Tallinna vanalinnas Vene tänaval asub üks baar, kus ei tegeleta vaid joogikultuuriga – kultuuriklubis Kelm on kohta muusikale, kunstile ning selle aasta algusest ka teatrile. Oma teekonda on alustanud lavakunstikooli viimase lennu lõpetajate rajatud Teater KELM.
Lavakunstikooli 27. lennu viis tudengit otsustasid pärast kooli lõpetamist oma asja ajama hakata. Nähes Kelmi saali, mõtlesid noored lõpetajad, et kui juba kooli väikeses mustas saalis sai õpingute ajal teatrit teha, võimaldab KELM seda kohe kindlasti. Teatrile andis hoo sisse Hooandja ning teatri tegevust on projektipõhiselt toetanud Eesti Kultuurkapital ja muidugi külastajad. Nii avaski Teater KELM veebruaris oma uksed lavastusega «Savann» (koostöös Kuressaare Linnateatriga) ning mais esietendus Woody Alleni näidend «Riverside Drive», mille lavastajaks Priit Pääsuke.
«Tundsime lihtsalt, et mingist nišist on puudus. Kuidagi juhtus nii, et kogu see Eesti teatriskeene hakkas vähem kõnetama. Just põlvkondlikul tasandil. Selles mõttes, et need, keda mina vaatasin nooremana, kes tegelesid kogu selle ängi ja muu säärasega, on vanemaks saanud – neil on uued teemad, millega tegelevad, uued ängid. Noortelavastuste jaoks oleme juba liiga vanad. Sentimentaalse klassikapala jaoks veel võib-olla liiga noored ja mässumeelsed. Noore täiskasvanu teater on puudu,» sõnab teatri kunstiline juht Karl Koppelmaa.
Ta lisab: «Nime otsides pakuti meile Noorsoo teater. Ei tea, kas kõik noored sellest naljast aru saavadki. Aga peamine põhjus oli siiski see, et tahtsime olla vabad oma kunstilistes tegemistes, teeme kõik ka hea meelega mujal, aga hea on mõelda, et – mere ääres väike maja ootamas on mind.»
Teater KELMi muudab eriliseks kodune atmosfäär. Etendused on väikese teatrisaali tõttu nii intiimsed, et publik justkui jagaks näitlejatega lava, elamus on vahetu. Hubane õhkkond valitseb ka kõrvalruumis, Kelmi baaris, kus pärast etendust nähtu üle mõtteid vahetada. Koppelmaa sõnul on eesmärk tekitada publikus erinevaid mõtteid ja tundeid. Et oleks mille üle arutada ning tekiks dialoog.
Teatrile annab unikaalsust seegi, et näitlejatel on seljataga ühised õpingud. «Õnneks ei ole meil sellist suhtumist, et meie oleme nüüd noored ja teame, kuidas teatrit tehakse, pigem on see õppimise ja arenemise koht. See on meie lust ja lõbu, töö ja vaev. Eesmärk pole teatrit tehes rikastuda. Kui raha oleks meie jaoks nii oluline, oleksime arvatavasti teise eriala valinud. Ennekõike teeme seda kogemuste pärast,» räägib Koppelmaa.
«Olen paaril korral kuulnud inimestelt, kes meie teatris käinud pole, et me oleme amatöörteater, muidugi see nii pole – me oleme siin kõik kõrgharitud, diplomeeritud teatritegijad ning kunstnikud. See, et me pole konkreetselt siin palgal, ei tähenda, et me oleme amatöörteater. Tegu on professionaalse teatriga.» Samuti lisab Koppelmaa, et see, et täiskohaga kuskile asutusse tööle ei minda, ei tähenda töötuks olemist. «Eeloleva draamafestivali jaoks on vaja vabakutseliste näitlejate trupp kokku saada, tõsiasi on see, et kõigil on ees proovid ning kõik need vabakutselised «töötud» näitlejad on töö tõttu kinni. Tööpuudus võib noorel näitlejal tekkida hoopis riigiteatris – saadakse küll kuupalka, aga tööd, mida tahaks teha, peab ikkagi kusagilt muljalt otsima.»
