Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lahing kaheksasada aastat hiljem: ajaloolasel tõusevad juuksed püsti

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lõhavere linnamäel etendus augustis Peep Maasiku lavastus «Lembitu-kuningas ilma kuningriigita», peaosas Ott Kartau. | FOTO: Kevin Kohjus/TeMuFi.

Lõhavere linnamäel augustis etendunud «suurest ajaloolis-eepilisest suvelavastusest» (autorite endi žanrimääratlus) «Lembitu – kuningas ilma kuningriigita» võiks kirjutada väga erinevatest vaatepunktidest ning jõuda lausa vastupidiste hinnanguteni.

Nähes, kuidas Urmas Lennuk on ajaloofaktidega ümber käinud, tõusevad tõsiajaloolasel muidugi juuksed püsti. Läti Hendrikust (Rauno Kaibiainen) on tehtud joodik ja reetur, kes arvab teadvat, et maa on ümmargune ja tiirleb ümber päikese. Lembitu (Ott Kartau) kõneleb juba XIII sajandil eesti rahva iseseisvuspüüdest ja Kaupo (Märten Matsu) õpetab talle, et «natu on meie tramp» (ning teenib sellega loomulikult vaatajate homeerilise naeru). Tagatipuks tehakse tule ja mõõga abil meie esivanemaid ristinud piiskop Albertist (Elar Vahter) väsinud rahuarmastaja ning suur Lembitu austaja ja tulevase Eesti riigi etteennustaja

Peen teatritundja lööb silmad maha, tõdedes, et tüki lavastaja, Viljandi Kultuuriakadeemia II kursuse teatritudeng Peep Maasik ei evi veel just eriti tugevaid näitejuhivõimeid ning on (vähemalt esimeses vaatuses) hätta jäänud ka masside liigutamisega. Nüüdisaegse videokunsti hindajat hämmastab, kuivõrd olematu võib tänapäeval olla ühe lavastuse videorežii, kuigi munga- ja mõõgavennarüüdes kaameramehed tegutsevad lausa näitelaval.

Lõhavere linnamäel etendus Peep Maasiku lavastus «Lembitu-kuningas ilma kuningriigita», peaosas Ott Kartau. | FOTO: Riinu Liis Rajal/ TeMuFi

Dramaturgiatundlikule vaatajale tundub pärast esimest osa, et Lennuk on kirjutanud kammernäidendi, kus vahelduvad paari-kolme tegelasega stseenid, lavastaja on aga millegipärast seadnud selle tohutule lavale ning segab dialoogide jälgimist platsil sihitult jooksva rahvamassi sagimisega.

Oskusliku stsenograafia austaja kirtsutab nina, et teatrikoolides kasvatatakse juba «maast madalast» lavastajaid, kes ennast ka lavakujundajaks peavad.

Professionaalsest kretinismist ennast lahti raputades hakkab aga arukas vaataja pikapeale taipama, et talle etendatakse midagi muud kui Muinas-Eesti vabadusvõitlusest kõnelevat kangelasdraamat. Teises vaatuses antakse vastus ka küsimustele ning lahenduvad tegevusliinid, mis algul panid hämmelduses õlgu kehitama

Urmas Lennuk pole ennast teadlikult lasknud segada ajaloolisest tõepärast, sest ta on kirjutanud näidendi tänapäeva Eestist ja annab selle mõistmiseks meile vihjeid tegelikult juba alguset peale. Peep Maasik pole püüdnudki lisada karakteritele psühholoogilist sügavust, sest ta on lavastanud kelle jaoks ohudraama, kelle jaoks poliitilise farsi.

Eestlastele märgilise tähendusega paigas ning ajaloolistes kostüümides mängituna kulgeb meie ees lugu sellest, et «väike hulk mehi vajab suure sõjaväe võitmiseks kavalust ja üksmeelt», nagu autorid on kavalehel sõnastanud.

Aga seda kavalust, tarkust ja üksmeelt esindas tol ajal vaid Lembitu üksi, nagu ilmutavad seda praegugi vaid väga vähesed tõelised riigimeestest rahvajuhid.

Minu jaoks mängiti Lõhavere linnamäel meile mitte 1217. aasta lugu, vaid 2017. aasta valmiste-eelse Eesti lugu, või kui soovite, siis ka 1939/40. aasta Eesti lugu. Ja sel juhul langevad ära või vähemasti vähenevad paljudki algul tegijate suhtes kerkinud pretensioonid. Stseen, kus Novgorodist kuni Saaremaani vägesid koondav ja rahvale pääsemisplaani pakkuv tark ja ettenägelik Lembitu puuri pannakse ning manipuleeritav mass valib oma uueks juhiks lihtsaid lahendusi pakkuva Ihalembi (Karol Kuntsel), ületab oma teravuselt isegi NO99 poliitilised satiirid.

