Kuidas kummardada iidoleid

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Mall Nukke «Kore» (1994)

FOTO: Vaal galerii

«Zeus ja Hera lahutavad! Mis saab lastest!?» Umbes selline võinuks olla Olümpose Kroonika-ajakirja esikaanelugu millalgi väga ammu. Umbes selline on see siiamaani, vaid nimed on vahetunud. 

Nüüd elame kaasa Bradi ja Angelina ühiselu lõpetamisele, isegi siis, kui erilist huvi pole. Kursis oled sellega paratamatult, sest tugeva külgetõmbejõuga suhted on inimestele sama põnevad kui poliitika ja kassivideod. Võitnud kapitalistlikus ühiskonnas on teiste eludesse piilumisest saanud norm, nõukogudemaal see aga nii ei olnud.

Ainsad, kelle ellu sai piiluda ja kelle tegemisi tohtis imetleda, kuid mitte kadestada ega laita, olid suured juhid. «Lenin tegi lastele selgeks, mis on hea ja mis on halb.» Sellised oleksid võinud kollase ajakirjanduse olemasolul olla NSVLi ekvivalentide esikaaned. Kuna neid aga ei olnud, polnud ka pealkirju. Mekkida teiste rõõme ja kurvastusi ei tohtinud, see oli faux pas. Tegele parem enda või, vabandust, ühiskondlikult kasulike asjadega.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles