Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

George R. R. Martin: kangelaste tapja ja lohede isa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kit Haringtoni tegelaskuju Jon Snow ja Emilia Clarke'i kehastatud Daenerys Targaryen said «Troonide mängu» hooaja finaalis lõpuks kokku. | FOTO: NIPI

«Heal päeval tõstan veerand üheteistkümne ajal hommikul arvuti kõrvale tassi kuuma kohvi ja asun kirjutama, nii et kui jälle pilgu tõstan, siis näen, et akna taga on pime, käes on öö ja kohv on täiesti ära jahtunud.» Jah, «Troonide mängu» looja käis Venemaal ja andis muu hulgas intervjuu Postimehe venekeelsele portaalile.

18.–21. augustini peeti Peterburi külje all Raivoli pansionaadis järjekordne Ulmeassamblee (Фантастическая ассамблея) nime kandev kokkutulek, mis kujutab endast kongressi, konverentsi ning lihtsalt sõprade, ulmekirjanike ja ulmelugejate kohtumise segu. Kokkutulekul võib suhteliselt vähese raha eest osaleda igaüks, kes vaid soovib, ja kui tunned vähegi huvi ulme vastu, siis võib seal sukelduda tõelisse rahulolu merre ja kasulike teadmiste ning tutvuste ookeani.

Sel aastal käis Ulmeassambleel tavapärasest palju rohkem inimesi, mille põhjuseks oli Venemaa seisukohalt ebatavaline ilming nimega George R. R. Martin.

George R.R. Martin | FOTO: Alexei Danichev/Sputnik/Scanpix

Kõige populaarsem ulmekirjanik maakeral

Jah, täpselt seesama GRRM, ulmesaaga «Jää ja tule laul» suurepärane ja kohutav autor, kes on saanud valmis viis paksu raamatut, kirjutab juba mitmendat aastat kuuendat ja plaanib seitsmendatki ning kelle saaga põhjal väntab telekanal HBO juba mitmendat hooaega ülimalt populaarset sarja «Troonide mäng».

Õigupoolest on Martini kirjanduslik tegevus loomulikult laiem ja sügavam kui ainult «Jää ja tule laul», aga laiema publiku seas on ta ometi ennekõike tuntud inimesena, kes on mõelnud välja Daenerys Targaryeni ja tema lohed, süütult tapetud Eddard Starki ja tema rohked järeltulijad, targa ja vapra Tyrion Lannisteri, sohik Jon Snow’, sadist Ramsay Boltoni ja veel sadu tegelaskujusid. Paljud neist on juba jõudnud surra, paljud küllap ei ela lõpuni välja ja neid ootab mingi hirmus hukk, kindlasti lugejale kõige ootamatumal hetkel, sest kunstiga oma tegelasi tappa on Martin samuti väga kuulsaks saanud.

Ulmekirjanduse elav legend jõudis Venemaale esimest korda. Ulmeassamblee ei kutsunud mitte esimest korda külalisi välismaalt, nende seas on olnud sellised vähemalt ulmesõprade seas tuntud kirjanikud nagu Peter Watts, Alastair Reynolds, Ian McDonald, Cory Doctorow, Kim Newman. Aga niisuguse taseme staarid nagu Martin, kes usutavasti on praegu kogu maakera kõige populaarsem ulmekirjanik, on Venemaa ulmekokkutulekutel siiski ääretult haruldased.

Elavat Martinit ei olnud sugugi nii raske kätte saada – siin langesid õnnekombel kokku kaks asjaolu.

Esiteks toimus nädal enne Ulmeassambleed naaberriigis Soomes WorldCon ehk kogu planeedi tähtsaim ulmekokkutulek (seda peetakse iga aasta uues kohas), kus kirjanik osaleb muutumatult alati. Ja siis oli Martinit, kes ihkab ikka uusi kogemusi, juba õige lihtne veenda külastama Ulmeassambleed ja ühtaegu Peterburi linna, millest ta oli nii palju kuulnud – ajaline ja geograafiline lähedus võimaldas seda valutult.

