Instruktsioonid, reeglid ja aja venitamine SAALi biennaalil

Kehast tehti seepi-Julian Hetzeli «Schuldfabrik» Foto: SAAL Biennal

​Annika Üpruse kuraatoridebüüt 2017. aasta SAALi biennaali näol on silmapaistev ning tõestab, et kõige parem kuraatorikool on pikaaegne kaaskureerimine ja -produtseerimine, palju kogemine ja nägemine. SAALi biennaal oli läbimõeldud tervik, mida kirjeldavad märksõnad oleksid juhiste järgimine, intensiivistatud aeg ning vaade reeglipärasest väljapoole.

Kuigi märksõnad on vormikesksed ja festivalil esitati formalistlikkegi teoseid, mida meie publik teatavasti väga armastab, oli kogu komplekt mitmekesiselt meeleolukas ja köitev. Kõik performance’id täiendasid ja rõhutasid üksteist kontrastselt erinevate lahendustega teinekord sarnastele küsimusepüstitustele – see kõik kõlab nagu hea kureerimise ABC.

Kaasaegne (etendus)kunst eeldab järjest aktiivsemat vaataja panustamist. Inimese vaim peab olema valmis lavale astuma ja kontekstist lähtudes ise ka midagi ütlema või tegema, nii et peab olema äärmiselt tähelepanelik, aga samas ei tasu kramplikult otsida mingit varjatud sügavust.

See suur avatus ongi Kanuti Gildi SAALile 16 hooaja jooksul tekitanud väga mõnusa püsivaatajaskonna, igal etendusel on kolmveerand inimestest kas kolleegid või aastate jooksul tuttavaks saanud näod, keda alati üksteise üritustel näeb; igal aastal tuleb huvilisi ka juurde. Nii on kõik SAALi üritused omamoodi kogukonnakunst, toites kohalikke kunstinäljaseid – olen aastaid kirjutanud, et kõige eksperimentaalsemat kunsti saab Eestis näha valdavalt etenduskunstide vallas.

Etenduskunsti kogukond on Eestis meeldivalt rahvusvaheline, nii võtsid tänavuse festivali avapeol tantsuplatsil nii mõnedki naised välismaa emantsipeerunud naiskunstnike ja naiskuraatorite heal eeskujul endalegi ootamatult särgid ja pesu  seljast. See polnud mingi vahupidu, vaid solidaarsus- ja vabanemisakt. Boheemlust selles kogukonnas jagub ja miskipärast pole SAALi tööle võetud keeletoimetajat, mistõttu paistavad kogu hooaja etenduste tutvustused teinekord pisut liiga kodukootud, samas kui etendused on kultuurilise elitaarsuse musternäited.

Seebipood «Self» ehk süütundevabrik

Festivalil oli terve hulk etendusi, kus vaatajat juhendati midagi tegema, astuma standardiseeritud kehasse. Populaarseim juhend oli Ant Hamptoni ja Tim Etchellsi raamatukogu-performance «The Quiet Volume» (ingl «vaikne heli»), kus pidi kahekesi raamatukokku minema ja teineteisele ridu näitama.

Mind huvitas raamatukogus hoopis muu kui see, millele mu tähelepanu juhiti: mul on täitsa ükskõik, kas keegi vahib mind, kui ma ilmselgelt mingit perfonksi kaasa teen, ja teisi vahtida tundub ka totter, rääkimata raamatuvalikust, mida etendus pakkus.

Juhendi mõttes mõnusam, aga veidi väljavenitatud oli Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni «See on see», mis polevat etendus, ometi istutasid mängujuhid seal inimesi ümber istutasid ja punusid nende vahel väikest viisi intriige. Sai tunda nii isiklikku lähenemist kui näha sedagi, kuidas üks mees, keda taheti kaasata, ütles kohe: «Ma pole absoluutselt huvitatud!», ja istus rahus edasi oma koha peal.

