Ülendav Paerand, kainestav Parts

Sofi Oksanen esitles Helsingis oma uut romaani Foto: Marko Tubli

Andrei Hvostov ründas mõne aasta eest ilmunud essees «Eesti kirjanduse tabud» otsekoheselt Jaan Krossi loomingut ja selle loodud ideaale. Kriitika fookuses oli 1997. aastal ilmunud romaan «Paigallend», mis kujutab Eesti 20. sajandi keskpaiga pöördelisi ajaloolisi sündmusi ning nende tagajärgi.

Romaani teeb eriliseks tõsiasi, et selle keskmes pole tuntud ajalooline isik, vaid keegi Ullo Paerand, fiktiivne tegelaskuju, n-ö üks eestlane teiste hulgas. Hvostovi suhe Paeranda on irooniline, kuna too «on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele» ja kellel jääb «persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.» Hvostovi hoiak tuleneb etteheitest, et Paeranna esindatavat täiuslikku kindlameelsust reaalsuses ei eksisteeri: «Ühtegi «rahvuslikuks sümboliks ja üldistuseks» sobivat lihast ja luust olendit, kes püsib moraalse majakana ükskõik millise ilma ja maruga, pole mina oma elus veel kohanud.» Okupatsioon ja kollaboratsionism on Hvostovi meelest «nagu püks ja perse. Aga kui püks ja perse kokku viia, siis pole enam tegemist eesti kirjandusega. Saame hoopis soome kirjanduse. Hoiame käes raamatuid, mille pealkiri on «Puhastus» või «Kui tuvid kadusid». Sofi Oksanen on hea näide, mida võidakse saavutada siis, kui ollakse eesti kirjanduse tabudest prii.»

Kuigi ma pole kindel, kas kohvrivabrikus töötamist, millega Paerand nõukogude režiimi ajal elatist teenib, saab pidada võimsaks vaimse vastupanu sümboliks, tuleb tõepoolest märkida, et Oksase 2012. aasta romaani «Kui tuvid kadusid» peategelases Edgar Partsis võib näha Ullo Paeranna vastandit. Kui Hvostov nimetas Paeranda «absoluutseks antikollaborandiks», pole sugugi raske pidada Partsi absoluutse kollaboratsiooni sümboliks, sest Parts teeb koostööd nii stalinistide kui ka natsidega ja suudab oskuslikult ja samas innukalt pooli vahetada, olla ustav parasjagu valitsevale poliitilisele vormile. Partsile pole tähtis mitte truudus ideoloogiale, vaid võimule. Parts on täiuslik hammasratas.

Peale meelsuse eristab Paeranda ja Partsi veel üks tunnusjoon. Paeranna tegutsemine ja ajendid võivad tekitada erinevaid reaktsioone, näiteks küsimuse, kas siseemigratsioon on parim võimalik vastupanuviis. Ühelt poolt vastab Paerand päris hästi elutundele, mida Oskar Loorits nägi väljenduvat eesti «ilmsesti idamaises» rahvatraditsioonis: «passiivne ja mediteeriv, vaatlev ja unelev, salliv ja aupaklik, oma ekstreemides impressionismi, müstikasse ja visionaarsusse kalduv….». Selle valguses pole üllatav, et Paerand ei astu ühte sammu nõukogude režiimiga võitleva kangelase tüübiga, aktiivse vastuhakkajaga, keda väga selgelt kehastab handi kirjaniku Jeremei Aipini 1933. aasta Kazõmi sõjast rääkiva romaani «Jumalaema verisel lumel» peategelane Laste Ema: «Parem on surra võitluses punastega. Lahingus nendega. Rebida neid käte, jalgade, küünte ja hammastega. Millega tahes, peaasi, et neid hävitada.» 

