Draamateater mattus tossu

Eesti Draamateater andis tossu ja ootamatu «tulekahjuga» avalöögi 98. hooajale. Lisaks näitlejate küpsetatud traditsioonilistele hõrgutistele ja muusikale andsid lavastajad sundimatus vestluses Vladislav Koržetsile aru oma tegemistest.

Draamateatri hooaja avab oktoobris Harold Pinteri «Vanad ajad», mille lavastab Rakvere Teatri uus peanäitejuht Peeter Raudsepp. Oktoobris on teinegi esietendus, Uku Uusberg toob lavale Tšehhovi «Ivanovi», kus mängib ka Ita Ever.

Alanud hooajal teeb näeb Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki uue näidendi lavastust «Isamaa pääsukesed», mille lavastab Priit Pedajas. Peanäitejuht toob lavale teisegi lavastuse – Juha Jokela «Sumu».  

Põnevaks lavastuseks tõotab kasvada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli füüsilise teatri magistrantide töö «Väike jumalanna», lavastajaks Jaapanist pärit Izumi Ashizawa.

Draamateatris näeb ka lavakunstikooli 28. lennu bakalaureuselavastust, milleks on Molière'i «Õpetatud naised», lavastajaks lavakooli ja Theatrumi lavastaja Lembit Peterson. Draamateatris teeb oma esimese lavastuse Kertu Moppel, kes toob lavale oma versiooni Maksim Gorki «Väikekodanlastest». Samuti teeb esimese lavastajatöö Eesti Draamateatris Tallinna Linnateatri näitleja Tõnn Lamp, koostöös Mari-Liis Lille ja Paavo Piiga jõuab lavale dokumentaallavastus «Siberi-eestlased».

Eesti Draamateatri uuslavastused

Harold Pinter

«VANAD AJAD»

Kas mäletate esimest kohtumist oma Armastatuga? Milline oli sel päeval ilm, mida ta seljas kandis, mis muusika mängis...? Kas te kohtusite kinos või seltskonnas? Kas ta naeratas kuidagi eriliselt, tegi ainult talle omase liigutuse, tegi midagi sellist, mis kuulub ainult teie Mälestustesse? Olge valmis – kõik võis olla täiesti teisiti.

Heal järjel abielupaar kohtub üle kahekümne aasta naise endise sõbrannaga, kes elab nüüd Sitsiilias. Idüllilises maamajas, akna taga kohisemas sügisene meri, kandub jutt loomuldasa vanadele aegadele.

Nukrad meloodiad juhatavad neid aga tundmatusse, sest minevik on tegelikult sama lahtine kui tulevik. Mälu keerdkäike, võimu, armastuse ja sõpruse puntraid ning põimumisi avab ainult talle omasel pöörasel moel briti näitekirjanduse suur uuendaja ja stiilimeister Harold Pinter. Või oli see keegi teine kirjanik? On see näidend hoopis millestki muust?

• Lavastaja Peeter Raudsepp (Rakvere Teater)
• Kunstnik Riina Degtjarenko, tõlkinud Triin Tael
• Osades: Hilje Murel, Kersti Heinloo, Tiit Sukk.
• Esietendus 13. oktoobril 2017 väikses saalis.

Anton Tšehhov

«IVANOV»

Anton Tšehhovi (1860–1904) «Ivanovi» esmalavastus toimus 1887. aastal Moskvas. 27-aastane Tšehhov töötas arstina ja samal ajal kirjutas aktiivselt, ta oli juba tunnustatud jutukirjanik, kui ta pani kirja oma esimese täispika näidendi «Ivanov».

Tema looming oli seni ilmunud Tšehhonte nime all, «Ivanovi» müürilehtedel seisis autori nime kohal Tšehhov. Juba «Ivanovis» ilmutavad end Tšehhovi järgnenud meistriteoste teemad, stiil, elukäsitlus.

Kolmekümnendates eluaastates Nikolai Ivanov on ummikus: «Mu mõtted on sassis, hinge peab kammitsas mingi loidus ja mul pole jõudu iseendast aru saada. Ma ei saa aru inimestest ega iseendast...».

Mis temaga toimub? Tšehhovi silmis sümboliseeris Ivanovi isik tema kodumaa sotsiaalset allakäiku. Eesti rikkalikus Tšehhovi-traditsioonis seisab «Ivanov» eraldi, võrreldes «Kolme õe», «Kirsiaia», «Kajaka» ja «Onu Vanjaga» on seda lavastatud märkimisväärselt vähem. Viimatine «Ivanov» Eestis oli Vene Teatris 2004. aastal, lavastajaks Nikolai Krutikov Moskvast ja nimiosas Eduard Toman. Eesti Draamateatris lavastas «Ivanovi» 1971. aastal Maria Knebel, nimiosas Ants Eskola, ja 1992. aastal Elmo Nüganen, nimiosas Jüri Krjukov.