Teiseks juhtus nii, et nende ridade autoril, kes kuulus Ulmeassamblee korralduskomiteesse, oli Martiniga otseside. 2009. aastal, kui kirjanik viibis FinnConil, sõitis ta kokkutuleku järel päevaks Tallinna ja kohtus Rahva Raamatus kümnete, isegi sadade lugejatega. Telesari «Troonide mäng» oli siis veel sündimata. Martin oli populaarne, aga mitte nii palju, et pidanuks – nagu nüüd Raivolis – ringi käima ihukaitsjaga, ja ka intervjuud oli temaga üpris lihtne kokku leppida.

Millal ilmub «The Winds of Winter»? Oeh…

Intervjuu järel palusin George’ilt e-posti aadressi, mille paraku kaotasin hiljem ära (jah, ei ole vaja naerda, selliseid asju lihtsalt juhtub). Aga ometi õnnestus mõne aasta pärast, kui tekkis mõte kutsuda Martin Peterburi, temaga side luua õige kiiresti LiveJournali kaudu, kus kirjanik peab oma «mitteblogi».

Et purustada kohe üks müüt, ütlen, et ei intervjuu ega sõitmise eest aukülalisena kokkutulekule soovinud George Martin ega tema meeskond mingit raha saada. Olekski kummaline oodata midagi sellist vaeses peres üles kasvanud staažikalt fännilt, kes on sõitnud tavalise osalejana kokkutulekutele juba poolsada aastat ja korraldab igal aastal WorldConil «luuserite õhtu» neile kirjanikele, kes antud aastal jäid ilma tähtsaimast ulmepreemiast Hugo.

Ihukaitsjate pidevast kõrvalolekust hoolimata oli ometi igal Ulmeassamblee osalejal võimalik Martiniga suhelda: astuda talle ligi jalutuskäigu ajal (seda võimalust kasutasid siiski vähesed, mis on ka mõistetav – inimesed kipuvad ikka suurte meistrite juuresolekul kohmetuks muutuma), esitada küsimus kirjalikult (kõik need pandi korvi, millest Martin kaks tundi väldanud kohtumise ajal lugejatega tõmbas pabereid välja ja andis need tõlgi kätte), hankida autogramm (kaks pikale veninud autogrammitundi tõid kohale massiliselt lugejaid, nii et meenusid Võssotski sõnad «Saba pikk kabineti ukse taga, kari inimesi seal...»).

George Martin valmistub vastama lugejate küsimustele. | FOTO: Nikolai Karajev

Lisaks osales 68-aastane George Martin veel vestluses ulmekirjanik Svjatoslav Loginoviga teadusliku fantastika kirjutamisest ning andis mitu intervjuud, sealhulgas ühe Postimehe venekeelsele portaalile. Küsimuste osas sisuliselt mingeid piiranguid ei olnud, ehkki Martini saatjad palusid lakkamata jätta maestro vaevamata küsimustega poliitika, tervise ja samuti selle kohta, millal ilmub «Jää ja tule laulu» kuues köide pealkirjaga «The Winds of Winter».

Kaader kultussarja hooaja viimasest osast, mis purustas vaatajarekordid. | FOTO: AP

Westerosi ja Austerlitzi taevas

-Te olete mitu korda öelnud, et tahtsite kirjutada «Sõda ja rahu» fantastilises kestas, aga et see ei ole teoks saanud. Ometi olete juba veerand sajandit kirjutanud saagat, mida võiks nimetada ka «Sõjaks ja rahuks» ulmevõtmes. Leidub isegi otseseid paralleele: näiteks «talv on tulekul», mille puhul meenub kohe, millist osa etendas Vene talv Napoléoni sõdades ja eks Napoléoni sissetung ju meenutab ka Valgete Vaimude sõjakäiku. Aga kui tõsiselt: kas te olete tõepoolest Lev Tolstoilt eeskuju võtnud?

Kui tõsiselt, siis loomulikult mitte. Ma räägin tihtipeale «Sõjast ja rahust», sest see on klassika, mis enesest mõista kõneleb nii sõjast kui ka rahust, kus on tohutu hulk tegelasi, mis on väga mastaapne, tegevus toimub pika ajavahemiku jooksul. «Sõda ja rahu» on väga käepärane näide, kui on vaja viidata tõeliselt eepilisele kirjandusteosele.

