/nginx/o/2017/08/31/7049285t1h16c2.jpg)
Ingliskeelses kirjanduses käibib halvima esimese lausena: oli pime ja tormine öö. Viidata ei oska, aga see olevat juba 19. sajandist. Selle raamatu esimene sõna on «Ei!». Mis on karjatus. Olnud siis kohe «EEEEEi!», et mõndagi meelde tuleks. Noooooooo!
Sinane karjatus on niivõrd filmides ära leierdatud, et isegi naerma enam ei aja. Ega viitsi mõeldagi, kes millal seda võis pidada vägevaks uuenduseks. Lisab emotsionaalsust, haarab audiensi kaasa ja on muidu kuul.
Nüüdseks tegu tobeduse tipuga. Karjub kangelane äsja haleda ja ebaõiglase otsa leidnud tüdruk-, poiss- või muidu sõbra värske rümba kohal, ise vahib taevasse. Ümberringi langetavad kurilased, kes äsja heerose elu kallale kippusid, peenetundeliselt oma odad-püssid-laserid ja jätavad talle hetkekese omaette keset kibedat veretööd. Raamatupidamine paneb selle pärast kohvipausina kirja.
Ja nagu arvata võiski, üsna tavaline fantasy-löömakas see on. Krahvid-hertsogid-vidaamid kargavad ringi, toimetavad veel maagid, maa all ja peal varitsevad koledad vaimud, et maailm üle võtta. Öösel ei maksa selles maailmas õue minna, lase solgipange.
Tõsisele fännile muidugi maiuspala. Ega see siis halvasti tehtud ole. Kangelased, liinid, maailm paigas, vastukäivusi ei kohta, sest ega jõua neile mõelda, kui muudkui tuleb lehte keerata. Õnneks on noid piisavalt palju. Ses mõttes mõttetu norida enam kui et järjekordne omas liigis. Ja on ainult enda viga, et kasvatud teistsuguste raamatute peal, mis arusaama ulmest igavesti ära rikkunud ega lase mõista, kuis aeg muutub ja nõnda edasi. Kuigi, kui luuakse oma maailma, siis miks kahelda kirjutamisoskuses nii, et lõppu tuleb panna sõnaseletusi ja kommentaare. Ah, nagu kõik juba aru said, ei jätnud sügavat muljet.
Hajameelselt – tea, kas mõni päris ulmeinimene võtaks üritada kas nüüd kõik, aga tuntumad fantasy-maailmad omavahel kokku klapitada. Et millal ja kus on Düün, kas ei lähe see vastuollu Kettamaailma või vanameistrite JRR ja HP omadega, näiteks. Sihuke atlas-tüüpi teos, mille võiks täiesti tõsiselt, ilma igasuguse irvituseta, kirjandusteadusse sisse raiuda. Ulme siiski on vägagi kirjandus, inisegu intellektuaalid palju tahes.
See oleks juba lõbus. Eriti kui teised ulmeinimesed hakkaksid ebakohti leidma. Järjekordne kokkutulek saaks vurtsu juurde, arutelud ja ümarlauad lööksid leili üles. Kõlaks kauneid süüdistusi asjatundmatuses, väheses lugemuses, mahajäämuses, etteruttamises. Raamatutega vehkimine: aga siin on öeldud nii! Minu oponent ei tsiteeri täpselt! Kuhu paigutub mainitud maailmas projektiilrelvade kasutus?! Mis on Pealuukrooni mütsinumber?
Polegi ammu Eesti Ulmeühinguga trehvanud, kes ju üks väga tore punt on.
***
/nginx/o/2017/08/31/7049285t1h16c2.jpg)
Peter V. Brett
«Pealuutroon»
Tõlkija Lauri Saaber
Varrak
647 lk