Kunst peaks tegelema küsimusega heast elust

Teemu Mäki Foto: Laura-Lisete Roosaar

Sügisel etendub Tartus ERMis ja Tallinnas Vaba Laval sotsiaalselt sõnaka soome kirjaniku, lavastaja ja kunstniku Teemu Mäki dokumentaallavastus «Muutujad», mida näeb 25. ja 26. septembril Tallinnas ning 28. septembril ERMis.

Mäki dokumentaallavastus «Muutujad» kirjutab üle mehelikkuse kontseptsiooni. Uurides ka naiseks olemist ja soolisust, küsitakse lavastuses, kel on üldse õigus sugu defineerida ja mis on sellise defineerimise tagajärjed.

Lavastuses räägivad oma loo erineva soomääratlusega inimesed ning kasutatakse nii videot ja intervjuusid kui ka tantsu ja teatri vahendeid. Lavastuse keskmes on idee muutumisest ning sellest, et soolisus on pigem kultuuriline ja ühiskondlik konstruktsioon. Indiviidil on valikuvõimalus kujundada end selleks, kes ta tegelikult tunneb end olevat.

Dokumentaallavastus kaasab ka neid inimesi, kes ei ole tahtnud end üldse sooliselt defineerida, samuti selgitatakse seal mõningaid mõisteid seoses LGBT, queer- ja transsoolisusega. See teema on Eestis pigem vähe käsitletud, kuid siiski olemas ja paljudele inimestele meie seast väga oluline.

Teemu Mäki on tugeva sotsiaalse närviga lavastaja, kelle nägemus ja lavatöö võimaldab avardada perspektiivi ja avada transsoolisuse ja soomuutmise temaatikat inimeste isikliku kogemuse kaudu. Mäki on peale soolisuse tegelenud ka kapitalismi kriitika ja keskkonnahoiu teemaga.

Teil on tegelikult kujutava kunsti taust – kuidas jõudsite teatrini?

Jah, ma olen tegelikult maalikunstnik, aga tahtsin õppida ka teisi meediume ja oma praktikat laiendada. Mind huvitas nüüdisaegne etenduskunst, kus on peamine paljastus: seal ei näidelda, midagi ei saa teeselda. Liikusin performance'ist video, siis filmi ja viimaks teatri poole.

Hetk Soome kirjaniku, lavastaja ja kunstniku Teemu Mäki dokumentaallavastusest «Muutujad». Foto: Hannamari Johansson

Milliseid stereotüüpe olete teatris märganud, kuidas üldse teatrit vaatate?

Teater on kunstidistsipliinide kohtumispaik, midagi, mis toimub live’is, ning sul on aega, et asju näidata. See on demokraatlik kunstivorm, seal on liikumist, kõnet, kehasid, muusikat, pilte, samuti suhtlus publikuga.

Klassikaline draama on vaid üks keel, mina kasutan mitmekülgsemat lähenemist, teisi esteetikaid. Mul on keelega armastuse ja vihkamise suhe, maal annab teatava suhtumise sõnadesse, pilte luues ei saa kõike sõnadega väljendada. Samas olen kirjanik ja tunnen huvi sõnade vastu, kirjutan nii uurimusi kui ka luulet, samuti teatritekste.

Teatri- ja filmitekstis on vabadust – seal võib olla ratsionaalseid, informatiivseid, samas ka fiktsionaalseid ja poeetilisi stseene.

Mind huvitab ka suhe publikuga, luules ja maalis ei pea suhtlema, publik on pigem abstraktsioon, ning on vabastav mitte olla publiku meelevallas. Filmis ja teatris on publik hea vastupidistel põhjustel, samuti koos teistega töötamine. Etenduskunstis saad aru, kas su loodu huvitab publikut või mitte. Live-etendus on su ainus võimalus kohata publikut ja saada tagasisidet ning suhe publikuga on hea kunstniku vaimse tervise seisukohast.

Mis küsimustega tegelete lavastuses «Muutujad»?

Alguspunktiks olid dokumentaalteatri aspektid. Kaks etendajat on kohal ka video kaudu ning osalistel on võimalus avalikult rääkida, milline on elu transsoolisena, ning publikul omakorda luksus selle tunnistajaks olla. Teine tasand on inimõigused üldiselt – transsoolised on halvasti koheldud vähemus – ja inimeste teavitamine.