-See on siis puhas kokkusattumus, et telesarjas «Troonide mäng» näitab kaamera Sohikute lahingu ajal mõne hetke taevalaotust, mille puhul Vene vaatajale meenub kohe vürst Andrei ja «Austerlitzi taevas»?

See on telesari, mul on sellega praegu juba üsna vähe kokkupuudet, nii et selliste stseenide eest tuleb kiita või kritiseerida ikkagi «Troonide mängu» loojaid David Benioffi ja Daniel Weissi. Me suhtleme jätkuvalt, aga mitte enam nii tihedalt kui esimestel aastatel, mil ma lugesin kõik stsenaariumid hoolikalt läbi. Ma olen sarja juurest eemaldunud, et kirjutada raamatuid.

-Nagu teada, on telesari viimaks raamatutest mööda jõudnud ja lõpeb juba enne seda, kui ilmub teie viimane, seitsmes raamat. Sealjuures on juba praegu raamatute ja sarja vahel mõningaid erinevusi. Kuidas te suudate mitte alluda telesarja mõjule ja raamatutes oma liini edasi ajada?

See ei ole tegelikult üldse mingi probleem. Kui ma saaga välja mõtlesin, ei olnud telesarja olemas, isegi tervet seda maailma ei olnud veel. Olen oma tegelastega nii kokku kasvanud, et sukeldun üle pea kohe nende ellu ja maailma… noh, vähemalt siis, kui töö keeb. Vahetevahel tungib maailm liiga hoogsalt uksest ja aknast sisse ning kisub mind eemale, siis on see samastumine muidugi keerulisem.

Aga ikkagi tasub meeles pidada, et hakkasin seda saagat kirjutama 1991. aastal, esimene kohtumine Davidi ja Danieliga, kus arutasime telesarja võimalikkust, oli alles 2007. aastal.

Kuusteist aastat lõin ma niisiis oma tegelasi ilma televisioonita ja nad kinnistusid nii võimsalt minu pähe, et telesari ei suuda neid enam kuidagi mõjutada.

-Räägitakse, et krahv Lev Tolstoi käinud kord tänaval ja nutnud. Kui tuttavad küsisid, miks ta nutab, vastanud Tolstoi: «Anna suri ära.» Paistab, et ta ei osanud – vähemalt emotsionaalsel tasandil – enda loodud kangelanna surma ette näha. Te olete mitu korda öelnud, et teie tegelased on teataval määral vabad ja võivad teid ennastki üllatada. Aga kas mõne tegelase surm võib ka teid, autorit, ootamatult tabada?

Jah, mõned tegelased on mind tõepoolest üllatanud ja just niimoodi…

­-Surid teie jaoks ootamatult ära?

Hm… Nojah… Sõltub, mida ootamatuks nimetada. Mõne tegelase saatus oli ette määratud juba enne seda, kui ma üldse hakkasin esimest köidet kirjutama. Parim näide on Eddard Stark. Ma teadsin alati, et ta ei ela esimest köidet üle. Siin ei olnud mulle eeskujuks mitte niivõrd Tolstoi, kuivõrd ulmekirjanik Frank Herbert oma «Düüniga». Frank teadis, et hertsog Leto sureb esimeses osas, mille järel koondub lugejate tähelepanu tema pojale ja tütrele. Mulle tundub, et ma astusin veidi kaugemalegi kui Herbert.

Ned Starki tee oli pikem ja ta oli tähtis tegelane, mitte teisejärguline, nii et lugeja näeb maailma muu hulgas ka tema silme läbi (jutt käib Martini kuulsatest «jutustajatest», point-of-view-tegelastest, kelle esituses me raamatus ühtesid või teisi sündmusi tundma õpime – N. K.). Aga ikkagi toovad sündmused kaasa tema surma. Ma teadsin alati, et Ned Stark sureb.

Kirjaniku parimad ja halvimad päevad

Vastates kohtumisel lugejatega järjekordsele küsimusele «Miks te ometi tapsite Ned Starki?», eelistas Martin nalja heita: «Sean Bean tahtis palka juurde!» Mäletatavasti mängis telesarjas «Troonide mäng» Ned Starki just Sean Bean. Muide, mis puudutab küsimustele vastamist, siis tundis kirjanik end ühtmoodi hästi nii pikki seletusi kui ka lakoonilisi lühilauseid esitades. Kui tal paluti näiteks kommenteerida väidet, et «kõiki lääne peamisi ulmeauhindu on viimastel aastatel jagatud soo, seksuaalse orientatsiooni, nahavärvi, aga mitte kirjandusliku väärtuse alusel», nähvas ta lühidalt: «It’s a bullshit!» («See on jama!»)