Tõsi, ka Paeranna elukäigus kohtab aktiivsemaid momente, otsest osalemist Eesti ajaloo pöördepunktides, näiteks satub ta Jüri Uluotsa käsundusametnikuks, mistõttu viibib muuhulgas 17. juunil 1940 koos Johan Laidoneriga Eesti ja Nõukogude Liidu piiril. Ometi ei saa Paeranda pidada eriti «kangelaslikuks», selleks vilksatavad tema iseenesest vaoshoitult kindlameelses tegutsemises heitlikud trajektoorid, näiteks otsustab Ullo koos oma naise Maretiga Eestist põgeneda, ent siis otsustavad nad ümber ning Ullost saab sisepagulane, mis tähendab alati mingil määral enesesalgamist, kohanemist ja kahtlusi. Või nagu ütleb Paerand ise: «Proletariaati sukeldumine kui mimikri.» Muide, kui vaadata Paeranna kuju laiemalt 20. sajandi soome-ugri kirjanduse kontekstis, pole raske leida elulisi seoseid. Mainitagu kas või udmurdi rahvuspoeedi Ašaltši Oki traagilist elukäiku, 35-aastaselt alustatud vaikimist ühiskondliku ebaõigluse survel. Samasugune isikliku potentsiaali teadlik piiramine iseloomustab ka Ullo Paeranda.

Igatahes kõlab Hvostovi määratlus «moraalne majakas» kerge ülepakkumisena. Pigem võiks nimetada Paeranda vaoshoitud kangelaseks. Kindlasti on Paeranna kuju ambivalentsem Sofi Oksase Edgar Partsist, antagonistist par excellence. Partsi juures on pandud mõjuma ebameeldivalt mitte ainult tema võime reeta ja santažeerida ka kõige lähemaid, vaid isegi välimuse detailid: «Ta näoilme oli väsinud, juuksepiir hakkas pakku pääsema. Parts haaras naise ripsmevärvi, niisutas süljega ripsmeharja, nagu oli näinud naist tegevat, ja nühkis sellega meelekohti. Ta loputas alla kraanikaussi hõljunud kõõma ja uuris peeglist lõpptulemust. Ripsmevärv oli üldmuljet värskendanud.» Pole raske näha seost Thomas Manni jutustusega «Surm Veneetsias», mille peategelane Gustav Aschenbach laseb kosmeetikul ennast värvida ja puuderdada, langedes iseenda põlatud «nooruseteeskluse» ohvriks. Samasugust nooruseteesklust näeme Oksase kirjeldatud kõrvalises episoodis. Ent Partsi puhul kujutab see osakest suuremast, poliitilisest ja ideoloogilisest näitemängust. Partsi identiteet ongi rajatud teesklusele, kõikehaaravale muundumiste pidevusele. Ullo Paeranna iseloom pürgib vastupidisele: püsivuse vormile, mida kutsutakse «truuduseks iseendale».

Ent Hvostovi teravatoonilise essee taga peitub suurem küsimus: mil viisil peaks aitama kirjandus meil ajalugu mõtestada? Selle võimalikke vastuseid tahangi paarist rakursist arutada. 

Albert Camus on öelnud, et «absurdi aluseks on vaimu ja maailma tasavägine heitlus». Iseasi, kui tasavägine see heitlus tegelikkuses välja kukub, ent tundub tõesti, et inimese ja teda ümbritseva maailma vahel on paratamatu pinge, aprioorne ja universaalne lepitamatus. On tõsiasi, et iga indiviidi kujutlused tegelikkusest ning tegelikkus – ühtaegu kõigi kujutluste kontrollimatu summa ja miski, mis jääb samas kujutlustest välja, nende kohale – ei ole kunagi korrelatsioonis. Igaühel meist on kujutlus sellest, milline maailm on ja olla võiks, ent igaühe elus on omajagu momente, kus selgub, et maailm ei vasta neile. Julgen öelda, et neid harvu hetki, kui maailm tundub kujutlusega korreleeruvat, olemegi harjunud tähistama sõnaga «õnn» – kuigi õnngi on kujutlusviis, maailma mõtestamise intensiivne vorm, mis just oma intensiivsuse tõttu võib tegelikkust suures osas eirata. Õieti: kus algab meie teadvuses maailm ja lõpeb kujutlus? André Gide kirjutab oma romaanis «Valerahategijad»: «Tunnete vallas ei ole reaalne eristatav kujuteldavast.»

Äkki ongi kirjanduse «saatus» tegeleda inimliku kujutluse ja tegelikkuse püsiva vastuolu kirjeldamisega? Julgen pakkuda, et kirjanduses on sellele reageerimiseks kaks vastandlikku moodust. Olen neid nimetanud «ülendavaks» ja «kainestavaks».