Ka Kadri Noormetsa tänaval vestlemine igavast ja tõsisest, aga mitte igavast tõsisest, baseerus omamoodi juhisel märksõnad kirja saada. Tanja el Khoury «Aiad kõnelevad» pani inimesed mulda kaevama, vaikselt Süüria sõjalugusid kuulama ja surnutele kirjutama. Rima Najdi «Mõelda palju. Nutta palju» pani inimesed kuulama sõjapõgenike lugusid, käies läbi terve 70 minuti pikkuse koreograafia, ja mõtlema, et kui inimesed nende käskude-keeldude all külmas ja vihmas, turvaliselt vabana, kerges piinlikus suhtluses end nii armetult tunnevad, mis siis veel toimub põgenikega – kes nende pingutuste peale plaksutab?

Tanja el Khoury «Aiad kõnelevad» Foto: SAAL Biennaal

Siiski oli kõigist instruktsioonietendustest kõige intrigeerivam Julian Hetzeli «Schuldfabrik» ehk inimeste rasvaimust saadud ja annetatud rasvast tehtud seebi pood ja nn süütundevabrik. Müümisest tehtud paroodiakunst ja fabuleeritud süütundest arendatud annetusmudelid hakkavad end üldiselt kunstis vaikselt ammendama. Hetzeli mõttekäik, et süütunne ja ülearune rasv on inimest käima lükkavad mootorid, on paraku täielik klišee, ehkki kujundina isegi toimiv. Ent etenduses jäi vajaka mingist selgusest või, ütleme, aususest teose väljenduses, et olla enamat kui soodne versioon Peep Vainu või Lilleoru koolitusest kogu oma poleemika ja dramaturgiaga.

Nauding oma soost

Intrigeeriva kunsti parimad momendid on aususe füüsiline kogemine ja seda pakkus Motuse etendus «MDLSX» ehk middlesex. Etenduse esitaja Silvia Calderoni ei mahu ühte sukku ära: tal on bioloogiliselt nii mees- kui naissoo tunnused (mis kõik ei avaldu tingimata väljaarenenud suguelunditena, vaid hormonaalses soolises mitmekesisuses), tal on mahe naisehääl, väiksed rinnad, kõhn, aga väga lihaseline keha, ta selg on korraga nii naiselik kui ka mehelik, ta nahk on kare, ta tõmbab ninna juukselakki, ta on töötanud stripparina, ta on vahesooline, ei ole naine, ei ole mees.

Motuse etendus «MDLSX» ehk middlesex Foto: SAAL Biennaal

Me ei tea koduvideote kõrval, kui palju räägib ta oma elust, millal tsiteeritakse klassikuid, aga kui ta kord pubekana arsti juures käis, ütles see talle, et on vaid ühte sorti seksuaalset naudingut: abielu.

Nüüd, 25 aastat hiljem võib see tunduda jabur, aga väga noorelt kuulda, et miski on nii seaduste järgi kui ka mitmel muul põhjusel võimatu, et inimesel ei ole ligipääsu seksuaalsele naudingule, kõlab üsna traagiliselt. Siin omandab see sõna laiema tähenduse kui orgasm: suguline nauding, nauding oma soost väljendub nahas, kõhus, peas, südames ja muudes (muuhulgas sugu)elundites, meie identiteedi füüsilistes määrajates.

Etendusel tabasin end pidevalt mõttelt, et kuidas ikka on nii, et saalis on paarsada inimest, kes kõik aktsepteerivad Silviat, nagu ta on, vahesoolisena, kaunina, seksapiilsena, tõenäoliselt seksuaalselt üpris aktiivsena. Aga kõigel sellel, mis ta ütleb, on ikkagi päevakohane oluline tähendus, sest saalist väljaspool on palju inimesi, kes teevad talle ja mulle ja võib-olla ka sulle pidevalt kas väga või natukene haiget etteheitega, et see, kuidas meie sugu väljendub, ei vääri võrdset respekti mingi ebamäärase normaalse mehe või naisega, kes küll kunagi kellelegi halba sõna ei ütle ja end mingi radikaalsusega, nagu kindel seisukohavõtt ja sellele kindlaks jäämine, juba ei määri.

