Mis Dunkirkis tegelikult juhtus

Saksa armee hoidis Maginot liini tule all. Foto: SCANPIX

Esimeses maailmasõjas verest tühjaks lastud Prantsusmaa pelgas uut sõda ja kavatses seda pidada kaitsesõjana. Selleks ehitati piirile vastu Saksamaad Maginot’ liin, mida ei jõutud aga enne Teist maailmasõda mereni pikendada. Madalmaad olid end neutraalseks kuulutanud ja ka Itaalia polnud veel sõtta astunud, niisiis peeti septembrist 1939 kuni maini 1940 just Maginot’ liinil «kummalist sõda», sellal kui Saksamaa ja Nõukogude Liit Ida-Euroopas MRP ellu viisid.

10. mail kõik muutus. Hitler tungis kallale Hollandile ja Belgiale, mis kiiresti purustati (Luksemburgist sõideti lihtsalt üle). Vaja oli seda selleks, et Maginot’d vältida ja suruda vastastele peale manöövrisõda, milles sakslastel oli eelis tänu välksõjataktikale ning tanki- jm mobiilsete väekoondiste paremale organisatsioonile. Briti-Prantsuse väed läksid madalmaalastele appi, sattudes juba marsil Saksa tankikiilude küljelt tulevate löökide alla, mis lõikasid nad ära Prantsuse armee peajõududest. Ühtne juhtimine kadus ja lõpuks pressiti 400 000 meest vastu merd, umbes 30 kilomeetri pikkusele ja mõne kilomeetri laiusele maasiilule mõlemal pool Dunkerque’i linna. Poole sellest massist moodustas Briti ekspeditsiooniarmee. Sõdadevahelisel ajal polnud Suurbritannias kohustuslikku sõjaväeteenistust, ümber piiratud diviisid olid enam-vähem kogu nende kasutuskõlblik välivägi ja nüüd ähvardas seda häving.

Kui hukk tundus juba kindel, andis Hitler 24. mail käsu pealetung peatada. Sageli kirjutatakse, et ta tegi seda ootamatult, ja kahtlustatakse, et eesmärgiga sobitada separaatrahu Suurbritanniaga. Tegelikult käis mäng Prantsusmaa kiire purustamise peale, viimase peajõud olid lõuna pool, võisid vastupealetungi alustada ja Wehrmacht vajas seetõttu oma tankiüksusi seal, ei tohtinud nendega riskida staatilistes positsioonilahingutes. Mida enam ümberpiiratud massi kokku suruti, seda enam avaldas see ka vastupanu. Maastik Dunkerque’i ümber oli tankidele ebasobiv. Tankiüksused olid jõudnud kaugele ette oma hooldusbaasist ning jala- ja suurtükiväest, neidki tuli alles järele oodata. Vahepeal loodeti Luftwaffe suutlikkusele takistada ümberpiiratute meritsi evakueerimist ja nõrgestada neid löökidega õhust.  

Rindejoone peatumine andis inglastele võimaluse üritada päästa lõksust oma armee. Päästa loodeti vaid 30 000 – 45 000 meest, aga üheksa päevaga, 27. maist 4. juunini veeti «katlast» ära 200 000 Briti ja 140 000 liitlassõdurit. Ainult sõjalaevastik poleks ülesandega hakkama saanud, seda enam, et Dunkerque’i sadamarajatised pommitati puruks. Appi kutsuti kõik, mis ujus, kauba- ja kalalaevad, purjejahid ja praamid, millest paljud võtsid sõdureid pardale otse liivarandadelt. Kogu varustus ja raskerelvastus tuli maha jätta – sadu tanke, kümneid tuhandeid autosid, veotraktoreid ja mootorrattaid, tuhandeid suurtükke… Pea kohal käis äge õhuvõitlus ja piki kaitseperimeetrit aina vihasemad lahingud, sest sakslased ju nägid, mis toimub. Kaitselahingutes jäi pearaskus prantslaste õlule, kellest paljud langesid laevade lahkudes vangi. Prantslaste ohverdamise kasutas hiljem ära natside propaganda. Inglismaal muutis õnnestunud päästeoperatsioon aga tuntavalt suhtumist sõtta. Rängast kaotusest – sest mis see muu siis ikka oli? – sai peaaegu võit. «Dunkirki vaim» aitas meeleolu alal hoida järgnenud kuudel, mil Briti impeerium jäi Saksamaa ja tema liitlaste vastu üksi.

Küsimusele, mis võinuks juhtuda, kui Hitler ei oleks andnud 24. mail oma tankidele peatumiskäsku, pole lihtne vastata. Lüüasaamismeeleolude tõttu võib arvata, et Prantsuse armee ei oleks oma šanssi vastupealetungiks ära kasutanud ning Prantsusmaa oleks ikkagi peatselt alistunud. Inglaste ekspeditsiooniarmee põhiosa oleks nähtavasti kaotatud. Kas see tähendanuks seda, et ka Suurbritannia oleks sõjast väljunud, Hitleri ja Stalini mõõduvõtt varem alanud? Eesti saatuse vaatenurgast poleks selline alternatiiv pigem midagi tegelikult toimunust paremat pakkunud.

Kuid Suurbritannia ei oleks arvatavasti nagunii rahu sõlminud. 10. mail juhtus veel midagi – peaministriks sai Winston Churchill. Tema jaoks käis selles sõjas võitlus Briti impeeriumi liidripositsiooni pärast maailmas, rahu Hitleri tingimustel tähendanuks lõpliku allajäämise tunnistamist. Saksa invasioonikatse oleks järgnenud alles mitme kuu pärast, selleks ajaks oleks loodud uus massiarmee, sõja paratamatu laienemine maailmasõjaks aastal 1941 aga muutnuks kõiki jõuvahekordi, nagu see läkski.