Ülendav kirjutusviis püüab seada lugejale kas lootusrikkaid või paljulubavaid, kannustavaidki perspektiive. See on kirjandus, mis ainult ei usu, et kriisiolukordades on meil võimalik vältida Edgar Partsi käitumist, vaid et kirjandus on võimeline «parandama» ükskõik millist lugejat. Innustav, aga ka hoiatav lugu võib avada tähelepaneliku lugeja ees õiglasema või harmoonilisema tegelikkuse perspektiive.

Kainestav kirjutusviis näitab, et ülendava taotlusega kaasneb oht langeda illusioonide kütkesse, sestap lähtub kainestav praktika tegelikkuse ja kujutluse kõige valusamatest vastuoludest ning püüab näidata, kuidas inimene on võimeline oma kujutluste teostamisel eksima või alanduma. Kui ülendava kirjanduse eesmärk võib olla lootmine või lohutamine, siis kainestav kirjandus suunab kahtlema ja kartma või vähemalt kartustega arvestama. Võtmesõna on «reaalsustaju».

Kindlasti ei saa sageli jagada kirjandusteoseid puhtalt ülendavateks ja kainestavateks, sageli võib ühest teosest leida mõlemaid impulsse. Ent antud juhul tõin vastanduse välja seetõttu, et üldjoontes võibki Ullo Paeranda pidada ülendava kirjanduse poole kalduvaks kangelaseks ning Edgar Partsi kainestava kirjanduse poole kalduvaks (anti)kangelaseks. Eelöeldu ei tähenda muidugi, et kainestavas kirjanduses on alati vähem tegelikkuse konstrueerimist kui ülendavas kirjanduses: nii nagu esimene võib kujutleda asju tegelikkusest suuremaks ja paremaks, võib teine kujutleda asju tegelikkusest tumedamates toonides.

Õieti on tegelikkus selleks liiga kirev ja turbulentne, et kattuda ükskõik kui selge või siis kompleksse kujutlusviisiga. Ülendav ja kainestav kujutlusviis on mudelid, tegelikkuse «harvendamise» viisid, mille abil valitakse maailma jälgimise rakurss. Ajaloolise belletristika juures tuleb sellega eriti arvestada. Laurent Binet on oma dokumentaalromaanis «HHhH», mis kirjeldab atentaati Reinhard Heydrichile 1942. aasta juunis, öelnud selle kohta nii: «tegelase loomine ajaloofaktide mõistmiseks on justkui asitõendite võltsimine». Ajalugu ise on küll ühelt poolt tõetruude faktide kronoloogia, ent ajaloo mõtestajal ei ole võimalik seda kronoloogiat kuidagi kõrvalt vaadata; jätta seda oma uskumustest mõjutamata või isegi moonutamata. Üks asi on fakt, teine see, mida fakt kellelegi tähendab, kuidas keegi fakti mäletab või interpreteerib. Ernst Cassirer leiab oma teoses «Uurimus inimesest», et «ajaloos ei püüa me saavutada väliste nähtuste ja esemete tunnetust, vaid hoopis enesetunnetust». Sestap pole kuidagi imelik eeldada, et enesetunnetuse viisides, sealhulgas ajalooliste faktide mäletamisel või tõlgendamisel, on üldise selguse ja ühese arusaama saavutamine keeruline, kui mitte võimatu.

Eelöeldu valguses pole kummaline, et üheainsa kirjaniku looming võib olla piisavalt kompleksne, et seda saab vaadata eri nurkadest. Heitkem veel kord pilk Jaan Krossi «Paigallennule». Jüri Talvet on näiteks kirjutanud romaani käsitledes, et Krossi viimase kolme aastakümne proosat võiks «vaadelda üheainsa suurejoonelise saagana, mille peategelaseks on Eesti. See on saaga Eesti saamisest «natsiooniks» nii etnilises kui ka poliitilises tähenduses». Samas, Eneken Laanes kirjutab Krossi 1990. aastate romaane analüüsides hoopis nii: «Eesti sõdureid Nõukogude ja natsiarmees kujutab Kross kui ühesuguseid mobiliseerituid, kelle tegusid tuleb hinnata mitte nende suhtumise järgi Eesti iseseisvusse, vaid humanistlike ja demokraatlike põhimõtete alusel».

