/nginx/o/2016/01/08/4859579t1hfd85.jpg)
Nooruke mässumeelne Lemmy Kilmister ärkas ühel hommikul South Shieldi lähedal rannas, sõi purgist kammi abil külmi ube ja korraga turgatas talle pähe pisike mõte, et elus peab olema ka midagi rohkemat.
Puhas vana kooli persevest
2. september 2017, 14:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatute lugemise üks võlu on selles, et tegelikult ei tea kunagi päris täpselt, mis lõpulehekülgedel tuleb. Elulooraamatute puhul see alati nii ei ole. Legendaarse metal-bändi Motörhead ninamehe, 1945. aasta jõululaupäeval sündinud Ian Fraser «Lemmy» Kilmisteri elu lõppes 28. detsembril 2015. Auväärset seitsmekümne esimest eluaastat jätkus talle niisiis ainult neljaks päevaks. Aga mis kõik mahtus selle seitsmekümne aasta ja nelja päeva sisse!
Meditsiinipraktikat ja tõenäosusteooriat arvesse võttes oli muidugi puhas kurioosum, et ta sellise vanuseni välja venitas. Metsikutel kuuekümnendatel oma muusikukarjääri alustanud kurikuulus hedonismi ikoon Lemmy proovis kõike, mida rokkarielul talle pakkuda oli ning enamgi veel. On meditsiiniline fakt, et kui ta hilisemas eas hakkas lõpuks oma tervisele mõtlema ning kavalalt leidis, et hea mõte oleks kogu veri korraga välja vahetada, siis selgus, et tavalise inimese puhas veri oleks ta eluküünla hoobilt kustutanud.
Eks Lemmy ise olnud selle üle muidugi uhke. Mingis mõttes oli Lemmy nagu see kokkukuivanud peergu meenutav tegelane, keda vahva sõdur Švejk kohtas kroonulaatsaretis ja kes oli endal rikkunud maksa, kopsud, neerud, sapi, aju, südame ja soolikad ning keegi ei osanudki öelda, mis haigust ta õigupoolest põdes.
Kui mingil hetkel hakkasid vanad võitluskaaslased riburada pidi teise ilma rändama, siis tegi Lemmygi ühe olulise muudatuse tervislikuma elu poole – koolaga viski asemel hakkas ta tarvitama märksa tervislikumat segu, viina apelsinimahlaga.
Ma ei taha nüüd öelda, et hipsteripõlvkonna androgüünsetel, hajevil seksuaalse identiteediga veganitest ja tervisesportlastest poptähtedel midagi valesti oleks, kus sellega, aga Lemmy oli ikka üks kuradi ehe klassikaline rokkar, puhas vana kooli persevest. Nii relikt kui uunikum üheaegselt.
Selles raamatus lugejale halastatakse, jäetakse igav lapsepõlv ja tüütu teismeliseiga põhimõtteliselt vahele ja action läheb käima ilma pikema proloogita.
Kui jätta Lemmy ja Motörheadi muusikaline pärand kõrvale ning käsitleda Lemmyt kui persooni antropoloogilises ja laiemalt popkultuurilises võtmes, siis on ta kahtlemata fenomen ka nende jaoks, kes Motörheadi uskumatult lojaalsesse fännibaasi ei kuulu. Mees, kes teadis täpselt, mida tahtis, ning kes tegi kõike, mida tahtis. «Tšakrad tasakaalust väljas ja lahe nagu ikka, too päikseprille kandev karvane m##n, kel on soolatüükad näol,» kirjutas NME väga tabavalt pärast Motörheadi laivi Glastonbury festivalil 2015.
Kusjuures Lemmy võis käituda nagu tõeline tõbras ja küllap oleks siin nii mõndagi öelda kõigil nendel umbes 2000 naisel, kellega tal enda umbkaudsete arvutuste järgi seksida õnnestus. Muide, seda arvu raamatus ei puudutata.
Eks Motörheadi tõsise fänni jaoks möödu raamat muidugi võrdlemisi lobedalt ning küllap ilma uusi faktiteadmisi andmata, aga seda tasub soovitada nendele, kel Lemmy ja Motörheadi pöörase maailmaga vahetuid kokkupuuteid pole olnud.
See on nii puhas vana kooli ennasthävitav rock’n’roll, kui olla saab, kaasa arvatud alkohol, seks ja narkootikumid. Ja muusika. Ja veel seksi, narkot ja alkoholi. Hea kaaslane raamatule on 2010. aasta lõpul esilinastunud kvaliteetne dokumentaalfilm «Lemmy», mida reklaamiti lausega «49% Motherfucker, 51% Son of a Bitch» ning mida tasub vaadata küll.
