Kindlasti ei taha ma eelöelduga väita, et Hvostovi kriitikal pole alust. Tõepoolest puudub eesti kirjanduses mahukas romaan, mis kirjeldaks kas või ühe juunikommunisti hingeelu – kuigi Hvostov on jätnud targu kahe silma vahele näiteks Ene Mihkelsoni romaanid, milles seatakse selge, kangelaslugusid võimaldav ajalooline kujutlusviis kahtluse alla ning keskendutakse ajaloolissündmuste tõlgendamise ebakindlusele. Ent ometi on huvitav mõelda, mida õieti ühe Edgar Partsiga peale hakata? Ärgu mõistetagu mind valesti: kirjandusliku tegelaskujuna, teatud kujutlusviisi vaat et «puhta» esindajana on Parts kindlasti vajalik. Mu küsimus tõstab pigem esile kirjanduse ja igapäevase elu vahelisele vastasmõju. Utreeritult võiks väita, et vaevalt hakkavad selle maailma Partsid usinalt Sofi Oksase romaani lugema ning kui hakkavadki, pole eriti tõenäoline, et nad niisugusest verbaalsest peegelpildist paremaks ehmataksid. Üldjoontes peab vist leppima, et nii nagu on erinevat kirjandust, leidub ka erinevaid inimesi – sealhulgas selliseid, kelle ajendeid võib teisel inimesel olla raskem mõista kui mõnda taime või looma. Aga äkki ei peakski küsimust suunama tegelikkusele, vaid iseendale, omaenda kujutlusele maailmast? Kuidas on lood Edgar Partsiga minus endas? Sedasi küsides jõuame jällegi laiema küsimuseni ühe isiksuse potentsiaalist – nüüd mitte selle maksimaalse kasutamise, vaid laiema teadvustamise võtmes. Ajaloost saab õppida ainult nii, et püüda mitte korrata tegusid, millest koosneb ajaloo vägivalda ja ebaõiglust tulvil pärand. Tõsi, tuleb arvestada võimalusega, et ajaloolised sündmused on liiga suured, et suudaksime nendesse sattudes alati enda ideaale või siis reaalsustaju säilitada. Mäletatavasti nimetas Lev Tolstoi ajalugu oma suurromaanis «Sõda ja rahu» «ükskõikseks jõuks», mis paneb meid vastu meie endi tahtmist tegutsema, näiteks «surmama omasuguseid» – rääkimata sellest, et mida lähemal on inimesele ajalugu, seda halvemini inimene seda mõistab. Ent see ei tähenda, et ei tasuks harjutada teadlikkust meie enesetunnetust saatvatest võimalustest ja ohtudest ning suurendada sedakaudu meie kannatlikkust oma kujutluste ja maailma keerukuse suhtes. Sellise taotluse valguses pole ülendaval ja kainestaval kirjandusel suuremat vahet, vaja läheb mõlemaid.
Tekst põhineb XIV soome-ugri kirjanike kongressil peetud ettekandel.