurb seda öeldes, kuid olen dirigendina sellises olukorras juba viiendat korda.» Järvil on tulnud oma Pariisi orkestriga lavale minna nii 2015. aastal Bataclani kontserdimaja kui ka 2016. aastal Niceʼi jõhkrate terrorirünnakute järel.

Ajakirjaniku küsimuse peale, kas tal käis ka peast läbi mõte kontsert ära jätta, vastas Järvi: «Ei, minu esimene mõte oli, et kontsert peab igal juhul toimuma. Kui me seda ei teeks, saavutaksid terroristid oma eesmärgi: purustada meie elu, lüüa see pea peale, külvata hirmu. Kui leinaajal tunduvad sageli sõnad tühised, on muusikal samas olukorras võime öelda palju rohkem.»

Just selle veendumusega  ja äärmiselt suure meelkindlusega tõi Järvi oma orkestri pea pilgeni täis Turu kontserdimaja publiku ette. Kuid seda, et osa publikust siiski veidi kõhkles (tundus kuidagi kohatu juubeldada, kui tegelikult on südames lein), oli tuhandekohalises kontserdisaalis näha – kirjade järgi viimseni välja müüdud saalis leidus siiski mõnikümmend tühja kohta.

«Huvitav, tal polegi Sibeliust kavas,» sosistab minu kõrval istuv fotograaf David. Keegi meist ei tea veel sel hetkel, mis saama hakkab. Sibelius tuleb, ja juba hetke pärast veenduvad kõik, et ilma Sibeliuseta sel õhtul poleks saanudki...  

Liigutav osavõtlikkus 

Järvi alustab kontserti pöördumisega publiku poole kolmes keeles (sh eesti keeles) ja palub kõigil tõusta leinaminutiks. Seejärel kõlab Jean Sibeliuse «Kurb valss», mis on olnud aastaid üks Järvi lemmikuid lisapalade valikus ning mida ta alati erilise tundesoojuse ja nõtkusega juhatab. Kuid nii vaikset ja valulis-kurba valssi pole siinkirjutaja Järvi esituses veel kunagi kuulma juhtunud.

Kui Pärnu lõppkontserdil kõlas teos imekauni ja veidi unelevana, siis nüüd oli see tume peegeldus eelmisel päeval Turu linnaväljakul toimunust – surma lähedusest vapustatud ELU, mis šokist rabatuna arglikult toibuda püüab, sügavalt kõhkleb, kuid end lõpuks siiski sirgu ajab, leides üles oma kestmise mõtte, usu ja uue lootuse…

Seejärel Järvi lahkub ning naaseb lavale, kaasas sootuks teised meeleolud: alles nüüd kõlab Carl Nielseni «Aladdini süit», mille «Idamaine pidulik marss» on nüüd täpselt õiges kohas, lüües õhu kurbusest hoobilt puhtaks. Pärast selle lõppu on selgelt tunda, et publik on Järvil täiesti peos ning saal on täidetud uue ja puhta energiaga. Kui vaheajal publikuga juttu teen, märgivad kõik kui ühest suust: Järvi pöördumine ja kontserdikava muutmine mõjusid ülimalt liigutava žestina. Paljud ei suuda sellest rääkides silmi valguvate pisarate tõttu enam oma mõtteid lõpuni koguda.

Carl Nielseni «Alladini süit» oli paljudele esmakordne kohtumine taani helilooja loominguga ning selle värskus, uudsus ja helged meelolud sobisid kuulajate sõnul kavva kui valatult. Taani luuletaja Adam Oehlenschlägeri «dramaatilisele muinasjutule» «Võlulamp» kirjutatud süidi esimene osa «Idamaine pidulik marss» viiski publiku hetkega uuele lainele ning teose viimane osa «Neegritants» on juba nii tuline ja särtsuv, et pühib viimasedki kurbuseriismed.