Lemmy kui muusiku karjäär sai hoo sisse seitsmekümnendate hakul, kui tal õnnestus end sokutada tänini tegutsevasse varase space rock’i bändi Hawkwind. Kusjuures raamatu kõige rajumad ja vaimukamad kohad langevadki just sellesse kümnendisse. Oli ikka hull aeg ning Hawkwind oli puhta hull bänd, kuigi tollel ammusel ajal see eriti silma ei torganudki. Hawkwindis rihtis Lemmy algul kitarrimängija kohta. Šansid täitsa olid, nimelt oli bändi endine juhtkitarrist ühe festivali aegu kaotsi läinud. Tegi kaheksa ruutu hapet, lubas jalutama minna ja kõndis ühest künkast üles. Järgmine kord nähti teda viie aasta pärast.
Kidramehe koht läks küll Lemmyst mööda, kuid kord avastati, et sedapuhku on kadunud basskitarrist. Basskitarr ise oli siiski alles ja Lemmy juhtumisi käepärast. Pisteti talle siis bass higisesse pihku. «Mängi üldiselt E-duuris. Loo nimi on «You Shouldn’t Do That»,» õpetas saksimees ja solist Nik Turner tähtsalt. Infot ei olnud kuigi palju ja laval selgus muidugi, et seda lugu üldse ei mängitudki. Lemmy ise jäi siiski väga rahule ja veetis bändiga neli järgmist aastat, kuigi Hawkwind ei teatanud kordagi ametlikult, et ta bändi kuulub.
Hawkwindi isikkooseisu komplekteerimine käis üldse väga lahedalt. Ükskord kadunud jälle meskaliini manustanud kolmas kitarrist teadmata suunas (Hawkwindi kitarristid olid üldse omaette kaader). Võeti siis kiiruga uus mees asemele. Paraku oli ainsal kitarril, mis bändil talle anda oli, ainult kaks keelt. Aga õigupoolest polnud katki midagi, sest tüüp ei osanud niikuinii neist kummalgi mängida – ta oli tegelikult trummar!
Lemmy vaieldamatult ennasthävitavat, kuid elutervet suhtumist jääb üle ainult kadestada. Kord vedas plaadifirma teda – ta oli siis juba soliidses eas – koos bändikaaslase Wurzeliga ühele paneeldiskussioonile. Mehed istusid ja piinlesid ning kuulasid, kuidas miski moor ennast ohjeldamatult kiidab. Kõik enam-vähem terve mõistusega inimesed, kes on sunnitud paneeldiskussioonidel osalema, teavad seda tunnet. Lemmyle jättis eriti hea mulje see, kui Wurzel ettekande ajal pudelisse kuses, laudlina hädapärast varjuks.
«Tavakodanikud ei pea minust nagunii lugu, isegi need, kes töötavad rokimaailmas. Ma olin esimesest päevast peale autsaider. Kuid mis seal ikka, keegi peab sedagi olema,» tõdes Lemmy veidi kibedalt.
Tegelikult pöördusid tal asjad – kui tervis välja arvata – viimastel elukümnenditel paremuse poole: kriitika võttis omaks, plaate osteti, kontserdid läksid täismajale. Vähk avastati täiesti ootamatult ja edasi käis kõik kähku. Lemmy matustel pakuti viskit, kabeli ees lillede keskel seisid tema Marshalli võimendi, saapad, basskitarr ja kaabukujuline, pealuu ja ristatud kontide kujutisega urn. Slash ütles oma järelehüüdes, et Lemmy ühes sõrmeotsas oli rohkem ehtsust kui enamikus rokkarites. Ja seda, kui suur süda oli Lemmyl ning kui lahke mees ta oli, räägivad kõik. Lemmyl oli omaloodud elustiil, kuid ta leppis ka teiste omadega ega kippunud kunagi kohut mõistma.
2002. aastal ilmunud raamatu uusversioonis, mis on ka praeguse tõlke aluseks, on suurepärane, tõeliselt kirglik järelsõna, mis võtab hiilgavalt kokku selle, mida Lemmy õigupoolest tähendas.
***
Ian Kilmister ja Janiss Garza
«Lemmy. White Line Fever»
Tõlkija Lauri Liiders
Tänapäev 2017
280 lk