Tiit Pruuli maailm

Tiit Pruuli himba tüdrukuga Namiibias Hungomore külas. Foto: Erakogu

«Tiit kirjutas endast raamatu. Selle esitlus toimub neljapäeval kell pool kuus Solarise Apollos. Peeter, kas te ei tahaks seda üllitist arvustada Postimehe kultuuriküljel?»

Endast raamatu? Tundes Tiitu juba piisavalt kaua, see justkui pole tema moodi. Igaks juhuks täpsustan: «... et siis autobiograafia või?» Telefoniliini teises otsas lausub sulnis naisehääl kahtlevalt: «Pole veel lugenud, aga jah, väidetavalt midagi eluloo sarnast.» Jõudnud läbi lugeda tosinkond lehekülge, saab selgeks – Tiit siiski pole kirjutanud raamatut iseendast.

Väljaande tagakaanel antakse potentsiaalsele ostjale teada: «Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. /.../ Ja armastada...» Küllap on enamik neist tahtmistest juba täitunud või loodetavasti täituvad peagi. Padmasambhavana Himaalaja kohal lendamisega tuleb vahest ehk veel pisut oodata.

Libistan põgusa pilgu üle sisukorra: Viin, põhjapoolus, Antarktika, Austraalia, Myanmar, Venemaa, Tai, Tonga, Mali, Kesk-Aasia, Ladakh. Tundub, et ees on ootamas põnev lugemine. Kui välja arvata põhjapoolus, olen ju neis paigus käinud, mõnes koguni korduvalt, mistõttu peaks tekkima hea võimalus võrrelda Tiidu kogemusi enda omadega.

Varasemast olen tuttav mitmete kirjatöödega, mille autor, kaasautor või koostaja on Tiit Pruuli. Need raamatud on «Antiliibanon», «Vilja teine elu», «Tuhandenäoline budism», «Inimnäoline islam» ja «Mäss. Detsembrimäss. Aprillimäss», lisaks tosinate kaupa artikleid, arvustusi, mõtteavaldusi. Enamasti valitseb neis kirjutistes konkreetsus ja selgus, ka vormiline ning žanriline selgus, nagu see on kohane ühele ontlikule ajakirjanikule-publitsistile.

Võtnud kätte «Minu maailma» käsikirja, eeldasin sama. Aga võta näpust! Kuigi esmapilgul tundub, et justkui peaks tegemist olema reisiraamatuga, pole see nii üheselt klaar. Kõigepealt, raamatus on kaks peategelast, minategelasena autor ise ning keegi salapärane Artur Soomets. Kes on Soometsa prototüüp? On see ikka tõepoolest keegi konkreetne persoon või hoopiski väljamõeldud tegelaskuju, otsekui autori teine mina?

Jätan selle küsimuse kõrvale kui ebaolulise. Olulisem tundub olevat küsimus, mida tähistab pealkirjas sõna maailm. Kas on mõeldud läbikäidud paiku planeedil Maa? Tiidu kui peaaegu elukutselise maailmaränduri maailm peaks olema märksa avaram kui need üksikud raamatus kirjeldatud maad ja mered.

Või tähendab maailm eelkõige hoopiski autori sisemaailma? Ka sellele küsimusele pole antud ühest vastust. Asi muutub veelgi segasemaks, kui mängu tuleb armastuse teema. Jah, olulise aktsendina inimliku armastuse teema, mida nagu ei eeldakski leida reisikirjelduste vahelt. Siinkohal laenaksin fraasi Karl-Erik Taukarilt: «Vahel tundub veider, kuid su mõttest aru saan. ... on segased lood, on segased lood.» Ja selline selguse ja segasuse sümbioos mulle meeldib. Mõnikord eristabki selgusetus ja tõlgendusvõimaluste paljusus kirjandust ajakirjandusest.

Inimloomusele, iseäranis maskuliinsele loomusele on omane soov välja paista targem, eetilisem, matšom sellest, kes me tegelikult oleme. Reisikirjeldustes jäävad sageli leitmotiivina vasardama lausekatked, et oli küll äärmiselt ohtlik ja inimvõimete piiril raske, aga mina sain siiski hakkama. Tiit seevastu aga kirjutab: «Põhjapoolusele jõudmine on tänapäeval sama lihtne nagu kohvilaadse joogi ostmine Circle K tanklapoest. Ei mingit higileajavat pingutust, mitte kõige väiksematki võitlust ei aleuutide ega jääkarudega, ei ühtegi külmavõetud sõrme ega varvast.»

Järgneb jutt autori hirmudest, jõuvarude lõppemisest, kohalikega suhtlemisel tehtud vigadest... Üksnes siis, kui oleme saavutanud seesmise tasakaalu ja omandanud piisaval määral enesekindlust, julgeme olla ilustamata mina ise ning sellisena «alastiolekus» end ka teistele näidata. Enamasti ei jõuta selleni enne viiekümnendat eluaastat.

Ei tea küll Tiidu täpset vanust numbrites väljendatuna, ent tema kirjapandu näib tunnistust andvat sellest, et autor on jõudmas tasandile, kus enam ei häbeneta olla mittekõiketeadja, kus ei häbeneta olla äpu, kus ei häbeneta olla ebatäiuslik. Kohati näib Tiidul olevat täiesti pohhui, mida keegi teine asjast arvab. Säärane tekst äratab usaldust ning selle kirjapanija väärib lugupidamist.

Kui jääkarusid pole hetkel silmapiiril näha ja polaarlaeval pole parajasti juhtumas midagi iseäralikku, pöördub autori tähelepanu kellelegi või millelegi argisemale, näiteks kajutikaaslasele Arvidasele. Tiit kirjeldab leedulasest noveau riche’i tegemisi heatahtliku, paiguti oskarlutsuliku huumoriga.

Sissejuhatus tehtud, nüüd tahaksin keskenduda sellele, millest «Minu maailmas» õigupoolest juttu on. Ent klikkides nuppudele Properties ja Statistics pean paraku tõdema, et arvustusele lubatud maksimaalne maht elik tähemärkide arv on kohe-kohe täis saamas. Olgu, kokkuvõtlikult võiks öelda, et tegemist on III aastatuhande alguse omamoodi kroonikaga, mis kõige muu kõrval sisaldab olulist ja detailset infot kaugete maade ja rahvaste ning nende kommete kohta, samuti kõikvõimalikke seoseid Eesti ja eestlastega.

Nagu eespool öeldud, olen ka ise astunud paljuski mööda samu radu, ent kahjuks pole suutnud märgata neid hapraid seoseid ja esmapilgul tähtsusetuna näivaid üksikasju, millest pajatab Tiit. Pole välistatud, et kunagi kauges tulevikus otsitakse teatud olukirjeldusi just «Minu maailmast», nii nagu me tänapäeval püüame leida eksootilist teavet idamaade ja ammuste tavade kohta Marco Polo või Nikolai Roerichi kirjutistest.

***

Tiit Pruuli «Minu maailm. Romantiku(te) heitlused» Foto: Raamat

Tiit Pruuli

«Minu maailm. Romantiku(te) heitlused»

Toimetaja Jan Kaus

Petrone Print 2017

288 lk