Üleüldse vähemused ja see, kuidas on koheldud transsoolisi, on sarnane teiste, näiteks seksuaalvähemuste kohtlemisega. Põhiteema on võõraks, teiseks olemine ja Teine kui selline, arvestades, et enamik inimesi peab end enamusse kuuluvaks. Niisiis seame küsimuse alla vähemuse, enamuse ja normaalsuse. See jõuab välja eetiliste küsimusteni, loomaõigusluseni, majanduskriisi ja kapitalismini – siin on ühiskondlik alltekst.

Põhiline on aga eneseloomine: enamik transsoolistest leiab, et transsoolisus on sisemine küsimus ja püsiv, neil võtab aega, et see selgeks mõelda ja valik langetada. Mõni näeb sugu aga lahtise küsimusena, nähes selles teatavat vabadust ja kingitust – et saab end ise luua. Laiem küsimus ongi, mis piirini oleme vabad end looma.

Transsoolisus on endiselt tabuteema ja diskrimineerimine tugev. Mis põhjused selle taga on?

Inimesed kipuvad pelgama veidraid asju, eriti kui kummastavas on ka midagi tuttavat. Sooidentiteet ja seksuaalsus on korraga võõras ja tuttav, mõni inimene arvab koguni, et transsoolised on justkui sandistatud inimesed. Vihakõne peamine idee on, et sellised vähemused kannaksid nagu mingit nakkavat haigust.

Hirm tulebki sellest intuitsioonist, et transsooliste inimeste olemasolu ja nähtavus levitab midagi. Samas esitavad transsoolised väljakutse heteronormatiivsele mudelile, samuti binaarsetel sugudel põhinevale ühiskonnale. Nad tõestavad, et on teisi variante, ning on seega väljakutse pigem kehtivale sotsiopoliitilisele korrale.

Mis on normaalsus teie jaoks? Kas transsoolised kehtestavad uut normaalsust ennast transformeerides ja etteantud rangete raamidega mitte kohanedes?

Jaa, kindlasti. Meie ühiskondades on transsoolisi rohkem näha ja nende häält kuulda, nad funktsioneerivad nagu muutumist soodustav ravim üheskoos seksuaalvähemustega. Soome ühiskonnas oli veel 1970ndatel palju neid, kes pidasid homoseksuaalsust haiguseks, häireks, nüüd on aga selliseid inimesi marginaalselt.

Milliseid ettevalmistusi tegite ja milline oli tööprotsess, arvestades, et tegu on dokumentaaltööga. Kuidas teid transsooliste kogukonnas vastu võeti?

See oli mulle suur probleem. Mulle tehti ettepanek nende endi poolt, grupist kaks inimest olid ise teatriprofessionaalid. Soovitasin kogu projekti kaaluda, aga kui tööle asusime, sain hirmudest jagu, see hakkas toimima ning väljaspool olija vaade tuli kunstilisele protsessile isegi kasuks.

Põhimaterjal on nende inimeste kogemused, nii video kui ka live-stseenid põhinevad sellel. Ka see, et lavastusse on kaasatud trans- ja homofoobsed vaatajad ning vihakõne, on oluline, kuna see teeb kogu teema arusaadavamaks. Mul oli kerge näha transsoolisuse allegooriaid ning transsooliste kogukonna metafoorilist tähendust. See on kahekordne paljastus: ühelt poolt, kuidas on olla transsooline, ning teisalt, kuidas transsoolisi koheldakse ja mida see ühiskonna kohta ütleb.

Te olete Eestis varem lavastanud, «Harmoonia» Von Krahlis. Kuidas seda aega mäletate?

See on mulle väga kallis kogemus, mulle meeldisid näitlejad, kuid usun, et seda ei võetud siin hästi vastu. Ehk nähti seda kui mingit kummalist mitteteatri vormi, tekkis mingi lõhe vaatajatega. Sel ajal oli Von Krahl ka pigem draamale keskendunud, aga ma leian, et on hea, et nad mu kutsusid.