«Tšehhovit, tema tegelasi ja konkreetseid episoode võib küll tõlgendada mitmeti ja mitmes žanris, kuid üks mudel peaks vist siiski kehtima: igavene võtab Tšehhovil argipäevasuse vormi. Igavene kui kategooria, kui püsivus maailma elukorralduses ja seda tunnetanud elutarkus suubuvad äratuntavasse argiellu.»

Reet Neimar «Tšehhov. Elu ebatäiuslikkus mikroskoobi all» (Teater. Muusika. Kino 8/9 1995).

• Lavastaja ja muusikaline kujundaja Uku Uusberg
• Kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena), tõlkinud Ernst Raudsepp
• Osades Indrek Sammul, Maria Peterson (Theatrum), Aivar Tommingas (Vanemuine), Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Liisa Saaremäel, Kristo Viiding, Harriet Toompere, Raimo Pass, Mait Malmsten, Ita Ever, Lauri Kaldoja (külalisena), Pääru Oja, Indrek Kruusimaa (külalisena), Christopher Rajaveer, Jüri Tiidus, Markus Luik, Norman Verte.
• Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis.

Molière

«ÕPETATUD NAISED»

Lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased on senises koolitöös kokku puutunud väga eriilmeliste materjalide ja lavastajatega, õppinud füüsilist ja visuaalset teatrit, töötanud ajalooliste allikate ja regilauluga, dokumentaalse ja omaeluloolise materjaliga. Nüüd tuuakse publiku ette maailmaklassikasse kuuluv värssnäidend EMTA Lavakunstikooli juhataja Lembit Petersoni juhendamisel, kelle jaoks on Molière (1622–1673) üks olulisemaid autoreid. Peterson on kogu oma teatrielu jooksul tema näidendeid palju kordi lavastanud, praegugi on Eesti Draamateatri mängukavas «Tartuffe», näidend, mis tõelise ja näilise vahet vaagides seostub selgesti ka «Õpetatud naiste» teemaga. Näiline või võltsõpetatus ei lase inimesel usaldada oma loomulikke tundeid ja tegelikke teadmisi. «Õpetatud naised» kirjutas Molière aastal 1672. Kolm ja pool sajandit hiljem tõdeme, et tema iroonia võltsharituse ehk pealiskaudsuse, muljejätmise, edevuse ja poolikuse suhtes on kahjuks endiselt päevakohane.

• Lavastaja Lembit Peterson (Theatrum)
• Kunstnik Mae Kivilo (külalisena), tõlkinud Ott Ojamaa
• Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennu bakalaureuselavastus, mängivad üliõpilased Kirill Havanski, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus, Johan Elm, Jan Teevet. Kursuse juhendajad on Anne Türnpu ja Mart Koldits.
• Esietendus 24. novembril 2017 väikses saalis.

Juha Jokela

«SUMU»

Soome teadlased ja ärimehed satuvad plindrisse, kui püüavad Venemaaga äri ajada. Ka omavaheline sõprus ja vaat et isegi soomelikud väärtused pannakse proovile. Aga need on äratuntavalt ka teiste maade, ka Eesti küsimused. Kui paslik on äri teha riigiga, kes on äsja tunginud Ukrainasse? Müüa oma vinge meditsiinitehnikaleiutis vallutajate armee sõdurite ravimiseks? Ühelt poolt sanktsioonide all olev riik, teiselt poolt üksikult võttes toredad inimesed. Ühelt poolt oma riigi diplomaatilised huvid, teisalt oma firma ärihuvid.

Näidendi esmalavastus oli Soome rahvusteatris 2016. aasta sügisel. Helsingin Sanomate arvustaja Lauri Meri kirjutas, et Jokela tegelased kobavad nagu paksus udus, kuid vaatajate jaoks avaneb lugu nagu klaar sügispäev – ja pisut näpistav, nagu komöödia olema peabki.

Juha Jokela (sündinud 1970) on Soomes tuntud nii seriaalistsenaristina kui ka näitekirjanikuna. Ta on parimas mõttes tänapäeva autor, tema üllatav huumor, haaravad lood ja nüansirikkad karakterid kujutavad tabavalt meie kaasaega.

• Lavastaja Priit Pedajas
• Kunstnik Riina Vanhanen (külalisena), tõlkinud Maimu Berg
• Osades Ivo Uukkivi, Martin Veinmann, Taavi Teplenkov, Laine Mägi, Jekaterina Novosjolova (külalisena), Ain Lutsepp, Kersti Kreismann, Kaie Mihkelson.
• Esietendus 1. detsembril 2017 suures saalis.

«VÄIKE JUMALANNA (TÖÖPEALKIRI)»

Jaapani lavastaja Izumi Ashizawa on oma teksti ja lavastuse loomiseks inspiratsiooni ammutanud paljudest allikatest. Nende hulgas on Hikari-nimeline tegelane ühest ta varasemast lavastusest, ajaloolised andmed inimohverdustest Nepaalis ja ka sealne nn elava jumalanna Kumari Devi traditsioon (alaealine tütarlaps valitakse välja ja tõstetakse jumalanna staatusesse kuni selle ajani, kui tal tekib menstruatsioon), tütarlaste rituaalne naitmine jumalatega Indias (mis võib tähendada laps-seksiorja staatust), Prabhat Kumar Mukhopadhyay jutustus «Jumalanna», film «Paani labürint», jaapani šintoismi animistlik elutunnetus ja Haruki Murakami maagilise realismi maailm.