Pakuksin välja kolmanda vaateviisi, mille alla mahuksid nii Talveti kui ka Laanese mõttesuunad. Nimelt, äkki on Ullo Paeranna kuju juures keskne küsimus, mil määral sümboliseerib ta kestmajäämist, milles kehastuvad nii rahvuslikud kui ka valgustuse ja romantismi ideaalid. Pole raske näha Paerannas vastust Gustav Suitsu ideaalile vaimsest suurusest, milles massi peab kompenseerima indiviid. Indiviid, kes ei saa olla massi teenistuses – nagu näiteks Teise maailmasõja aegse Punaarmee mütoloogias –, kuna massi on kas vähe või see ülepea puudub. Mitte et arvuliselt väikse rahva puhul ei mängi massitunne mingit rolli – eestlaste omapildis nõnda oluline laulupidu on seotud vajadusega massitunde järele.

Elias Canetti järgi iseloomustab massi neli tunnust: mass tahab alati kasvada, massi sees valitseb võrdsus, mass armastab tihedust ja mass vajab suunda. Laulupeol on need taotlused enamasti täidetud. Ent samas näitab laulupeo traditsioon, et arvuliselt väiksele rahvale on massitunne erandlik, erakordne; enamiku ajast pole see kättesaadav, mistõttu asendab seda iga üksiku inimese väärtus. Jeremei Aipin sõnastab hantide puhul selle väärtuse järgmiselt: «Meid on hulga vähem kui puid metsas. Sellepärast me hindame iga inimelu eriliselt. Inimese hingamisel ei ole hinda.» 

Tunnet,  et «meid on vähe», kuuleb eri variatsioonides ka Jaan Krossi tegelaste suust. Romaani «Wikmani poisid» finaalis peavad Jaak ja Riks, rivaalid armastuses, pinevat dialoogi. Nende vahelt jookseb ideoloogiline eraldusjoon, Jaak on pääsenud nõukogude vanglast, Riks võidelnud Punaarmees. Nad küsivad teineteiselt endiste klassivendade kohta ja kasutavad nende määratlemisel mitmuse teist pööret («teie hoiakuga skaut Jauram», «teie Johanson») – ideoloogiline surve kajab poiste keelekasutuses. Jaak mainib irooniliselt Johansoni, kes kirjutas 1941. aastal kommunistlikke luuletusi ning õpib parasjagu Stockholmi ülikoolis usuteadust. Riks leiab, et sellest on kahju, sest Johanson «oli nutikas poiss». Jaak küsib, kas ta siis enam pole. Riks vastab: «Võibolla. Aga mitte enam siin, paraku. Vaid võõrsil…» See on tähelepanuväärne lause, sest selles laguneb korraga poliitiline ideoloogia ning esile kerkib kahetsus ühe hindamatu hingamise kaotamisest.

Arvulise vähesuse alternatiiv ongi vaimne võimekus, enda vaimsete võimete erakordseks kasvatamine, isiklik eneseteostus, mis võib lunastada terve kultuuri. Miks muidu õpiti Wikmani koolis eesti keele kõrval ka prantsuse, inglise, saksa, ladina ja vene keelt, lisaks veel fakultatiivselt soome ja poola keelt? Wikmani taustaga Paerand paistab silma oma erakordse võimekusega. Kui üks Eesti rahvuskangelasi, suurmeister Paul Keres annab simultaanmatši, mängib Paerand temaga viiki ning Keres tõstab Ullo mängu hiljem nimeliselt esile, minajutustaja Jaak nimetab seda aga «raudtraadist mänguks». Sügaval nõukogude ajal, kui Ullo töötab laos, pole tal raamatupidamise jaoks kartoteeki vaja, sest kartoteek on tal peas, nii et Ullo peielauas on põhjust öelda: «Ei ole meie lamedaks rullitud põlvkonnas niisuguseid mehi!» – rahvusliku alatooniga versioon ütlusest, et vanasti olid laevad puust ja mehed rauast.