Teiseks tekib kunsti vaadates üha tihemini küsimus, kas kriipivalt ausaid paljastusi saavadki teha ainult vähemused, kelle häält peavoolus eriti ei kuule, sest peavool on lõplikult väiklaseks professionaliseerunud.

Mårten Spångbergi sume öö

Mårten Spångberg on keskealine valge heteroseksuaalne Lääne-Euroopa mees. Ta on legendaarne ja tema etendus «Natten» oli väga liigutav, kunstiliselt geniaalne. Kuigi etenduse tutvustus ja sissejuhatav buklett räägivad õudusest, mis inimest pimedusse vaadates haarab, oli kaheksa tundi kestev kaheksa tantsija ette kantud öö üpris sume ja turvaline.

Spångbergi etendus sündis koostöös Brüsseli P.A.R.T.S.-i tantsukooli õpilastega ning nad olid arutanud läbi kõigi mõtted ööst: noore naise öö, geimehe öö, heteroseksuaalse, toitumishäirega tantsija öö, «Carrie» öö, «Sume on öö» jne. Kui Viinis olid paljud inimesed etenduse ajal telefoni vahtinud, siis Tallinna publik oli festivali lõpuks saavutanud meditatsioonivõime, mis lubas vaheldumisi ringi kõndida, unne suikuda, et siis jälle etenduse peale ärgata ja edasi magada.

Tantsuliigutustel on öösel täiesti teistsugune mõju kui muul ajal. Ühel hetkel võis koreograafia saatel suikuda, siis läbi une kuulda, kuidas grupp laulab ringis Ásgeiri laulu «I’m going home / In my mind, I’m already there», ärgata ja näha, et ümber on inimesed vahetunud, ja vaadata, mis edasi saab. Etendus jälgis tsükleid, mis vahepeal kordusid, ning lõppes intiimses embuses, milles oli mingisugune andestus ja rahustav rõõm, et öö on läbitud, kõigil õrn ja hell olla.

Mårten Spångbergi Natten Foto: SAAL Biennaal

Mingis mõttes võib öelda, et Annika Üpruse kureeritud SAALi biennaal kulmineerus Mårten Spångbergi etendusega ja kõik oligi seda silmas pidades üles ehitatud. Näiteks algas ajavenitamine ja publiku ettevalmistamine pikemaks kogemuseks festivali esimesel nädalavahetusel Sarah Vanhee «Oblivioniga», kus kunstnik laotas kaks tundi ja 25 minutit laiali oma ühe aasta prügi.

Prügi haises kirbelt, kuigi oli kõik läbi pestud. Saime teada, et peale prügikogumise jälgis kunstnik mitu kuud ka oma väljaheidet, millest jagas vähemalt kaht nädalat ka kuulajatega. Seegi etendus vaheldus kergete unnesuigatustega ja meeldivalt paljud inimesed leidsid endas julguse enne lõppu lahkuda, sest lõpp oli algusest peale selge ja alati ei pea olema meditatsioonitujus.

Teisalt oli Spångbergi «Natten» Karl Saksa soolo «Seisund ja disain» kõrval kõige tantsukesksem etendus. Saksa ühendas «Natteniga» ka küsimus pimeduse süngusest nende sõnade kõigis varjundeis, ent tunnist soolot ja kaheksatunnist eepost ei saa pikemalt võrrelda.

Samamoodi tegeles pimeduse ja loovusega Iggy Lond Malmborgi «Füüsika ja fantasm», projitseerides pimedusse obskuurset potentsiaali. Nii saigi üks hooaeg kunstis läbi, meditatsiooni käigus kombati oma pimedad nurgad läbi ja kõik on valmis uueks hooajaks kõigis kunstides.

Festival

SAALi biennaal

15.–27. augustini Tallinnas