Aja auk. 50 aastat maailma kuulsaimat banaani

Velvet Underground and Nico Foto: Kuvatõmmis

New Yorgi bändi Velvet Underground debüütalbumist on 50. aastapäeva puhul ilmunud roosa vinüül. See vulgaarne, ent maailma üks mõjukamaid plaate oli näiteks ajakirja Rolling Stone 500 parima plaadi hulgas 13.

Kuigi põhitöö tegid plaadil Lou Reed ja John Cale, mängis suurt rolli popkunstnik Andy Warhol, kes avastas bändi 1965. aasta jõulude paiku. Kitarrist Sterling Morrison oli enda sõnul vastik tsiklimees, tegelikult aga bändi kõige sõbralikum liige. Trummar Maureen Tucker oli tilluke ja androgüünne metronoomiline masin, kes kasutas timpaneid ega soovinud istuda. Avangardistliku helilooja La Monte Youngi jünger Cale mängis vioolat ja bassi. 21-aastane laulja ja laulukirjutaja Reed oli juba rokiveteran. «When the smack begins to flow / I really don’t care anymore,» laulis ta «Heroinis» oma staatilise häälega.

Kuna bänd laulis narkootikumidest ja nende nimes oli Underground, sobisid nad Warholile. Mõni päev hiljem helistas Warholi sõbrale Gerard Malangale Saksa modell Nico, kellel oli poeg Alain Deloniga ja kes oli hänginud Rolling Stonesiga. Nico oli Warholi sõnul uut tüüpi superstaar, veider ja sõnaaher. Ta vastas küsimustele viis minutit hiljem.

Warhol tahtis panna heroiinist ja sadomasohhismist laulva ning musta riietuva bändi hästi valjult mängima, jäine blondiin nende ees, taustal kepslemas tantsutüdrukud ja jooksmas Warholi filmid. Warhol finantseeris bändi ja küsis selle eest 25 protsenti. Bänd oli algul Nico vastu, kuid Reed hakkas Nicoga käima ning kirjutas talle psühholoogilised armastuslood «Femme Fatale» ja «I’ll Be Your Mirror», mis andsid bändile uue dimensiooni. Nico oli öelnud ühel õhtul Reedile: «Lou, las ma olen su peegel.» Hiljem käisid Cale ja Nico.

1966. aasta mais lendas trupp Los Angelesse. Plastmassist California oleks ju pidanud sobima Velvetite seksi ja paranoiaga, aga ei. Esimene lugu, mis neid lennujaamas vastu võttis, oli The Mamas & The Papase ballaad «Monday Morning». Kõik bändis vihkasid 1960ndate lääneranniku muusikat, eriti Reed, kes vihkas San Francisco muusikuid: «Nad ei oska mängida ja nad ei oska kirjutada. Frank Zappa on kõige andetum. Jefferson Airplane, Grateful Dead.» Kui küsiti, mille poolest VU parem oli, ütles Reed, et lääneranniku muusikud panid pehmeid narkootikume, VU aga karme. Ühel VU kontserdil käinud Cher ütles omakorda vastu, et VU muusika ei asenda midagi, võib-olla ainult enesetappu. Tsitaat, mis Warholi meeskonnale muidugi meeldis.

Reed oli heteroseksuaal, kes tahtis olla drag queen. Ühel õhtul kohtasid Reed ja Malanga kaht naist: Lindat, kes oli Brian Jonesi lapse ema ning abielus Donovaniga, ja Cathyt, mõlemad lopsakad blondiinid. Eks siis seksiti hotellitoas ja mindi ka hiljem neljakesi duši alla, kus Malanga siristas Reedi jalale. Üks teine kord tulid Reed ja Malanga kontserdilt ja Reed – kelle hüüdnimi oli Lulu –, üritas Malangat suudelda, aga Malanga polnud huvitatud.

LA-s hakkas Reed taipama, et Warhol pole ehk kõige osavam rokimänedžer. Rokiäri kasvas kiirelt, kaalul olid miljonid dollarid. Reed oli töötanud isa raamatupidamisfirmas ja erinevalt Warholist oli bänd ainuke asi tema elus. Reedile soovitati Verve’ist, et ehk on oodata lepingut, kui Reed kirjutaks midagi Nicole. Reed kirjutas üsna kommertsliku «Sunday Morningu». Warhol soovitas selle teha paranoiliseks ja viimasel hetkel ei lubanud Reed seda Nicol stuudios laulda, kuigi Nico laulis seda kontsertidel.

Verve tegi nii peene lepingu, et Warhol ei näinud elu jooksul sellest plaadist sentigi. Võimalik, et plaati ka ei ostetud palju, aga 1991. aastast, kui Nielsen arvestab ametlikke arve, olevat VU plaate ostetud 2 miljonit.