Izumi Ashizawa õpetab New Yorgi ülikoolis lavastamist ja (pärimuslikku ainest kasutavat) devising-teatrit. Ta jutustab teatris lugusid füüsilise eneseväljenduse, nukkude ja esemete abil. Tema õpetus põhineb jaapani füüsiliste etenduskunstide liikumistehnikal.

• Autor ja lavastaja Izumi Ashizawa (Jaapan)
• Kunstnik Kristjan Suits (külalisena)
• Osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli füüsilise teatri magistrandid Kersti Heinloo, Jaanika Tammaru, Sylvia Köster, Martin Mill, Tanel Saar, Raho Aadla, Agur Seim, Mait Joorits. Kursusejuhendaja Jüri Nael.
• Esietendus 26. jaanuaril 2018 väikses saalis.

Maksim Gorki

«VÄIKEKODANLASED»

«Väikekodanlased» on Maksim Gorki 1901. aastal kirjutatud näidend, mis mõjub probleemipüstituselt, nagu see oleks kirjutatud eile. Tuleb välja, et põlvkondadevahelised konfliktid ei kao kuhugi ja noorte ülesanne on teha vanadele selgeks, kuidas on kõige õigem elada. Noored on alati hukas ja vanad klammerduvad liialt mineviku külge. Gorki ennustab oma tekstiga ette 1905. aasta revolutsiooni.

Meie veel ei tea, millise revolutsiooni toob selle näidendi lavaversioon endaga kaasa aastal 2018. Esietendus märtsis 2018 suures saalis.

• Lavastaja Kertu Moppel (külalisena)
• Kunstnik Artur Arula (külalisena), videokunstnik Emer Värk (külalisena), muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja (külalisena), tõlkinud Sven Karja
• Osades Indrek Sammul, Kaie Mihkelson, Liisa Saaremäel, Robert Annus, Hendrik Toompere jr, Ivo Uukkivi, Liisa Pulk (külalisena), Marta Laan, Lauri Kaldoja (külalisena), Jüri Tiidus, Inga Salurand

Mari-Liis Lill, Paavo Piik

«SIBERI-EESTLASED (TÖÖPEALKIRI)»

2016. aasta suvel käisid Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Ülem-Suetuki külas Siberis. See on üks viimaseid püsiasustusega eesti külasid Venemaal ning seal tegutseb kool, kus on võimalik ka eesti keelt õppida. Intervjuudes nii nooremate kui ka vanemate kohalikega püüdsid Mari-Liis ja Paavo mõtestada seda kes või mis on eestlane ja mida ühe kauge eesti küla lugu võib rääkida rahvuse väljasuremise kohta.

Hoolimata kahekohalisest elanikearvust leidsid nad Ülem-Suetukist eest ootamatult elujõulise kogukonna, rääkimata ilusast loodusest, säilinud vanast eesti keelemurrakust ja sõbralikest nimekaimudest...

• Kevadel 2018 sünnib sellest retkest dokumentaalne teater, lavastajaks Tõnn Lamp.
• Esietendus märtsis 2018.

Andrus Kivirähk

«ISAMAA PÄÄSUKESED»

Tuleval suvel, kui Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva on juba aasta jagu tähistatud, kui asjakohased ajaloolised sündmused ja isikud on juba mitu korda auga meeles peetud, kui teatrite ühislavastused sarjas «Sajandi lugu» on jõudnud välja tänapäeva, kui pidulikul juubeliaastal 2018 on teatris algamas suvehooaeg – siis on paras aeg teha lavastus juubeli tähistamisest endast. Elevil Pilvi saabub rahvamaja näiteringi proovi teatega: «Tüdrukud – ma kirjutasin näidendi vabadussõjast!»

Nagu elus, nii tuleb ka näiteringis meestepuuduse korral vastutus enda kanda võtta naistel ja enamikku osi ise mängida. Ja eestlased lendavad suveks üle ilma kodumaale kokku nagu isamaa pääsukesed, ühist juubelinäitemängu tegema ja vaatama.

Juubeli otsad tõmmatakse kokku, ajaloo teatepulk antakse üle Eesti iseseisvuse uuele sajandile. Ja elu läheb edasi, ja rahvamaja näiteringi naised kannavad ikka edasi suuri ja väikseid Eesti järjepidevuse asju. «Vaata nüüd, Birgit, niimoodi kootakse sokikanda. Niimoodi kooti seda juba vabadussõja ajal ja kootakse tulevikus kah. Olgu milline aastanumber tahes, ikka istuvad kuskil mõned naised ja koovad sokile kanda.»

• Lavastaja Priit Pedajas
• Muusikajuht Tõnu Kaljuste (Nargenfestival)
• Esietendus juunis 2018