/nginx/o/2017/08/31/7049333t1hbf4f.jpg)
Julien Offray de la Mettrie on ilmselt üks halvemini tuntud valgustusaegseid filosoofe. Voltaire’ilt mäletatakse vähemasti tema lubadust minna surma ka nende arvamuste väljendamise õiguse eest, millega ta ei nõustu; Jean-Jacques Rousseau ühiskondlikust lepingust on samuti ärksamad poliitikahuvilised ehk kuulnud. De la Mettrie äsja eestindatud peateosest «Inimene kui masin» võib aga raamatupoes rahulikult mööda jalutada, ilma et ükski lambike peas põlema läheks.
Ometi heidab just de la Mettrie tänapäeval ilmselt kõige pikema varju küsimusele «kuidas inimesed otsustavad», suuresti tänu oma intellektuaalsete laste mõjuvõimule Räniorus, biotehnoloogialaborites ja poliitkakoridorides üle maailma.
Omas ajas, täpsemalt aastal 1747, oli de la Mettrie teose eesmärk hävitada kartesiaanlik keha-vaimu dualism, mida arstist filosoof pidas üheks spiritualismi varjatud vormiks. Metafüüsiline hing, mis toimib iseseisva loogika alusel ja asub kõigist kehalistest protsessidest eraldi, kas ei kõla see kahtlaselt nagu vaim – võib-olla isegi nagu Püha Vaim?
Ei, vastas de la Mettrie, inimmõistus ja inimkeha on lahutamatud, meie mõtted on kehasse koondatud masinavärgi ühe osa kolvid ja mutrid. Selle asemel, et soiguda mingitest kõrgematest jõududest, mis annavad hinge toimimisele oma seaduspärad, tuleks vaadelda empiiriliselt inimkeha vedrusid ja pumpasid. Kas pole nii, et see, mis toimub meie mõtetes, on suuresti dikteeritud sellest, mis toimub meie kehaga?
Ka kõige suurem geenius võib palavikuhoos muutuda sonivaks idioodiks, väsinud sõdur võib magada nii, et tema hing ei kuule ka saja kahuri mürinat, ning mees, kelle hinge närib armukadedus, ärevus või ahnus, ei saa magada ka kõige rahulikumas paigas. Keha vedrud annavad suuna meie mõtetele, meie mõtted omakorda muudavad meie keha toimemehhanisme.
De la Mettrie teoorias on midagi intuitiivselt õiget, seda tajub vist igaüks, kes on kunagi pohmellis peaga tundnud, kuidas ka ostunimekirja tegemine nõuab äkitselt ebainimlikku pingutust, või siis märganud, kuidas inspiratsioonihoos töötades väheneb justkui imeväel unevajadus. Sellisele keha-vaimu eristuse ületamisele on ehitatud ka suur osa tänapäeva psühholoogiast, neuroteadusest ning üha enam ka sotsiaalteadusest.
Metafooridel on aga kombeks hakata oma elu elama. Kuigi de la Mettrie rõhutab, et tema arusaama inimesest kui masinast ei tühista ratsionaalse mõtlemise väärtus ega kohustust teha eetilisi kaalutlusi ja langetada nende alusel iseseisvaid otsuseid, on tema mehhanistlikku maailmapilti tõlgendatud ka kui vaba tahte ja mõistusliku arutelu põhimõttelist eitust. Ning kui meie väärtuseid ja otsuseid ei panda paika mitte arutlemise, vaid bioloogilise masinavärgi sunni abil, siis kas poleks mõistlikum reguleerida ühiskondlikku tegevust just inimeste bioloogiale, mitte mõtlemisvõimele apelleerides?
Tänapäeval levivad selletaolised ideed justnimelt valdkondades, kus de la Mettrie inimene-kui-masin-metafoor on eriti hästi kanda kinnitanud. Masin, millega inimest võrreldakse, on aja jooksul muidugi muutunud. Aurumasinate ja kellavärkide asemel nähtakse inimajus pigem arvutit (mis sest, et suurem osa uuringuid näitab, et formaalloogilisel sümbolarvutusel ja inimaju toimeviisidel pole praktiliselt midagi ühist) või siis keemiliste signaalide abil suhtlevate neuronite pundart.
Jällegi, kui arvata, et inimese «hing» – arutlusoskus ja eetiliste otsuste eest vastutamine – on taandatav arvutustehetele või neurotransmitterite tööle, siis on suur kiusatus järeldada, et sobivaim lahendus eetilistele või poliitilistel probleemidele on parem arvuti disainimine.
Näited sellisest lähenemisest on katsed mõjutada inimeste käitumist mitte ühiskondliku arutelu, vaid meie igapäevastesse tegevustesse sisseprogrammeeritud «müksude» abil. Tegemist on väikeste igapäevaste disainielementidega, mis kasutavad ära viimaseid neuroteaduslikke tõdemusi meie aju toimimise kohta, suunamaks meid tegema «paremaid» valikuid.
Näiteks selgub, et kui jätta autojuhilubade taotlemisel küsimusele «kas soovite hakata organidoonoriks» vaikimisi vastuseks «jah», siis jääb palju suurem hulk inimesi selle valiku juurde kui siis, kui vaikimisi vastust märgitud ei ole või on selleks märgitud «ei». Samamoodi suurendab prügikastide juurde roheliste jalajälgede kleepimine prügi äraviskajate hulka ja maksuameti meeldetuletustel kantseliidi vältimine omakorda õigeaegselt tasujate hulka. Müksuteooria on muide osutunud nii populaarseks, et USA ja Suurbritannia valitsus on loonud suisa eraldi osakonna niisuguste innovaatiliste lahenduste välja töötamiseks.
Ent de la Mettrie ise hoiatas, et hinge seostamine keha masinavärgiga ei tähenda, et vajadus iseseisva otsustamise järele kaoks. De la Mettrie jaoks oli kriitilise tähtsusega pidada silmas ka empiirilise vaatlemise piire, nii väitis ta näiteks, et jumala eksistentsi või surmajärgse elu kohta polnud tema filosoofial midagi öelda, need küsimused jäid lihtsalt teadmiste piiridest väljapoole.
Samamoodi nentis ta, et kuigi hinge ja keha põhimõttelist lahutamatust võib küll postuleerida, pole võimalik näidata kõiki põhjuslikke seoseid füüsiliste sisendite ja mõtlemisprotsessi tulemuste vahel. Selle jaoks on ainelises maailmas lihtsalt liiga palju määramatust. Ka tänapäeval on selge, et neuroteadused võivad küll vastata küsimusele «mis on meie aju jaoks mugav», aga vastust küsimusele «mis on meie ühiskonna jaoks parem» ei loe välja ka kõige detailsematelt MRT-skannidelt. Sellele peame vastama ikkagi omavahel arutledes.
***
Julien Offray de la Mettrie
«Inimene kui masin»
Tõlkija Katre Talviste
Ilmamaa 2017
118 lk