:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7037689t1hb3a0.jpg)
«Osa kogu sellest jamast juhtus päriselt,» teatab filmi «Barry Seal: Mees üle Ameerika» nimitegelane juba treileris. Et toimuv põhineb tõsielul, on kujunenud tänapäeva Hollywoodis kirjelduseks, mis oma ebamäärasuses paljudel juhtudel ennekõike muigama paneb.
Õnneks ei tee «Mees üle Ameerika» katsetki varjata, et ehkki ainest on võetud Ameerika lähiajaloost, on sealt edasi tegemist ikkagi meelelahutusliku tõlgendusega kiivalt varjatud ja napi tõestusmaterjaliga toetatud seikadest.
Kõigi vabade ja vaprate maa külma sõja aegsed poliitilised mängud üle maakera on kurikuulsad. Eriti kehtib see Kesk- ja Lõuna-Ameerika kohta, mille režiimide ideoloogiliselt õiges suunas nihutamisel, vajadusel väänamisel Ameerika Ühendriikide salateenistused end just tagasi ei hoidnud. Jänkide kõrvad on paistnud teiste seas nii Tšiilis, Panamas, Nicaraguas kui ka Kolumbias toimunud kodusõdade, paleepöörete ja muidu laibakuhja maha jätnud sündmuste tagant.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7037691t1hcd2a.jpg)
Varjudes toimunud mängu üks kurikuulsaid osalisi oli aferistist lennukipiloot nimega Barry Seal, kes töötas filmi sõnul mõnda aega korraga Ameerika agentuuride CIA ja DEA ning Kolumbia kokaiiniparuni Pablo Escobari heaks. Et keeruline mitmikmäng ja rohked kaasnenud piinlikud juhtumised ameeriklaste eriteenistuste pädevusest just liiga meelitavat pilti ei maali, polegi ime, et ajalooarhiividest tegelikult aset leidnud sündmusi on üpris raske kokku panna.
«Mees üle Ameerika» ei püüagi seetõttu olla kuigivõrd tõsiseltvõetav, ammendav ega tingimata usutavgi kokkuvõte lahti rullunud seiklustest, vaid ennekõike kerge haridusliku joonega meelelahutus. Lavastaja Doug Limanil on heatasemelise popkornikinoga kogemust üksjagu — tema käte all valmisid näiteks kultuslik komöödia «Svingerid», menuka seeria avaepisood «Bourne'i Identiteet» ja viimaste aastate kaasahaaravamaid ulmemäruleid «Homse piiril». Viimases peaosa mänginud Tom Cruise astub peategelase Barry Sealina üles ka siin, saades raju elukäiguga mehe näol hambusse õige mahlaka materjali.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7037697t1h09b3.jpg)
Cruise on publikut tugevalt kahte lehte lööv näitleja. Ühelt poolt kinotööstuse üks äratuntavamaid ja majanduslikult edukamaid staare, teisalt sageli märulile taanduvates filmides vähenõudlikke rolle valiv ja võrdlemisi ühekülgne näitleja, kellega seostub ekraaniväliselt kuulumine enam kui kahtlase taustaga saientoloogiakirikusse. Ei saa siiski väita, isegi mitte pärast kevadist fopaad nimega «Muumia», et 55-aastasel Cruise'il karismat napiks. Seali roll on justkui mehe enesekindla naeratuse ja suurem-kui-elu-entusiasmi tarbeks loodud. Tulemuseks on Cruise'i parim rollisooritus üle aastate, kui mitte paremaid kogu tänaseks enam kui 30 aastat väldanud karjääri jooksul.
Meenub aeg, mil tema nimega seostusid veel kvaliteetsed draamad nagu «Vihmamees», «Jerry Maguire» ja «Magnoolia». Lõbutsevad filmis ka teised — eriti paistab oma rolli CIA ametniku Schaferina nautivat noor ja üha mitmekülgsema talendina silma paistev britt Domhnall Gleeson (tugevad sooritused filmides «Ex Machina» ja «Mees, kes jäi ellu»). Kahju vaid, et Seali kaunis abikaasa Lucy Sarah Wrighti esituses tühjavõitu karikatuuriks on taandatud.
/nginx/o/2017/08/25/7026381t1h3c2b.jpg)
«Mehe üle Ameerika» peamine puudus ongi tema pinnapealsus. Vaadata on lõbus, aga nagu tegelased pilvede kohal rohketes efektsetes lennustseenides, liugleb film kaalukatest teemadest ja kohati sürreaalsetest seikadest sedavõrd kiiresti üle, et midagi kõrva taha panna on keeruline.
Lavastaja Liman ja operaator Cesar Charlone, kes muide aitas anda unustamatut visuaalset ilmet kultuslikule Brasiilia krimipõnevikule «Jumala linn», üritavad rääkida Seali lugu dokumentalistlikus, rohkelt käsikaamerat rakendavas vormis. Ka Seal ise ilmub vaataja ette korduvalt läbi koduvideote. Realismitaotlusele tõmbavad aga vee peale napakuseni konstrueeritud stseenid nagu nelja agentuuri üheaegne laekumine lennuväljale, et Seali arreteerida.
Kiire tempo, irooniline hoiak ja Ameerika ajaloo vaba käsitlemine toovad meelde hulga sarnaseid filme, nagu Andrew Niccoli «Sõjajumal», Ted Demme «Kokaiin» ja Todd Phillipsi möödunudsuvine «Sõjakoerad». Just viimase peamine probleem oli sarnaselt Barry Seali seiklustele värvikate karakterite ja tempokuse kiuste silma torkav süvenemisvõimetus keerukasse sündmustikku. Film lubab turvalisest kinotoolist kaasa muiata ega sunni vaatajat toimuvale liiga tõsiselt mõtlema. Seda mitte probleemiks pidades on tegemist üksjagu lõbusa ja kaasahaarava jandiga, isegi kui kinost lahkudes jääb sisse pisut tühi tunne.
/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)