Hull teekäija, Jämejala kandidaat

Katrin (Lauli Otsar) ja Justus (Mihkel Vendel) korve punumas, eemalt vaatab Mees (Mart Müürisepp)

FOTO: Siim Vahur

Vormiliselt sarnaneb «Mees, kes ei teinud mitte midagi» August Gailiti romaaniga novellides «Toomas Nipernaadi». Mõlemas tuleb kõrvalisse maakohta tundmatu mees, pöörab inimsuhted pea peale, võrgutab tütarlapse ja kaob seejärel süüdimatult oma teed. Lavastuses «Mees, kes...» kindlustatakse ta järgmise afääri edukaks läbiviimiseks koguni toidupoolise ja rõivastega. Kusjuures kõik see toimub tragikoomilises võtmes. Tõsi, «Mehes» on tegevust ainult ühe «Nipernaadi» novelli jagu. Kuid finaal paljastab meile üht-teist peadpööritavat nii peategelase mineviku kui ka tuleviku kohta.

Tellijale

Proosateoste dramatiseerimisel on alati huvitav jälgida, kui kaugele läheb lavastaja algmaterjalist. Eriti Mehis Heinsaare puhul, kelle juttudes mängivad peategelaste sisekaemused ja mõttearendused suuremat rolli kui nende projitseerimine konflikte ja kontraste võimaldavatesse inimsuhetesse. Ja veel eriti, kui arvestada, et lavastus on kokku pandud mitme jutu põhjal. Ometi moodustab «Mees, kes...» terviku nii süžee, karakterite kui ka puänteerituse poolest. Heinsaare proosa maagilisest realismist on kinni peetud, sisulisi muudatusi pole. Samas on tükk teatraalselt hoogne, põnev ja vaimukas. Isegi odavatest kunstküüntest saab ere sümbol.  

Indrek Koff kirjutas (Sirp 16.07.2014) jutukogu «Ülikond» kohta, millest on võetud kaks instseneeringu põhinovelli – «Mees, kes ei teinud mitte midagi» ja «Kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa elu»: «Kirjanik on oma teostes loonud selgelt piiritletud omailma, selle nõndanimetatud Heinsaare tihniku, milles ekslevad kõik tema tegelased oma lugudega – ning autor ja lugejad ju samuti.» Aare Toikka on ekslemisest õnnelikult välja tulnud ning tihniku kaunis läbipääsetavaks ja armsaks muutnud. Eriti hästi on välja tulnud mõlema novelli nimitegelaste üheks kujuks sulatamine. Olgugi et tema eluhoiak ja tegevus on ja jäävad segaseks, ei aja nad sellepärast veel vaatajat segadusse. Elus on ikka nii, et ei ole, ei ole ja siis on. Või vastupidi. Ja mis eriti huvitav: vahel ei saagi aru, kas on või ei ole. («Kui vanaisa ära suri, võttis vanaema kaks lehma juurde.»)

Tagasi üles