-Venemaal möödapääsmatu küsimus: kas teid on kuidagi mõjutanud vene kirjandus, olgu klassikaline või hoopis ulme? Näiteks vennad Strugatskid?

Ei, ma ei saa öelda, et oleks. Ülikoolis lugesin tavapärast vene klassikat: «Sõda ja rahu», «Vennad Karamazovid», «Anna Karenina» ja muu selline. Hiljem lugesin veel «Doktor Živagot», sest olin vaadanud filmi, milles mängis Omar Sharif, ja mulle meeldis nii film kui ka raamat. Paarkümmend aastat hiljem lugesin veel midagi Strugatskitelt, aga ma ei saa öelda, et nad oleksid mulle kuidagi eriliselt mõju avaldanud.

-Milline näeb välja teie kirjanduslik päevakava?

Viimastel kuudel olen ühel või teisel põhjusel oma tavapärasest kirjanikurežiimist välja langenud. Näiteks august oli mul kinni algul WorldConi, nüüd Ulmeassamblee all. Olen läinud seepärast hilja magama ja ka hilja tõusnud… Kui elan oma kirjanikurežiimis, siis tõusen tüüpiliselt kell üheksa, tunnike kulub kohvile, hommikusöögile ja üldse ärkamisele, ning kell kümme hakkan tööle. Tavaliselt vaatan algul posti läbi, kuigi see on võib-olla vale samm, sest alati on kirju, mis nõuavad kiiret vastust.

Parimatel päevadel saan tegusalt kirjadega valmis ja hakkan mõtlema Westerosist ja raamatu kallal töötama. Sellistel päevadel tõstan veerand üheteistkümne ajal hommikul arvuti kõrvale tassi kuuma kohvi ja asun kirjutama, nii et kui jälle pilgu tõstan, siis näen, et akna taga on pime, käes on öö ja kohv on täiesti ära jahtunud. Aga see on hea päev, kuid mitte kõik päevad ei ole nii head.

Kehvemal päeval loen üle päev varem kirjutatud peatükke, midagi mulle seal ei meeldi, toimetan teksti, kirjutan ümber, näen, ütleme, tunnikese vaeva, ehkki ise arvan, et möödunud on juba viis tundi, nii et pähe tuleb mõte: äkki peaks uuesti posti kontrollima?

Tean kindlalt üht asja: ma pean alustama hommikul vara. Kui ma mingil põhjusel saan kirjutama hakata näiteks alles kell kolm päeval, siis on mul seda juba puhtpsühholoogiliselt väga raske teha. Kui alustan varahommikul, võin töötada hilise õhtuni välja. Sõnaga, kui ma hilja alustan, siis ei ole see kindlasti minu parim päev kirjanikuna.

**

George R. R. Martin (George Raymond Richard Martin)

USA ulmekirjanik

Sündinud 20.09.1948

Tuntuim teos «Jää ja tule laul»

Eesti keeles ilmunud romaanid

  • «Troonide mäng. 1. raamat», Varrak, 2006, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Troonide mäng. 2. raamat», Varrak, 2007, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Kuningate heitlus. 1. raamat», Varrak, 2008, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Kuningate heitlus. 2. raamat», Varrak, 2009, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Windhaven», Fantaasia, 2009, tõlkinud Jaana Talja
  • «Fevre’i unelm», Varrak, 2009, tõlkinud Juhan Habicht
  • «Mõõkade maru. 1. osa», Varrak, 2010, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Mõõkade maru. 2. osa», Varrak, 2011, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Öölendajad», Fantaasia, 2012, tõlkinud Tatjana Peetersoo
  • «Vareste pidusöök. 1. raamat», Varrak, 2012, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Vareste pidusöök. 2. raamat», Varrak, 2014, tõlkinud Mario Kivistik
  • «Tants lohedega. 1. raamat», Varrak, 2016, tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu

Allikas: Wikipedia

Tagasi üles