Spiooni igavene küsimus

John Le Carré «Öine administraator» Foto: Raamat

Vahel saab nalja sealt, kus üldse ei oota. Siin tagumiselt kaanelt, kus pealkiri ja autor üle korratud. Aga nii, et loed kõigepealt välja «Öine John». Natuke peab seks muidugi ropemat inglise keelt ka oskama. 

Muidu on vanameister ikka suurmeister. Kuigi raamat suhteliselt eakas, juba 1993. kirja pandud. Hoopis teises maailmas, kus veel rahumeeles igal pool suitsu tehti ja klaasikese tõst ei pannud inimest pareminiteadjate rünnaku alla. Mis on muidugi kõigest olustik.

Kahetsusega tuleb nentida, et raamatu järgi tehtud seriaal magati minu majapidamises maha. Naine süüdi! Vahib oma seriaale ja minu tuhvlialused huvid jäetakse häbematult tähelepanuta.

Aga võibolla on paremgi. Oleks seriaali vahtinud, olnuks seal nähtud näod pähe kinnistunud ja raamat natuke rikutud. Hugh Laurie ja Tom Hollander keerelnuks peas, nüüd läks nii, et kaks kaaki olid mu peas hoopis teiste lõustadega.

Inimeste kirjeldustest oskab mõni mees kuidagi üle libiseda, niisiis kujutlesin relvakaupmeest koleda nimega Roper tüübina, kes liiga tihti, isegi meesterahva kohta, peeglisse vaatab. Corkorani üle pea lakutud, kiilakat varjavate hõredate juustega, kelle püksiviikidega võib sigu tappa, nii et nood ei jõua arugi saada.

Lugu – kuidas endise Briti eriüksuslase, kes on leidnud enam-vähem rahu ja vaikuse Šveitsi hotelli öise adminnina, suurema eesmärgi nimel ära rikutakse. Relvakaupmees vaja kätte saada, leidsime ühe tüübi toimiku, nüüd tuleb ta kõigepealt värvata, siis teha usutavaks. Relvad nüüd relvadeks, ütleb seesama peakurigi korra: ega relvad iseenesest tapa. Et aga asja segatud mõnuained, siis muidugi.

Nagu ikka, toimetavad kuskil pruuni pintsakuga piibulõhnalised onukesed, kes heast pindist naljalt ära ei ütle. Wodehouse küll ilkus kunagi: suruge selline nurka, kohe osutub, et tal on elukutselise poksija raudne rusikas. Röntgenipilk ka.

Ega kindlalt väita julge, aga vist ma olen ühte sihukest isegi näinud. Juhtus kunagi nii, et läksin vjuud tegema Briti suursaadikuga. See oli nii ammu, et neil oma polnudki, jagasid USAga. Kust tuli kõigepealt läbi minna. Oh, tule taevas appi. Kummikindad mängu ei läinud, aga suitsud võeti küll pakist välja ja vaadati üle. Diktofon nuhiti ka läbi. Küsimusi esitati, üks jaburam kui teine. Siis pääsesin edasi, Britanniasse, mingisse tuppa. Kust juhuslikult jalutas läbi täpselt selline pruuni pintsakuga natuke kortsus ja piibulõhnaline onku, heitis mulle ühe pilgu. Ja siis lasti juba suursaadiku manu. Kes oli äraütlemata lahe sell.

Vanameistri raamatutes, niipalju kui mina neid lugenud, polegi kõige tähtsam, mis juhtub ja kes jääb süüdi. Kes saab nuhelda, kes mitte. Pigem see igavene küsimus, kas eesmärk õigustab abinõusid. Kui kaugele võib kuninganna ja maa teenimisel minna. Ja kas võib mehi lihtsalt väljale vedelema, kaarnatele saagiks jätta. Muidugi, kas majas on reetur ja kes see kõige tõenäolisemalt on.

Siin vaevlevad onukesed taas selle üle. Värvates ja nügides värsket välitöötajat läbi päris koledate tegemiste. Vargus, mõrv Cornwallis, väiksemad külmrelvad. Vahepeal hakkab sest Jonathan Pine'ist päris kahjugi. Võibolla perekonnanime kõla pärast, heh. Küll ikka võib inimene pihta saada. Küll peab ikka kogu aeg valvel olema, sest vastasel on kah oma röntgenipilguga onuke võtta. Noorel mehel veel vaev, et ilusaid naisi näidatakse tihti.

Vastuoluline väita, aga see on mõtisklev põnevik. Mida käest ei pane, kuigi küüsi ka ei näri. Mul läks kella kaheni öösel. Teie alustage siis lugemist varem, homme võib olla tööpäev.

***

John Le Carré «Öine administraator» Foto: Raamat

John Le Carré

«Öine administraator»

Tõlkija Lauri Vahtre

Varrak 2017

536 lk