Suurepärane solist

Järvi kaalus orkestri debüütturnee eel kahe fantastilise noore naisviiuldaja – Janine Janseni ja Lisa Batiashvili vahel. Lõpuks tegi ta ettepaneku Batiashvilile, kes hoolimata sellest, et just august on aeg, mil ta kodumaale Gruusiasse puhkama sõidab, nõustus puhkust edasi lükkama. Need, kel õnnestus Pärnu muusikafestivali lõppkontserdil kuulata Batiashvili ettekandes Pjotr Tšaikovski «Viiulikontserti D-tuur», said juba siis peadpööritava elamuse ning kuigi tundub, et enam paremaks minna ei saa, siis saab küll! Turus kõlav ettekanne on veel kraadi võrra täiuslikum.

Eesti Festivaliorkester, solist Lisa Batiashvili, dirigent Paavo Järvi Foto: Seilo Ristimäki / Turu Muusikafestival

Publik võtab pakutu tänuga vastu ning pole kahtlustki, et Batiashvili on Järvi poolt õigeim valik, kellega maailma vallutamist alustada. Juba 12-aastaselt koos perega võõrsile elama asunud, seal muusikahariduse saanud ja suurepäraseks muusikuks küpsenud noor grusiinitar on oma tehnilises virtuoossuses ja inimlikus sarmis lihtsalt lummav! Soome meedia kirjutas Batiashvilist vaimustusega («kogu Soome oli temasse armunud») juba siis, kui ta 16-aastaselt noorima osavõtjana Sibeliuse konkursil osales.

Kui Batiashvili on neli korda tagasi kutsutud, pöördub ta publiku poole ja esitab kõigi terroriohvrite mälestuseks samuti Pärnus kõlanud Gia Kantšeli muusikapala «V&V» viiulile, häälele ja keelpillidele. Kantšeli on öelnud, et selles lühikeses palas püüdis ta vastandada igavest (jumalikku häält – kuulsa gruusia laulja Hamlet Gonašvili)  ja tegelikku (sooloviiul ja keelpilliorkester). Jumaliku ja tegeliku kohtumine sel õhtul selles saalis toob kaasa imelise harduse. Isegi mehed pühivad pisaraid ja taskurätikutel oli kõvasti tööd.

Muusikaõhtu lõpetab Dmitri Šostakovitši «Sümfoonia nr 1», mida kirjutades oli autor vaid 19-aastane. Seda peetakse muusikateadlase Antti Häyryneni sõnul üheks muusikaajaloo õnnestunumaks sümfooniadebüüdiks, milles kohtuvad nooruse iseteadlikkus ja haavatavus, muusikaline grotesk ja pateetika. See on muusikaõhtule võimas lõpp.

Muusika puhul peavad nii muusikud kui ka publik sageli ideaaliks tunnet, et Suur Muusika sünnib siin ja praegu, et ollakse ainukordse hetke osaduses. Turus lisandus sellele veel üks mõõde: siin ja praegu on muusikal võime anda inimestele tagasi elujulgus, tõrjuda eemale ängistav hirm. Muusika pole vaid pühitsus ja joovastav elamus, mis tõstab taevastesse kõrgustesse – muusikal on harukordne võime kummarduda kõige sügavama valu kohale ja pakkuda tröösti seal, kus  sõnad on ülearu… Seda muusikat, siin ja praegu oli inimestele väga vaja.   

EESTI FESTIVALIORKESTER (EFO)

• Eesti Festivaliorkester annab oma esimese välisturnee lõppkontserdi eeloleval neljapäeval, 24. augustil Stockholmis Berwaldhallenis.
• EFO tuli esimest korda Paavo Järvi käe all kokku 2011. aastal, kandes toona nime Pärnu Festivaliorkester.
• Orkester on olnud kõikide Järvide suvefestivalide peamine muusikaline kandejõud ja Paavo Järvi peab EFOt oma kõige olulisemaks muusikaliseks väljundiks.
• EFO koosneb parimatest eesti orkestrites töötavatest muusikutest, selle tuumiku moodustavad Tallinna Kammerorkestri 15 liiget, välisriikides edukat karjääri tegevad eestlastest ja paljude Euroopa orkestrite solistid. Orkestri kontsertmeister on Florian Donderer (Saksamaa). 
• Esimese välisturnee käigus anti (antakse) kontserte Jurmalas, Turus, Kopenhaagenis ja Stockholmis.