Erakordse võimekuse ideaal – mille traagika väljendub Krossi tegelastel tõsiasjas, et nad ei saa sageli oma vaimset potentsiaali täielikult teostada – ei puuduta «Paigallennus» vaid Paeranda. Üks näide. Mäletatavasti on «Wikmani poiste» üks meeldejäävamaid kujusid irvhammas ja seltskonna hing Penn, kellest oleks kahtlemata saanud andekas näitleja, kui Teise maailmasõja pööretes poleks teda koos perega Siberisse küüditatud. «Wikmani poistes» jääb Penni saatus lahtiseks. Ent «Paigallennus» tuleb ta korraga tagasi pildile – ja Eestisse. Lugejad saavad teada, et kõige muu hulgas jõudis ta tagasi «paberitega, mis tõestasid, et ta oli tulnud 1954. aastal Kasahhi NSV pingpongi tšempioniks». Niisiis – andekas näitleja osutub ühtlasi tipptasemel sportlaseks. Sedasi püüabki Kross sättida paika ideaali inimesest, kes teostab oma potentsiaali ka täiesti närustes oludes. Igatahes saab Krossi ideaali käsitleda ühtaegu rahvusliku ja valgustuslikuna.

Kindlasti ei taha ma eelöelduga väita, et Hvostovi kriitikal pole alust. Tõepoolest puudub eesti kirjanduses mahukas romaan, mis kirjeldaks kas või ühe juunikommunisti hingeelu – kuigi Hvostov on jätnud targu kahe silma vahele näiteks Ene Mihkelsoni romaanid, milles seatakse selge, kangelaslugusid võimaldav ajalooline kujutlusviis kahtluse alla ning keskendutakse ajaloolissündmuste tõlgendamise ebakindlusele. Ent ometi on huvitav mõelda, mida õieti ühe Edgar Partsiga peale hakata? Ärgu mõistetagu mind valesti: kirjandusliku tegelaskujuna, teatud kujutlusviisi vaat et «puhta» esindajana on Parts kindlasti vajalik. Mu küsimus tõstab pigem esile kirjanduse ja igapäevase elu vahelisele vastasmõju. Utreeritult võiks väita, et vaevalt hakkavad selle maailma Partsid usinalt Sofi Oksase romaani lugema ning kui hakkavadki, pole eriti tõenäoline, et nad niisugusest verbaalsest peegelpildist paremaks ehmataksid. Üldjoontes peab vist leppima, et nii nagu on erinevat kirjandust, leidub ka erinevaid inimesi – sealhulgas selliseid, kelle ajendeid võib teisel inimesel olla raskem mõista kui mõnda taime või looma. Aga äkki ei peakski küsimust suunama tegelikkusele, vaid iseendale, omaenda kujutlusele maailmast? Kuidas on lood Edgar Partsiga minus endas? Sedasi küsides jõuame jällegi laiema küsimuseni ühe isiksuse potentsiaalist – nüüd mitte selle maksimaalse kasutamise, vaid laiema teadvustamise võtmes. Ajaloost saab õppida ainult nii, et püüda mitte korrata tegusid, millest koosneb ajaloo vägivalda ja ebaõiglust tulvil pärand. Tõsi, tuleb arvestada võimalusega, et ajaloolised sündmused on liiga suured, et suudaksime nendesse sattudes alati enda ideaale või siis reaalsustaju säilitada. Mäletatavasti nimetas Lev Tolstoi ajalugu oma suurromaanis «Sõda ja rahu» «ükskõikseks jõuks», mis paneb meid vastu meie endi tahtmist tegutsema, näiteks «surmama omasuguseid» – rääkimata sellest, et mida lähemal on inimesele ajalugu, seda halvemini inimene seda mõistab. Ent see ei tähenda, et ei tasuks harjutada teadlikkust meie enesetunnetust saatvatest võimalustest ja ohtudest ning suurendada sedakaudu meie kannatlikkust oma kujutluste ja maailma keerukuse suhtes. Sellise taotluse valguses pole ülendaval ja kainestaval kirjandusel suuremat vahet, vaja läheb mõlemaid.

Tekst põhineb XIV soome-ugri kirjanike kongressil peetud ettekandel.