Kui pill mängib, siis kogudus vaikib

Lavastus «... ja peaksin sada surma ma...». Foto: Kulla Laas / NO99

«Kuula, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb.» Nii kõneleb prohvet. Prohvet, kes ei saa vaikida, talle on antud ülesanne kuulata ja seda, mis ta kord näinud või kuulnud on, tuleb edasi anda. Hageri vennastekoguduse palvemajas on selle tänamatu töö enda kanda võtnud Lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased, kes esitavad meile Anne Türnpu hoolikalt valitud tekste.

Sekka laulavad rohkem või vähem seatud regilaulu. Ja tantsivad, tantsivad nii, et higi voolab. Või mis, teatri kontekstis võib seda muidugi tantsuks nimetada, aga päriselt näitavad nad meile, kui raske on kehal toime tulla selle igavesti vaevatud hingega, kelle ainus soov on vabadus, pääsemine kehalisest kammitsast.

Etendus algab päikeseloojangul, palvemaja akendest paistab viimane punane viir pimeneva taeva piiril. Lõpmatus tuleb samm-sammult lähemale, taevast enam pole, igavikku enam pole. Toas süüdatakse tuled, mis mõjub kui suure vangla ukse lajatus, mis su nina ees kinni lüüakse. Nüüdsest hakkame tegelema vaid maiste ja lõplike asjadega.