KELMi teatrit iseloomustab loominguline vabadus. Ka programmivalik lähtub paljuski sellest, mida noored tunnevad, et tahaksid proovida ning mida tahaksid õppida. «Aga et saaks toimuda areng, on vaja kaasata ka kogenumaid inimesi. Sellepärast teeme praegu koostööd Bert Raudsepa ning Kristjan Sarvega. Suurema kogemuspagasiga inimeste kaasamine on viis, kuidas me endasse ära ei kapseldu. Nad toovad meile uut energiat ning muuseas tundub, et väljast tulijatel on siia tulemiseks tõesti huvi. Loomulikult on meil plaan oma gruppi suurendada. Kindlasti tahame koostööd teha tuleviku lavakunstikooli ning Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetajatega.»
Ta usub, et teatritegemist peab iga päeva saatma huumor. Nägu naerul meenutab ta üht «Riverside Drive'i» etendust: «Bert Raudseppa tuli vaatama tema vend, näitleja Gert Raudsep ning samuti minu ema, kes mõtles, et viisakas oleks Berdile etenduse puhul midagi tuua... Lauli Otsar pakkus, et kringlit. Ema teadis, et Gert tuleb ka, ja mõtlesime, et kuidas ta siis Gerdile kringlit ei vii, ning nii saigi Gert omale publikus istudes kringli sülle. Mul on tunne, et külastajad tunnevad end siin teatris päris koduselt, näiteks ühel etendusel ütles üks teatrikülastaja näitlejatele etenduse ajal, et ta läheb nüüd tualetti. Säilitasime huumorimeele, need olid Jürgen Ganseni tuttavad. Lavastuse tegevuspaik on vannituba. Nii et arusaadav. Etendust oli vaatamas ka üks kursusejuhendajatest Katariina Unt, kes kommenteeris seda kuidagi nii: «Issand, mis inimesed teil siin käivad?» Rohkem pole sellist asja olnud. Ju siis Jürgen luges sõnad peale.»
Milline on teater KELMi külastaja? Ühtpidi hõikasid KELMi tegijad küll välja, et tegemist on pigem nende põlvkonna teatriga, kuid neil on siiralt hea meel, et külastajaid on erinevatest põlvkondadest. Teater ei taha kindlat suunda võtta ning end raamidesse kinni panna – tegemist on teatriga, kus mängitakse mitmekülgset repertuaari, toimub palju eksperimenteerimist.
«Me ei keskendu eriti sellele, mis žanr me oleme. Esimesel hooajal olid psühholoogilisemat laadi lavastused, teisel hooajal võin lubada, et teistmoodi. Teeme seda, mille järele on hinges karjuv vajadus,» lisab Koppelmaa.
KELMis esietendub sel aastal veel kaks uut lavastust – 30. septembril etendub Kristjan Sarve lavastus «Minu India» ning alates 16. novembrist saab näha Karl Koppelmaa lavastatud monotükki. Samuti jätkatakse «Savanni» ning «Riverside Drive'i» mängimist.
«Meie külastajal võib olla päris huvitav näha teatri arengut – kuidas ta kõigepealt kõndima õpib, siis jooksma ning lõpuks lendama. Kunagi võib päris lahe olla meenutada, et sai käidud Kelmi teatris selle algus- ja kujunemisaastatel. Ma mingit lõpulauset öelda ei tahakski. Vara veel,» selgitab Koppelmaa.
***
Teater KELM
Asutatud veebruaris 2017
Kunstiline juht, lavastaja ja dramaturg Karl Koppelmaa
KELMis saab tuleval hooajal kohata näitlejaid: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Risto Vaidla, Kristjan Sarv, Bert Raudsep, Maria Uppin (tantsija)
Kunstnikud: Johannes Valdma, Karoliina Kull
Produtsendid: Mihkel Matkevicius, Egle Adams
Valgus, heli, video: Martin Koldits