Kuidas kirjeldaksite praegust Soome teatrit?

Helsingis on teatrimaastik aktiivne ja 20–30 aastaga palju muutunud. 1980ndatel oli veel võimalik minna ja enamik lavastusi ära näha, nüüd on teatri- ja tantsutruppide arv kasvanud. Samuti on olemas mitmekesisus.

Üldiselt on nüüdisaegse teatri publik suurenenud, kuid mitte niivõrd konkreetse töö suhtes. 80ndatel oli publik kunstides garanteeritud, see oli ka enne digiajastut. Nüüd on vastupidi: on keeruline saada saali isegi käputäit inimesi, eriti etenduskunstides. Kui tahad seal mõju saavutada, pead seda tegema kohe. See tekitab ka motivatsiooniprobleeme: kunstnik tegeleb kolm kuud lavastusega ning tuleb välja ainult viis etendust, publikut 20 inimest.

Emotsionaalsel ja inimlikul tasandil on niimoodi raske motivatsiooni hoida. Inimesed liiguvad mõne aasta pärast muudesse valdkondadesse, hakkavad õpetama, lähevad doktorantuuri.

Üks teema on ka polariseerumine kõigis kunstivaldkondades. On väike hulk väga edukaid töid, mis saavad meediatähelepanu ja publikut, ning selliseid töid, mis ei saa üldse publikut ega meediapinda. Varem jäi sinna vahele veel palju, aga nüüd on lugu mustvalgem – oled kas kogu aeg pildil või ei saa midagi.

Mis on teatri või kunsti roll tänapäeva ühiskonnas?

Olen sellest just raamatu kirjutanud, «Kunsti ülesandest» ilmub soome keeles 15. septembril ja sisaldab esseid kunstist üleüldiselt ja sellest, mis peaks olema kunsti funktsioon ühiskonnas.

Praegu on kunst hall ala, kuhu võib minna igaüks ja kuulutada, et see on kunst; keegi pole aga sunnitud seda kunstina tarbima. Sellest on saanud avatud valdkond. Parimal juhul on kunst kõige mitmekülgsem ja paindlikum filosoofia ja poliitika praktiseerimise viis. Paindlikkus ja mitmekülgne lähenemine on kasulik probleemilahenduses, aga filosoofilistes küsimustes on see kohustuslik, sõltub ka inimese filosoofilisest alusest.

Üldiselt usutakse moraaliväärtuste objektiivsusesse, et need ei muutu, ning need pannakse töösse ka poliitikas. Radikaalsemates filosoofiatraditsioonides oletatakse, et pole kindlaksmääratust ning moraaliväärtused on leiutatud. Seega pole lõplikke vastuseid, moraaliküsimused pole maitseküsimused – sa võid võtta omaks igasuguse moraalisüsteemi ning sel on tohutu mõju su elule, sellele, kui õnnelik sa oled, samuti teiste inimeste õnnele. Moraalset arutelu tuleb üleval hoida. Kunstid on ülioluline meetod, sest kunst aitab läheneda nn võimatutele küsimustele, küsimustele, millel pole püsivat ja kindlat lahendust.

Kõige alus on eksistentsiaalne küsimus: milline on hea elu – milline elu on kõige nauditavam ja elamisväärsem? Sellele ei ole lõplikku teaduslikku vastust. Siin on suured erinevused, pole nii, et inimesed lihtsalt valivad oma õnne tee. Inimesed on vabad leiutama oma väärtuste hierarhiaid ja olema ainult osaliselt edukad. Tihti eksime ja lõpetame väärtustega, mis teevad elukvaliteedi kehvemaks.

Kunst püüabki tegeleda küsimustega nagu «Mis on hea elu?». Selletõttu kasutan ma harva sõna «esteetika». Kasutan küll sõna «ilu», aga kõige huvitavam on ikkagi see, miks midagi ilusana nähakse. Sedastused ilu kohta on minu silmis sotsiopoliitilised väljendid, mitte iseseisvad või eraldiseisvad esteetilised nähtused.

Hetk Soome kirjaniku, lavastaja ja kunstniku Teemu Mäki dokumentaallavastusest «Muutujad». Foto: Hannamari Johansson