Nädala plaat. Kirju Kesha

Ke$ha Foto: Kuvatõmmis

Kesha

«Rainbow»

Kemosabe Records

Hinne: 4

Kesha Rose Seberti kolmanda albumi kaanepilt on ELO seitsmekümnendate ufostilistika, new age’i ülespuhutud mentaalsuse, daliliku sürreaalsuse ning igihalja kaheksakümnendate soft-porno segu. Kesha taustasüsteemi lähemalt uurides on põhjust segaduseks mõistagi rohkem ning Kesha ise ei ole selle selgemaks tegemisel ka just palju pingutusi ette võtnud, pigem vastupidi.

Jääb arusaamatuks, miks kutsutakse Kesha tänaseni naisräppariks. Kui 2010 ilmunud debüütalbumil «Animal» võis sellega teatavate reservatsioonidega isegi mõne nurga alt ääri-veeri nõus olla, siis praeguseks on asi räpist väga kaugel. Kui muidugi suhtumine välja arvata. Kesha eelmine album ilmus tubli viis aastat tagasi. Mis vahepeal juhtus?

Juhtus nii mõndagi, kaasa arvatud toitumishäirete tõttu ette võetud taastusravi, mille jooksul ta tegelikult suurema osa «Rainbow» materjalist valmis saigi. Kuidagi ei saa mööda minna ka kohtuprotsessist. Kesha kaebas seksuaalse ahistamise pärast kohtusse oma kauaaegse produtsendi Dr. Luke’i, kes muide on juhtumisi ka leibeli Kemosabe Records üks asutajatest. Selle firma all ilmus ka uus Kesha. Süüdistuse refereerimine oleks üsna räige materjal, seda siinkohal kordama ei hakka, protsess on pealegi veel pooleli. Igal juhul läbib see sünge teema tervet albumit.

Sõnad kohe sunnivad kuulama. «Bastards» näiteks ütleb üheselt välja, mida see hiljuti kolmekümneseks saanud multimiljonärist bravuurne glämm-tšikk sisimas tunneb: «Don't let the bastards get you down, oh no / Don't let the assholes wear you out / Don't let the mean girls take the crown / Don't let the scumbags screw you 'round.» On terve album alandatud ja solvatud, väliselt võimuka, kuid sisemiselt hapra naise eneseteraapia ja appikarje? Võimalik. Igaks juhuks ei välistaks siiski ka perfektset turundusstrateegiat.

Igal juhul on «Rainbow» hea ja mitmekülgne album, mille kohta saab halba öelda ainult siis, kui pole seda kuulnud. Kesha kui vokalist ja Kesha kui arvestatav sõnadekirjutaja saab ennast täies hiilguses avada. Minu meelest parim Kesha album, õigupoolest üpris puhas rokiplaat, kus küll ei domineeri kitarrid, kuid see-eest on kõik muud elemendid kenasti kohal.

Stiililiselt on paras segapuder, Kesha võtab ette nii country kui ka synthpop’i ning kõik muu, mis nende kahe lahtri vahele mahub, aga teeb seda kuidagi väga sugestiivselt ning haaravalt. Kuulasin seda albumit esimest korda Tallinna-Viljandi vahel ühel heitliku ilmaga augustiõhtupoolikul. Akna taga vaheldusid päike ja paduvihm, vahepeal lõi välku, siis oli jälle nii tuulevaikne, et isegi viljapead teeäärsetel põldudel ei liigatanud. Paremat tausta sellele vaheldusrikkale ja väga sümpaatsele plaadile ei ole võimalik leida ning ega ma üritagi.