Võim vedeleb maas ning «kuningakrooni» hakkavad oma pähe passima karikatuurselt  kujutatud «Ümera sõja veteran» (Jürgen Gansen), lahingutes tugevasti koputada saanud  kakleja (Silver Kaljula) ja ka lihtviisiline kepihull (Tanel Ting), kelle kõrval Lembitu suunas vaid sajatusi tulistav opositsiooniliider tundub täiesti juhtimisvõimelise isikuna. Kuid Lehola kaitsmise asemel viib populistlik juht oma võitlushimulise väe tapma hoopis võimalikke liitlasi – Sootaga hõimlasi.

Kui ristisõdurid värava all on, saabub autorite tahtel ja Lehola kangete naiste eestvõttel lõpuks siiski üksmeel (rahva päästmise nimel ulatavad teineteisele käed koguni Lembitu abikaasa ja armuke ning me mõistame, miks on näidendisse olnud vaja tuua Lembitu abielurikkumise liin!). Aga on juba hilja, sest Madisepäeva lahingu lõpptulemust autorid kahtluse alla panna siiski ei söanda.

Vaatajal on, mille üle lahkudes mõelda. Olgu või kompromisside ja põlvepikkuse poisikeseni vastupanu hinna üle. Sest tänasel Maarjamaal, kus meie presidente ja paraadegi õnnistavad ikkagi kristlikud preestrid, oleme me ju õnnelikud Kaupo ja mitte Lembitu valitud tee tõttu (seda mõtet mõtleb edasi muide endise Eesti Vabariigi rahandusministri Leo Sepa poolt Rein Sarvesaare varjunime all 1937. aastal kirjutatud suurepärane ja tänaseni lavastama jäänud näidend «Kaupo»).

Autorite valitud žanri puhul on etteheited tegelaskujude ühetoonilisusele ehk liigsed, kuigi tuleb tunnistada, et naisnäitlejad (Jaune Kimmel, Ragne Veensalu, Grete Jürgenson ja Ulrika Tolberg) ning ka peaosaline Ott Kartau olid suutnud oma kujudele elumahla lisada.

Huvitava kõrvalliinina on autorid andnud muide üsna tänapäevase hoobi ka kõikvõimalikele teadlastele-ekspertidele manatark Mauno (Artur Linnus) näol, kes ennustab tulevikku kerisekivide peale kusemise abil ning ei suuda ülevärvitud lammastki tõelisest eristada.

Kokkuvõttes on lavastaja Peep Maasik ning tohutu töö ära teinud produtsent Silver Kaljula oma lahingust väljunud võitjatena. Viimati tehti Lõhavere linnamäel päris teatrit 1962. aastal, kui Estonia esitas seal Villem Kapi ooperit «Lembitu» (2008. aastal kõlas sama teos samal kohal kontsert-ettekandena). Mastaapsele vabaõhuetendusele üle kogu Eesti kokku sõitnud hõimud tänasid tegijaid püsti seistes pika aplausiga.

Lõhavere linnamäel etendus Peep Maasiku lavastus «Lembitu – kuningas ilma kuningriigita», peaosas Ott Kartau. / Kevin Kohjus / TeMuFi | FOTO: Kevin Kohjus/TeMuFi.

Arvustus

«Lembitu – kuningas ilma kuningriigita»

  • Lavastaja Peep Maasik (TÜVKA 12. lend)
  • Autor Urmas Lennuk
  • Lavavõitlus Jaanika Tammaru (Must Kast)
  • Muusikaline kujundus Kaarel Kuusk
  • Kunstnik Marko Aatonen ja Peep Maasik
  • Kostüümikunstnik Lea Tolberg
  • Osades: Ott Kartau, Karol Kuntsel, Vallo Kirs, Silver Kaljula, Karl Laumets, Jürgen Gansen, Tanel Ting, Kristjan Lüüs, Jaune Kimmel, Artur Linnus, Ragne Veensalu, Grete Jürgenson, Rauno Kaibiainen, Märten Matsu, Ulrika Tolberg, Elar Vahter, Andri Arula
  • Esietendus 17. augustil, produtseeris TeMuFi
Tagasi üles